Mõned asjad edenevad. Nt magistritöö, ilm, ülikooliga loodetav ühele poole saamine.
Mõned asjad ei edene. Nt oma poja pangakonto kasutamine. Selgub, et lapsevanemaks olemine pole piisav põhjus arve aktiivseks kasutamiseks. Tuleb omada lapsepoolset volitust. Sest pangapoliitika näeb nii ette.
Akna taga toimub pidev mürgeldus. Kaevatakse maa-aluseid elektrikaableid. Kolm nädalat on liiklus olnud häiritud, aknaid avada ei saa, kõnniteed koristada ei saa. Liikluskorraldajate eredad vestid kõnnivad ja viiplevad värvas. Väravast sissegi ei saa korralikult. Autod sõidavad vastavalt märguannetele ühes suunas, sest üks sõidurada on kitsendatud. Nädalavahetuseti sama teema. Möödunud laupäeval ma palusin töölisis, et nad alsutaksid vähemalt pühapäeval oma tegemistega kella kümnest. Tuldi vastu ja mõisteti elanike muret. Ühel päeval oli veeavarii. Vesi ära. Pesu pesta ei saa. Süüa teha ei saa - no elu paratamatus, kui ootamatused ennast õuele lükkavad.
Saatsin ühele kirjanduslikule ajakirjale novelli - sellise hingest ja südamest kirjutatud loo kõige naisemaks olevast tegemisest. Kirjandustoimetajad leidisid asja sellise olevat: "Erakordse tähelepanuvõime ja avalusega kirjutatud jutt./---/See oli huvitav lugemine, nagu öeldakse -- jutt ühe hingega läbimiseks, käest panemata./---/Nii tõsise elumuutuse keskmes viibides, nagu seda kogeb Teie jutu peategelane, kõik muu maailm ja sidemed sellega taanduvadki kõrvalisteks. /---/ Sisendus Teie jutust on mitte niivõrd kirjanduse valda kuuluv kui just apellatsioon naiste vahelisele mõistmisele ja osadusele, millele ainult naistel ongi juurdepääs. Selles on Teie jutt vaieldamatult tugev."
Pika põhjendusega viisakas äraütlemine. No aga nendepoolne valmisolek minu kirjutatut lugeda - see neil siiski säilis.
Üks inimene sai hiljuti tõsise diagnoosi, SM. Nüüd vajab minult veidi konsultatsiooni - elukvaliteedi muutmise osas.
Vanatädiga kõnelesin pikalt-pikalt. Sellest sõjaaegsest Tartust. Panin asju illustratsiooniks paberile. Teatas muuhulgas, et tema poeg suri möödunud aastal vähki. Samal ajal, kui mina "Estonias" oma teist diplomit sain, toimus tema elus suur tragöödia.. Oehh, kui polegi enam poega...
Surm võtab, pank ei anna, toimetus lükkab tagasi, masinad ikka mürisevad. Naabrikoer haugub hullunult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar