Niisiis koidab päike varasemalt ning märts on värava taga.
Vaatab nõudlike silmadega koltunud muru, mis tõenäoliselt kohe-kohe tahab omamoodi kammi ja palsamit saada, kevadtööde tung mühiseb võimsa lainena tuppa.
Eelmisel aastal olime perega kõvade miinustega Viljandit avastamas, nüüd aga hoopiskion napp talv möödunud. Kaks või kolm korda saigi lund roogitud.
Kuid mine sa veel tea - mäletan vähemalt kahte aprillituisku.
Kuid selle kiire 28 päeva jooksul, mis möödudnud sissekandest on kulgenud, on tulnud mitmeid huvitavaid aspekte.
Esiteks muutus juhendaja soovitusel töö teema uuesti ja tagasi südamelähedaseks sõjaaineliseks uurimuseks. Ei pea enam selle eksistentsalistliku joonega jändama.
See muudatus aga tähendas seda, et jäin oma tööplaanis graafikust maha ning pidin ümber vaatama kõik senised kirjapandud tekstid. Sukeldusin (ja see pole üldse mingi metafoor, vaid sõna otseses mõttes sukeldusin) raamatute vahele, ajakirjade vahele, ajalehtede vahele ning alustasin kirjandusdetektiivi tööd.
Olen intervjueerinud oma uurimisobjektiga seotud isikuid, viibinud tunde raamatukogudes - kus mind konsultandid ja turvamehed lahkelt teretavad ja kauneid nädalalõppe soovivad, sest ma olen neile juba vägagi tuttav.
Reorganiseerisin mõned riiulid ümber, et mahuks ära see laenutatud ja muus osas juurdesoetatud raamatute hulk.
Lisaks on tekkinud veel üks põnev nüanss - majapidamistöödes on tulnud kergendust - pojad kasvavad. Ja ka seda mitte kuidagi ülekantult mõeldes, vaid sõna otseses mõttes - põlvepikkusest, siis puusa- ja lõpuks keskkoha pikkustest meestest on kuidagi märkamatult rinnakõrgused mehed saanud.
Fookused paika, eesmärgid terendama. Tööle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar