Peeglist ei vaata enam kevadine värskus

Poiste kummipallina siledad ja pingul põsed on justkui mopsutamiseks loodud. Nende lapselikud särasilmad, hommikuti kenasti väljapuhanud olemine - kui lihtne on neil taastuda tegelt. Õhtul pesta vannis maha päevaga kogunenud rahutus, kerge mustus, lohakus ja panna selga ööriided, kammida niisked juuksed, musi emmelt ja magama lähevad puhtad ja pestud pojad.

Ning nende peale vaadates mõistan täielikult, et ilmamuutuste eel valutavad põlved ja puusad, aina raskemini puhanuna näivad silmad, jumekas nahk ning kaunid juuksed on midagi, mis on seotud ikkagi selle sädeleva rikkumatusega, mis saadavad inimest esimesel kuni 30 eluaastal (oleneb muidugi eluviisidest).

Ise märkan kurde, tumenemist silma ümber, siit ja sealt voldikesi, mida varem pole olnud. Taastumiseks on vaja veidi rohkem aega, kevad on möödas, suvi on käes. Selline õitsemiste lõppjärk. Aeg pärast jaanipäeva - kuumalained on saabumas, meri hakkab soojenema. Nagu kaasaegne Aafrika - on veel avastamata alasid, kuid on teada enamik väärtusi, mis seal asuvad.

Kahju, et peegel nii aus peab olema.

Pesunaised

Praktiliselt igas eesti kirjandusteoses, mis käsitleb suuremal või vähemal määral vaesema klassi inimeste elu-olu, sisaldab otselt mõnda ametigruppi - sadamatööline, tehasetööline, saunik, sulane, lastetüdruk ja...pesunaine. Ja tihtipeale kohtab motiivi, kus mõnel noormehel/neiul on õnnestunud saada kooliharidus tänu pesunaisest ema nobedatele näppudele või olla osaline pesunaisest sugulase elus (Soomustüdruk, Elu ja armastus, Vihmapiisad, Vabaduse puiestee, Tuli pimendatud linnas, Paigallend etc, etc, etc). 
Katel veega, puud pliidi alla, linade aurutamine, pesude rullimine, kuivatamine, kokku lappamine... Kuid oleks toonased katlakohal kummardajad, pali ja pesulauaga töötanud naised - käed küünarnukini seebivahus ja vahel loputamisveest külmast kanged - aimanudki, et nende järeltulevates inimpõlvedes on naistel elu tehtud nii lihtsaks - sorteerid pesu ära (tume, värviline, valge, villane, teksad, voodiriided nt), paned masinasse, timmid õige kiiruse ja veekuumuse, paned pulbri, pisut loputusvahendit ja lükkad kaaned kinni. Masin teeb vaikselt oma tööd ja sina teed omi asju. Eriti on see ajatamisvõimalusega. Masin läheb tööle nt siis, kui sa kodus pole - käid linnas ära ja sups pärast pelgalt korjad poolkuivad rõivad restile.

Mis võiks veel lihtsam olla. Kuid mõelda enne seda - pese, vääna ja loputa, loputa veel. Raputa lahti ja pane kuivama, korteris lisa veel juurde kausid, mis koguksid allatilkuva vee..

Ohh, tänapäevasel naisel pole põhjust ikka nii vingus olla, kuigi jah - emaema, kes alles viimastel elukümnenditel elektrilise ajamiga pesumasina enesele sai - no nii kiiskavalt valgeid ja puhtaid linu, rätte, särke ja värke pole ma eales näinud. Tema pesi ja keetis pesu, pärast rullis ja raputas õuele - oli siis suvi või talv. Ja pesud olid puhtad ning lõhnasid nii joovastavalt.

Pesunaiseks ma ei oleks tahtnud hakata, toona - kuid mine tea, ehk poegade hariduse nimel oleksin kolmejalgse kõrval võõraid riideid kraaminud.. kes teab.

Miks just raamatuerutus?

Raamatupood, raamatukogu, raamatud, raamatutest rääkimine, raamatute lugemine ja ehk oma unistuse teeoks tegemine - kirjutada raamat?Igatahes nendes on see eriline aura ja tähendus ja mõte olemas. Igatahes olin ma raamatukoguretkel ja no kanguta või lahti põranda küljest, kuid nende trükiste lõhn, info ja kogu see tarkuse melu, mis riiulitel sagiseb - need naelutavad põranda külge. Isa mul ostis sügisel raamatulaadalt (teades minu suuri nõrkusi -kohv, käekotid, praeliha, arbuus ja lugemine) mitmeid vanu teoseid. Teades lihtsalt minu kirge. 

Ning ükskord keegi imestas minu lugemuse üle, väitis suisa, et üllatub kui arvab, et minu lugemus on tema omast suurem (näib et sa oled rohkemgi lugenud kui minusugune lugemishull - need olid tema sõnad). Mul oli kulm juuksepiiril? WTF????

Ma olen filoloog, õppisin lugema neljaselt ning kümnendaks eluaastaks oli mul loetud terve "Seiklusjutte maalt ja merelt sari", "Jane Eyre" ei üllatanud mind 12-aastaselt oma paksusega ning selle sisu muutus vastavalt kasvamisele järjest mõistetavamaks. Et filoloogid lugesid ühel semestril vähemalt 20 raamatut - kohustuslik, vabatahtlik, seminar, ilukirjandus+artiklid erinevatelt autoritelt etc, etc, etc. 

Ja nüüdki tõin ma akadeemilisest ära kuus õeerialast, kaks filoloogidele ja kaks lihtsalt niisama lugemiseks. Õdus õhtu tuleb ilmselt. Raamatutega. Parafraseerides jalgpalli ja seksi vahelist seost - raamatud on enamjaolt parem kui....

Armastuskirjad, need mis kunagi olid

Ise olen ma vist korra kirjutanud südantlõhestava tundeavalduse. Ammu, vist 19-aastaselt. Endast palju vanemale mehele. Haa, jumalale tänatud, et need tunded lahtusid - nüüdseks on toonasest südametemurdjast saanud hallipäine ja ärahooranud rauk.

Kuid oma esimese armastusega vahetasime sõnumeid - sooje, kirglikke, kauneid, tõsiseid, magusaid, mesiseid, pööraseid, ainult üksteisele lugemiseks mõeldud meeltusi..

Ise ma ei mäleta E-le päris armastuskirju kirjutanud olevat, kuid tema mulle kirjutas küll. Tegi mail.ee-s aadressi ja saatis kirju. Ei tulegi enam meelde, noppeid väheseid aga küll:

/.../Tartu on nii udune, et ei näe sõrmegi suhu pista ning ma igatsen su järele, sest päevad on sinuta igavad, tühjad ja pikad/.../

/.../Ma ei taha et sa tihkuma hakkad, kuid see nädalavahetus me ei näe, ma lähen Peterburi ja toon sulle midagi, mis su silmad taas särama paneks/.../.

Tegelt ikka vilksab mõtteist läbi see inimkonna jaoks uudishimu märgina kõlav - mis siis kui?Aga need vanad armastuskirjad... ei, ei, ei. See on nii kauge möödanik, et ajaloo paks tundetolm katab kinni ka kõige haprama virvenduse, mis võiks kunagisest olla

Risti seitse

Inimesed armastavad otsida märke, midagi, mis nt aitaks otsustada elutervelt tähtsaid asju.
Vahel satuvad aga märgid ja sümbolid üsna ootamatult sinu teele ja sa ei mõistagi sellega esiti tehagi.

Leidsin tänavalt risti seitsme.
Kuskil kaardipakist oli see välja kukkunud.
Mida see tähendab?
Kaartide panemisel olla selle tähenduseks konkuretsi eemalehoidmine, aga millise konkurentsi? ma nagu ei kandideeri ju kuskile ega ürita mingeid samme teha...
Aga see number seitse, mis ikka ja jälle kordub - elutee number, õnnenumber, kosmilise koodi kolm seitset, olen sündinud aasta seitsmendal kuul. Ikka seitse ja seitse.
Igatahes panen kaardi sinna karpi, kus on igasugused olulised asjad.

Küllakutse Lasnamäele

Külmal õhtul pole vist ilmselt keegi huvitatud kodunt välja minemises, kuid sõbra nimel seda ikka tehakse. Ja seal olid sõbrad ja koer ja vein ja juust ja kümnenda korruse vaade. Ja vestlus, mis ei viinud kuhugi ning tegevus, mis viis kuskile.Njahh..Aga küll oli jahe öö. Ma ei mäletagi säärast näpistust põskedes ja reites. Ja oma tagumises pooles, selles, mis E-d alati üllatas - et isegi pika mantli ja paksu kampsuniga olid kannid alati jääkülmad. Küllap see üks minu veidrusi oleks.

Kui naine poega ei sünnita, siis lahutus või pea maha

Selline oli Henry VIII põhimõte. Naine, kes poja sünnitas, suri lapse ilmale toomise järel. Kui naine hooras, siis surma, kui rinnad ei meeldinud, siis lahutus.
Kui naisest ja tema lapsest sai kõrini, siis kuulutati abielu tühiseks ja laps sohilapseks.. Tegelt pole üldse imekspandavgi, et vaatlusalune kuningas Sinihabeme muinasjutus Sinihabeme üheks võimalikuks prototüübiks sai (kuigi üks prantsuse aadlik oli päris prototüüp). 
Samas ei saa ju eitada tema uuenduslikku meelt, huvi erinevate teaduste vastu ning sportlikkust, kuid need fabritseeritud süütõenditega 'võtke tal pea maha' on ikka väga vastumeelesed tänapäevasele naisele.

Imelik, mis ta oleks öelnud minusugusele, kes kaks poega korraga ilmale tõi?

Pime üksikema

Vaatan siin saadet ja hämmastun üha enam. Milline naine ja tahtekindlus!! Kuidas suudab pime naine oma tütrega sellise sideme luua, et see ekraanilt minu tuppa tuleb. Kuidas suutis ta üksinda oma tütart sisuliselt nägemata hooldada, mähkida, toita.
Olen alati olnud lugupidav selliste inimeste osas, kes ei jää viletsalt ohkama. Ja selle naise lapse isa, kes lihtsalt alla andis - häbi tal olgu ja saba tal tulgu... ausalt. Täiesti tervest tütrest ning väga toimekast ja asjalikust naisest loobuda....Jaa.. elud oskavad oma saatust ikka kenasti ankrusõlmedesse keerata. Kuid sellise inimese olemasolust ja selelst, kuidas ta oma aistingud leivaraha lauale tooma pani, masseerides kliente (see pime massöör on kusagilt veel läbi käinud) ning tajudes ka neid kuidagi teisiti, on tõsiselt eeskujuks. Suureks mudeliks, mida vaadata, jälgida ja kellelt võtta elutahet.

Esimene kuu lubadust peetud

Täna, esimesel veebruaril, lausa naksuvalt külmal hommikul, kaminatule ja kohvi juures, saan ma tunnistada, et 1/12 lubadusest on peetud. Tegin iga päeva kohta sissekande (vahel küll hilinenult, aga vaadakem ise - kõik on kirjas), arutlesin põgusalt teemadel, mis mingit päeva puudutasid.
Ja loomulikult mitte ainult päeva, vaid mind ja lapsi ja kliimat ja tööd ja õpinguid ja sotsiaalseid kohustusi.
Vahest oleks vahva kunagi käsikirjaliselt lugeda, mida ma AD siis ja siis tegin tegin. Et vaatan nt. 10 aasta pärast ja üritan tänast päeva meenutada. Et mida plaanisin hommikul ja mis oli õhtuks tehtud ja kas toonane tegu mõjutas kuidagi tulevikus olevat hetke...Ja külm on küll. Ning unenägu oli täis sedavõrd meelast tegevust, et mõne inimese suhtes tekkis kohe huvi.

Mahavisatud neli tundi...

...oli see kirurgiline õendus. Mitte midagi me ei teinud. Mitte midagi ei õppinud. Midagi ei saanud teada. Õppejõul loeng selliselt veidi logisevalt tehtud. Kurb, et täiskasvanuid vaevatakse tõsise õppe asemel kurvamõõdulise lobaseminariga, mis kokkuvõttes sööb närve, kulutab kuulmist ja püksipeput. Kurb, kurb, kurb.

Üllatusin siiralt.

Tegelikult selle kooli juures üllatabki akvaliteetsus. Kuigi üritatakse midagi tohutult tõestada teaduspõhise, õendusalaselt teemakohase "teaduslikult praktilise tööga", et ollakse kõrgkooli tasemel, aga tunniplaan, klass, õpetaja, tund - WTF?? Algklassis käime we?

Vahel on neid mahavisatud tunde nagu liiga palju. Eriti siis, kui sa tegelikult oma nädalat tunniajalise täpsusega rihid ja sihid.

Psühholoogidest pisut

Mitmel korral elus olen täheldanud, et psühholoogid on üllatavalt aeglase kõnepruugi ning perioodiliselt segase väljenduslaadiga. Materjalides pole mingit järjepidevust ning aeg-ajalt tunduvad paljud asjad udused, hajutatud ja mitteloogilised. Miks küll? Nad peaksid ju ometigi olema inimesed, kes abistavad eneses selgusele jõudmisel. Kes leiavad sinus selle tasakaalu, millelele üles ehitada edasine võimalik areng tõeotsimisel eesmärgistatud ja sihipärase tegutsemise tulemusena...

Samas pole see mitte alati nii. See, kes mind ema surma järgsest leinast üle aitas, see on üpris tõsine töö. Vaimse kollapsiga oli isegi keerulisem toime tulla kui füüsilise nõrkusega (migreen, unetus, pidevalt pisarais silmad), sest füüsiline - see lõppeb mingil hetkel, saab allakäiku peatada, aga mõtlemise konarliku kukkumist hingelise kõrbemisega segatuna - see juba nii lihtsalt ei pidurdu. Ja abistav psühholoog oma kummaliselt segasel viisil hakkab asju siluma. Sõnalise triikrauaga.

Vaikiv tunnistaja

On üks sellenimeline sari. 
Kohtuarstidest (imelik, et see motiiv mind ikka ja jälle kummitab), kes Inglismaal oma tööd teevad. Ja väga hea sari on. Diagnoosid, surmad, asupaigad, inimesed, jutustused, teadustöö, mida tehakse. Põhjalikkuse ja kirega. Ja tuleb tunnistada, et see töö on seal üpris ligilähedane sellele, millest mulle on rääkinud .. tuttav, kes seal töötas.. Ning kummaline on näha kuivõrd informatiivne võib olla surnu. Rääkimata siis elusast inimesest, kellest saab nii mõndagi välja lugeda.

Vaikiv tunnistaja, viimane, kes kuriteol lisaks surmasaatjale kohal viibis. See on selline õõvastav motiiv. Ja surma saata ei tohi mitte kedagi. Mitte kuidagi. Kuid ilmselt on sellel eetikaseaduses üks väikene ja nähtamatu lisaklausel. Subjektiivne küll, aga vahel arvestatavalt tõsine.

Sugulashinged

Prints suudleb põigiti kurgus seisva mürgitatud õunatükiga Lumivalgukest kristallkirstus ja Lumivalguke ärkab kallima suudlusest tervena.

Tuhkatriinu läheb kaunites riietes ballile ja prints armub hetkegi kõhklemata kaunisse neiusse ning lõpuks määrab ta enda saatuse kaotatud kristallkingakese sobivusega pisikese jalakese otsa. Rapuntsli-loos saab võõrsema pahaseks pärast Rapuntsli ja printsi lugu, õnnetuse käigus jääb prints pimedaks, Rapuntsel eksleb mahalõigatud juuste ja kaksikute lastega kõrbes, kuid siiski nad kohtuvad, Rapuntsli suudlemisel printsi silmadele kukkuvad pisarad teevad printsi nägijaks...

Need on muinasjutud, kuid nendes leiduv sugulashingede motiiv, mis viib inimesed kokku elu lõpuni.

See on tegelt olemas Ma olen seda näinud. Kirjanikud Beekmannid, ema õde ja tema abikaasa, kooliõde oma abikaasaga, kunagine kolleeg, kes on oma püsivusega jahmatav - sama mees ja sama töökoht 45 aastat järjest.

See viimane, kolleeg, ütles kunagi, et nad on mehega sugulashinged. Et nad tundsid üksteist ära rongile joostes. Ühest uksest sisse trügides. Kuni selgus, et mees oli teda juba varem märganud ja jooksis talle järele, et tutvust teha. Ning nüüd siis 45 aastat, kolm last ja nelja lapselast hiljem on nad ikkagi sugulashinged.

See ei pruugi pelgalt olla Lumivalgukese, Tuhkatriinu või Rapuntsli muinasjutt. Ehk ka tavainimesel õnnestub sedasi?

Andemete tõesus

Millal on mingi nähtus tegelik ja millal pelgalt näiline, tekitatud vaid selleks, et "saaks oma kaelast ära". Kui tihti me seda oma töös tegelikult kogeme, ilustades olukorda.
Kiites oma lapsi paremateks hinnetes ja koolides ja trennides, suurustledes heade ülemuste, hinnatud alluvate, õnnestunud tehingutega.Nagu selles naljaloos, kus ameeriklane, inglane ja soomlane kekkavad oma riigi saavutustega ühise napsulaua taga. Ameeriklane ütleb, et neil olevat selline laevastik, et kala ka ei uju vahel. Inglane ütleb, et neil on selline lennuvägi, et lind ka ei liigu vahel. Soomlane mõtleb, sügab, trimpab õlut ja ütleb siis, et neil olevat Helsingi kesklinnas Pekka, kellel meesvarustus olla põlvini. Mingil hetkel hakkab ameeriklasel südametunnistus piinama ja ta tunnistab, et laevastiku vahel ujuvad vahel suured kalad ka. Inglane tunnistab samuti, et lennukite vahel lendavad vahel ikka linnud ka. Soomlane mõtleb, sügab, trimpab õlut ja ütleb, et ega see Pekka nüüd ikka päris kesklinnas ei ela...Sedasi.

Teabepäev..

...on päev, millal saadakse teada uut ja põnevat informatsiooni. Eriti kui teabepäevaga kaasneb koolitusmeeskonna koostöö. Koht, esinejad, materjalid, catering. Eelnevalt välja saadetud kuulutus. Kõik sujub. 
Kuni.. öösel ärkasin ehmudes üles ja avastasin, et tänu nähtud kingituseunele pole ju esinejatele tänutäheks miskitki anda.
Kiirus, aeg, raha ja nokkiv nupp päästavad ikka olukorra.. Punased kinkekotid, mõnes sees ananass, mõnes kohvipakk..Kuid teabepäev oma eesmärki täitis - uut infot iseseisvast vastuvõtust, arengukavast ja meie suurematest plaanidest tuli ohtralt. Järgmine suurem üritus on konverentsi korraldamine mais.
Tegelen juba.

Ei talu katmata aknaid

Talvel eriti. Kuidagi hirmutavad on need aknad, kus pimeduse taustal on peegeldus. Tervet seina kattev peegeldus. Hirm tekib sisse. Isegi ei tea miks see nii õõvastav on.

Nagu tekiks akna taha tühjus, kus liiguvad kõige jubedamad tegelased igasugustest lugudest. pikad, aknani ulatuvad koletised. Ja seda kõike vaid katmatuse tõttu. Tööle saabudes tõmban alati alla rulood. See ei meeldi aga enamikele kolleegidele - nende väitel on vaja näha välja ja avarusse.

Öösel on see vaade ju eriti vajalik..

Eilne lemmik

Oli telksus. Ilm on külm, meeleolu ärev - teabepäev läheneeb, aga mõned asjad on vaja veel üle kontrollida. Ilm on jahe. Hommikul helgib taevas.Mingit meeleolu pole. Kiirus tapab.Aga film oli ikkagi vahva. Jooksva sisu, hea kaameratöö, kuulamisele ärgitava looga.
Sügislegendidest siis jutt.

Draakonist

Mütoloogias arvati, et draakonid elavad mäe sees ja puhuvad sealt välja suitsu, tahma, tuld ja veel midagi.Ja see suurejooneline salapära, mille ümber muistsed rahvad kudusid jutustused lendavatest ja tuldsülgavatest olenditest. Ja kui mütoloogilised on need draakoni aaastal sündinud inimesed. No mitte kõik muidugi, aga paljudel hõõgub ümber miskine veider aura, mida seletada ei suuda.
Silmades või olekus või ilmselt selles liiga silmatorkavalt tarmus, mis pulbitseb ja mida on raske vaka all hoida. Ning võimuvõitlus ja julgus ja otsekohene sõnatuletulv..No head draakoniaastat, eriti meile, kes 1904, 1916, 1928, 1940, 1952, 1964, 1976, 1988, 2000 etc sündinud on. Võimas igatahes.

Millega mõõdetakse andekust?

Kas selleks on mingid kindlad väärtused? Mõõdud? Mingid märgid?.Absoluutse vusserdajana ei talunud ma käsitööd, samas kukkus kirjand võrdlemisi hästi välja, samuti ajaloo õppimine ja bioloogia mõistmine.
Õpetajate/õppejõudude matkimine väga kinnises seltskonnas - see õnnestub ka üsna kenasti.Aga andekus - kas auhind, kriitika, tulemuslikkus kus andekust märkiv mistahes loominguline, füüsiline, füüsikaline, teaduslik vms nähtus on ristsiirdes teise valdkonnaga ning mõlemas on tunnustus olemas. Oehh.

Laupäevased toimetused

Laupäev (soome keeli tähendab lau pesuloputusvett - vanasti olla justu laupäeviti pesu pestud ning lauveega ka puhtad põranda üle valatud vms) ei erine kaasajal millestki tegelikult aegadest pärit toimetuste poolest. 
Tehakse sauna ja süüakse hästi, enne aga koristatakse, pestakse pesu ja talitatakse toas.
Talvel on mõned tegemised ka õues - lumi ja puutegu mitmeks päevaks. Lisaks veel pood ja poegade õpe. 
Ahjupotihautis, kaneelirullid, mitu masinatäit pesu, puhtad põrandad ja soe kamin. Perepojad tõhusalt abiks.Laupäevased toimetused ju ikkagi.Õhtul aga libahundiaeg ja mõnus raamat (mis ei ole ei kirjandusteaduslik, tearvishoiualane ega 2. klassi lugemik, vaid lihtne ja korduvloetud krimka)

Liigutamine

Sokrates ollla kunagi ennast targutajaks tituleerituna öelnud,e t ma tean, et ma mitte midagi ei tea. Põhimõtteliselt vägagi õige. Aga et ma olen ergonoomikas nii tume, nii tume, seda ma ei teadnud tõesti. Liigutamine, pööramine, keeramine, liulauad ja tõsted, tõstukid ja veel igasugu linadega õhkutõsted... Põnev oli.Aga mõned kohad olid vastakad - minu kui liigutaja jaoks kuidagi ebamugavad. Nt istukile tõstmine. Liiga palju kehaasendit, justkui rebestaks ja võimleks ning üritaks samal ajal kuidagi võrgutav olla...Kuid see praktikum oli päris äge.

Arvestused ausalt

Sess. Arvestused. Esmaabi. Õendusealused. Referaadi tagasiside. Kirjavead, mille pärast tasus piinlikkusest laua alla kukkuda. Näidisõendusloo tagasiside. Üpris mõistetamatud fraaside sõnastused nn õendusdiagnoosidel: hirm, mis on tingitud ärevushäiretega kaasnevatest meeleolumuutustest. WTF???
Miks mitte ärevushäiretega kaasnevatest meeleolumuutustest tingitud hirm? 
Hüva, ütlesin arvamuse selles osas välja ja õppejõud ütleb, et mis teha, sõnastus on lihtsalt selline.
Esmaabis osutasime esmaabi hüpereemilisele ja turses näoga soomlasele lilletänaval, kuid allergiline reaktsioon muutus, pt oli vaja elustada.

Õendustoimingud

Tõekriteerium on praktika?
Ei, tõekriteeriumiks on TTK õendustoimingud ja õppejõud. Tore, et ma nüüd tean, kuidas sond, kateeter, kanüül ja süstimine käib. Enne ei teadnud. Umbes pärast iga toimingu tuhandekordset sooritust. Õppejõud juhtis tähelepanu pidevalt valedele sammudele. Tundus, et viimased 19 aastat õenduses on mahavisatud aeg. Praktiliselt.

Hiidkärbsed

Oleks nagu mingi ulme, aga see oli uni (mis võib ka olla ulme tegelt). Igatahes nägin midagi kummalist. Nagu oleksid hiiglaslikud kärbsed päikese kinni keeranud ja oli pidevalt pimedus. Ja Viru tänavat mööda sai ainult joostes liikuda, kuna kõik vastutulevad ja möödaminevad inimesed üritasid minu seljakotist kättesaada pisikest taskulampi, mis näitas valgust ainult siis, kui tema toitepesadesse olid pandud kuus põlevat teeküünalt.....

Ja taevas lendasid hiiglaslikud kärbsed, kes ei lasknud hingata ning oma imulontidega puhusid inimestele peale....

Ohh kui hea oli ärgata ja teada, et tegelikult olid need keha märguanded, mida magav füüsis tunnetas ja oma kummalisi kanaaleid mööda mulle edastas. Näkkupuhujaks oli tegelt mu suur ja must kass, kes näljasena näole hingas ning süüa nõudis. Need puudutused, kui tänavalkõndijad mu seljakotti tahtsid tabada, tulid samuti temalt, kui ta tõenäoliselt mind oma käpaga patsutas, et ometigi kaussi toit pandaks ja uks õue ei avane ju ka ise..

See on see unenägude mütoloogia.

Taksoga tööle

Haa, eks see üks puhas raiskamine ole, aga kuulge - pühapäeval ja talvel, lume ja libedaga ikka jalgsi ei lähe. Selleks tuleb kiirvalikul number 9 valida ja voilaa - kümne minutiga on reeglina karavan olemas.Mõnes firmas olen ma juba tuttav kunde. Üks taksojuht on käinud minuga kaasas puuveol, saeostul, saeketiteritusel. Enamik neist aitab poekotid uksest sisse tassida. Enamik on neist teinud ettepaneku.. eee edasiste kokkusaamiste suhtes. Mida ma taksokliendina ka kasutanud olen - kuni järgmise taksosõiduni ju.See taksotamine on mul veres. Ema poolt eriti. Temalt see harjumuseks saigi.

Lumevaalude vahel

Öö läbi kuulasin oma nüüd töökohaks oleva kaheksanda korruse ventilatsioonitorudes undavat tuult ja kaesin pööritavat lund. Puud liikusid ja kiikusid ja tänavad olid vagased. Hommik tervitas lumerookimisega ja vaalud kõrgusid väravas. On talv. On lumi. On lumelabidas. On riided seljas ja toas praksuv kamin. On JÄLLE lumi.
Miks? Samas olen harjunud selle toimetamisega - lumekorje on tegelt hea kehaliigutus. Kuigi on libedus ja külm ja märg. Krae vahele pihutab peent jääd... Samas on pärast mõnus toas kibuvitsateed juua ja poistega elust rääkida.
Nad on põnevasse faasi jõudnud - neid huvitavad asjad ja teod ja inimesed. Minu lapsepõlv ja kooliskäik. Õpigud ja nende isa. See on muide üks neid eriti köitev teema. Kuna nad on tabanud isegi ära selle nendevahelise sarnasuse. Kuna nad on nii oma isa moodi poisid. Ja kui ma temast kõnelen, siis need tema pojad kuulavad suure elevusega. Niivõrd kuivõrd ma oskan neile E-st kõneleda. See oli ju nii ammu aega tagasi ja mälestused on kuidagi tuhmid. Imelik. Nagu oleksime saanud kokku ainult tolleks korraks. Aga nojah.Kuid need tema pojad on humoorikad, nutikad, aktiivsed ja iseseisvad.

13. ja reede on tavaline päev

13. ja reede pole sugugi halvem päev kui 11 ja esmaspäev või kuues ja kolmapäev. See on tavaline päev, millal ei toimu midagi müstilist, maagilist, ebatavalist. See on number. Lihtsalt üks kuupäeva tähistav tavaline number. Mis juhtumisi on reedel.

Kui päev on möödunud erakordse põnevusega. Oli üks intervjuu kohvijoomisest ja oli usaldusisikuks hakkamise nõusoleku andmine. Pöörane tegelt.

Edasilükkamine

Vast enamik meist on olnud periooditi suutmatud mingeid töösid teha ja siis neid asju muudkui kaugemale nihutanud. Eksamiks õppimine nt. Olen tabanud ennast tihti mingi tegevuse juures sellelt, et ma kõigepealt toon puud ära, siis hakkan tegema. Ma koristan köögi, teen põrandad puhtaks, panen pesu kuivama, siis hakkan õppima. Ma enne teen lõunasöögi valmis.. Ja sedasi miskit ikka ja üha edasi lükates. Kuni tuleb silmitsi seista paratamatusega, et edasilükkamine ei päästa, kalendris ähvardab eksamitund üha eredamalt ning lisaülesandedki on veel täitmata.Ja ohates avad raamatud, konspektid, õppejõu materjalid, kiikad siia ja sinna ning lõppeks asudki edasilükkamatut tegema.
Vaim virgub, teadmiste meeter kasvab, areng on silmnähtav.

Kliimaga seotud inimene

Kliima mõjutab meie igapäeva elu ikka väga palju. Otseselt on see seotud riietumise ja aastaaja ja kütmise ja soojuse ja toitumise ja üldise tervisliku seisundiga. Kuid mõned asjad on inimesel väga kummalised kliimaga seotud asjad. Nt põlvevalu. Tekkib päev enne vihma või tuisku.Või nt põhjatuulega vett niristav parem silm. Lapsest peale on see nii.
Või nt edelatuuled, mis toovad lumisesse päeva vihma ja lõrtsi ning see paneb puusa tundma.Libedus, mis kontsad murrab. Lumevaalud, mida vihaleajavalt palju on ning mis paneb lumelabida vart murdma. Kliima mõjutab inimest.

Tervislikud eluviisid

Ära joo, ära suitseta, liiguta ennast, söö tasakaalustatult, liigu värskes õhus. Hoia oma vaim, keha ja tunded virged ning tulemuseks on õnnelik inimene. Vähemalt näiliselt.
Söönud puhanud ja pestuna ning korralikes riietes on võimalik näida tervislikult terviklik ja terviklikult tervislik. Lihtne.

Väljas on karge ilm ning lumisel terassil painuta - siruta - viibuta on ergutav. Tervislik?