Sugulashinged

Prints suudleb põigiti kurgus seisva mürgitatud õunatükiga Lumivalgukest kristallkirstus ja Lumivalguke ärkab kallima suudlusest tervena.

Tuhkatriinu läheb kaunites riietes ballile ja prints armub hetkegi kõhklemata kaunisse neiusse ning lõpuks määrab ta enda saatuse kaotatud kristallkingakese sobivusega pisikese jalakese otsa. Rapuntsli-loos saab võõrsema pahaseks pärast Rapuntsli ja printsi lugu, õnnetuse käigus jääb prints pimedaks, Rapuntsel eksleb mahalõigatud juuste ja kaksikute lastega kõrbes, kuid siiski nad kohtuvad, Rapuntsli suudlemisel printsi silmadele kukkuvad pisarad teevad printsi nägijaks...

Need on muinasjutud, kuid nendes leiduv sugulashingede motiiv, mis viib inimesed kokku elu lõpuni.

See on tegelt olemas Ma olen seda näinud. Kirjanikud Beekmannid, ema õde ja tema abikaasa, kooliõde oma abikaasaga, kunagine kolleeg, kes on oma püsivusega jahmatav - sama mees ja sama töökoht 45 aastat järjest.

See viimane, kolleeg, ütles kunagi, et nad on mehega sugulashinged. Et nad tundsid üksteist ära rongile joostes. Ühest uksest sisse trügides. Kuni selgus, et mees oli teda juba varem märganud ja jooksis talle järele, et tutvust teha. Ning nüüd siis 45 aastat, kolm last ja nelja lapselast hiljem on nad ikkagi sugulashinged.

See ei pruugi pelgalt olla Lumivalgukese, Tuhkatriinu või Rapuntsli muinasjutt. Ehk ka tavainimesel õnnestub sedasi?