esmaspäev, 16. jaanuar 2012

Hiidkärbsed

Oleks nagu mingi ulme, aga see oli uni (mis võib ka olla ulme tegelt). Igatahes nägin midagi kummalist. Nagu oleksid hiiglaslikud kärbsed päikese kinni keeranud ja oli pidevalt pimedus. Ja Viru tänavat mööda sai ainult joostes liikuda, kuna kõik vastutulevad ja möödaminevad inimesed üritasid minu seljakotist kättesaada pisikest taskulampi, mis näitas valgust ainult siis, kui tema toitepesadesse olid pandud kuus põlevat teeküünalt.....
Ja taevas lendasid hiiglaslikud kärbsed, kes ei lasknud hingata ning oma imulontidega puhusid inimestele peale....
Ohh kui hea oli ärgata ja teada, et tegelikult olid need keha märguanded, mida magav füüsis tunnetas ja oma kummalisi kanaaleid mööda mulle edastas. Näkkupuhujaks oli tegelt mu suur ja must kass, kes näljasena näole hingas ning süüa nõudis. Need puudutused, kui tänavalkõndijad mu seljakotti tahtsid tabada, tulid samuti temalt, kui ta tõenäoliselt mind oma käpaga patsutas, et ometigi kaussi toit pandaks ja uks õue ei avane ju ka ise..
See on see unenägude mütoloogia.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...