esmaspäev, 6. veebruar 2012

Armastuskirjad, need mis kunagi olid

Ise olen ma vist korra kirjutanud südantlõhestava tundeavalduse. Ammu, vist 19-aastaselt. Endast palju vanemale mehele. Haa, jumalale tänatud, et need tunded lahtusid - nüüdseks on toonasest südametemurdjast saanud hallipäine ja ärahooranud rauk.
Kuid oma esimese armastusega vahetasime sõnumeid - sooje, kirglikke, kauneid, tõsiseid, magusaid, mesiseid, pööraseid, ainult üksteisele lugemiseks mõeldud meeltusi..
Ise ma ei mäleta E-le päris armastuskirju kirjutanud olevat, kuid tema mulle kirjutas küll. Tegi mail.ee-s aadressi ja saatis kirju. Ei tulegi enam meelde, noppeid väheseid aga küll:

/.../Tartu on nii udune, et ei näe sõrmegi suhu pista ning ma igatsen su järele, sest päevad on sinuta igavad, tühjad ja pikad/.../

/.../Ma ei taha et sa tihkuma hakkad, kuid see nädalavahetus me ei näe, ma lähen Peterburi ja toon sulle midagi, mis su silmad taas särama paneks/.../.

Tegelt ikka vilksab mõtteist läbi see inimkonna jaoks uudishimu märgina kõlav - mis siis kui?Aga need vanad armastuskirjad... ei, ei, ei. See on nii kauge möödanik, et ajaloo paks tundetolm katab kinni ka kõige haprama virvenduse, mis võiks kunagisest olla



Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...