Segunenud peatõst

Ülla-ülla ei tee kellelegi see, et enamik maailma rahvastest on segunenud/segunemas. Puhtaid rasse ja khm-khm-khm tõuge jääb järjest napimaks, mis on ühtepidi hea ja ühtepidi mittehea. Veri tugevneb, geen kindlustub, huvitavad kombinatsioonid löövad välja ja tulevad erinevad kokteilid (jube ketserlik märkus inimeste suunal, aga no mis sa hing hädaga teed). Mingid eelnevad esivanemad põimuvad ja löövad põnevalt välja.Üks legend emapoolsest suguvõsast räägib seda juttu, et kuskil üks nendest sajast kõugust olla doni kasakate järeltulija. Isapoolsest sguvõsast on aga teada, et isaema isa olnud poolakast valgekaartlane. Igaljuhul on lood aga sedasi, et minus on mingi imelik äkilisus ja temperament sees, mis aeg-ajalt ennast vaatamata minu välistele püüdlustele püsida vaikne, viks ja viisakas naisinimene, teravalt ja tuliselt välja lööb. 

Ja ust prõmmima paneb. Ning soovitab ülemuse pikema jututa põrgusse saata, kuid seda ma ei tee. Kuid seda üllatavam on, et enamik kolleege tunneb mind kaheksa kuni kümme aastat ning nad ikka ohivad perioodiliselt, et ma olen nii äkiline inimene.WTF?? Nüüd alles kogesite seda või? Kümme aastat pole märganud ja nüüd lõi äkki välja?Oehh..Ega see tegelikult pole halb. Ema hinnangul olin ma kõige julgem laps, kellega ta kokku oli puutunud. Et ei kartnud külalisi, ei kartnud esinemisi. Ja ega nüüdki ei karda ma ennast piinlikult paljastada a la mul on häbi, kui mu pisaraid nähakse. Mis siis? Kas sellest muutub midagi? Päike ei paista enam? Maa ei keerle ega pöörle? Suvele ei järgne enam sügis?No ja vahel ongi nii, et see äkiline minu sees tõstab pead ja muutub üllatavalt kiiresti tuliseks muinasloomaks. Eile ma teesklesin uksega tulletõmmet ja sain poole päeva töö tehtud ühe tunniga, sest viha annab inimesele jõudu ja temperamenti maanda ikka õigesse suunda.Oehh...aga tööd on tänu Keilale nüüd nii palju, et ei tea kuhu joosta või mida teha. Õhtul, trammipeatuses tudisevad põlved alla nagu saja-aastasel. Pea puudutab patja pool kümme ja enne seitset ma asemelt üles ei tõuse. Masendav eksole?

Põline linnatüdruk

Pole midagi siin öelda - olen linnalaps. Alguse saanud ja sündinud Pelgulinnas, kasvanud Kadriorus, arenenud Kristiines. Tõsiküll - vahepeal arvasin enesele õige paiga Tartu linna olevat, kuid sealne meretu atmosfäär, unise linna talumatu põkkumine ei olnud mitte minu mekk ega maitse.

Kuid ikkagi linn on see, mis mulle meeldib. Valikud, erinevad sihid ja suunad, võimalus minna ja teha, mida tahad.
Iseenesest mõista ei eita ma maa tähtsust ja tarvidust - maa ju annab leiva ja piima ja köögivilja ja liha, maal on õhk, mis karastab ja paitab linnainimese tuhmistunud hingamisi. Sealne vaikus ja rahu, linnulaul ja kastene rohi, üksikud mööduvad inimesed ja kauged haugatused.
Kuid linnas (ja siin pean silmas just seda, mida Teet Kallas "Nigulistes" osundab: "Suslik määrati piiri valvama sellesse võõrasse ja vanamoelisesse linna, kus siluetti ehtisid kõrged kirikutornid ja ta kulges piki mere äärt" - seega siis Tallinn) on omamoodi - hommikul astud kohvitassiga aeda, vaatad möödavuravaid autosid, kuulad linnulaulu ja mõtled muruniitmisest ning pediküürist samaaegselt.
Kui suvisele linnale laskub vihm ja päike ühel hetkel, siis muutuvad suurte teede autode mürin malbeks ja sumedaks. Kõnnid öises soojuses põliste pargipuude all või mõõdad aeglaselt vanalinna munakiviteid....Vaatad päikeseloojangut rannapromenaadilt või kiikad tööaknast Toompeale.
Sünnikodu ja kasvumaa vastu pole võimalik vastu astuda. Need on nagu liha minu luudel ja nahk prinki rindadel.
Maa on ürgne ja põline, pakub turvatunnet, toitu ja mõtisklusi, kuid linnas..linnas pole ükski sekund sarnane eelnevaga.

Kolmas päev. Kihnu

Tegelikult küll ärasõit pisikesel praamil nimega Amalie, kell on 7.00 ja laev kõigub ning minu tunded ja kõht ühes temaga. Öine tuul ja torm tegid asja palju hullemaks ning ma olin juba ette merehaige, kuid ma püüan meeleheitlikulkt mitte mõelda sellele, et mul on klaustrofoobia, ma istun allpool veepiiri asuvas salongis. Kihnu jääb selja taha ja nüüdseks muutub sealne reis mälestuseks, sellest, mida meenutada ja mida tagasivaateliselt uudistada.

Mitte üldsegi halvustavalt - kihnlased on looduslähedaselt lihtsakoelised. Ja valjuhäälsed. Ja rõõsad. Ja hea isuga. Veidi aeglased. Töökad ja usinad. Käsitöökott alati naistel käepärast ning kohalik mokalaat hoos.

Noori oli saarel palju. Rasedaid ja lapsevankritega naisi samuti.

Pisikese praamiga, kus olid kaks autot, tosinkond kalakasti ja meie pere maabumine Munalaiule oli üks ütlemata õnnelik hetk. Manner. Ei kõigu, ei õõtsuta, ei ole tuuline. valikuvõimalused paranesid silmnähtavalt.

Pärnusse jõudes tegime kohe ühed mahedad kohvid, käisime turul, ostsime poegadele mõned asjad, vaatasime isa sugulastele külakosti ja viibisime varajase lõunasöögi isa tädipoja ütlemata õdusas elamises, kus õu on täis parandatavaid rekkaid ja õliste kätega mehed ringi seegasid.

Ja siis jõudsime isakoju, kus ma vähemagi häbitundeta magasin reisiväsimust välja.

Kihnu jäi meelde, seal sai käidud ja ühte-teist nähtud. Vahest jäi sinna meist maha mõni jälgki.

Teine päev. Kihnu

Sedasi siis. Hommik algas jahedalt ja udus. Külalismaja on kütteta ja perenaise mured - kõik hommikul puhtaks, kammida, pesta ja sööta ju vajalik teha. Pererahvas hoiatas, et nemad on hilised, eks ma siis sedasi vaikselt hiilides kööki hommikusööki tegema läksingi.

Igaljuhul kaheksa olime taas majaka juures, kus isa, nägemata ühtegi laeva silmapiiril, näitas meile suuna, kus sõitis laev. Kümmekond minutit hiljem oli näha ka väikene laevakujuline täpike...

Kivid olid ilusad - igas suuruses vedeles neid jalge ees ning poegadega sai mängida mängu - hüppa kivilt kivile. Ro võitis, võistlushimuline nagu ta on.

Surnuaias käies - õigeusuliste haudadel, nagu näha võis - oli loomulikuks käiguks Kihnu Jõnni 92. aastal koju jõudnud säilmete matmispaiga külastus. Rahvamaja seintel oli käsitööasju ja muuseumis peegeldati mitmekülgselt kihnlaste üsna rutiinset elu. Kuigi pulmakombed on neil ebatavalised ja osad jooned kogu nende saarele omases kultuuris meenutab mitmeti juudi pärimusest kuuldut, aga mine sa tea...

Kursna kõrtsu toidud pole pahad, siinsed poed on mitmeti varustatud.

Uurisin pererahvalt prügiteenuste kohta - sain põnevat materjali.

Samuti osutus nende tütar üheks usinamaks kohaliku kultuurielu edendajaks, olles SA Kihnu Kultuuriruumi juhatajaks. Tubli ja mitmekülgne perekond.

Mitmest majapidamisest möödudes, korralikke õuesid ja paate ja võõbatud seinu nähes, jäin mõtlema, et kus peatus Parijõgi. "Maaleivast" loetud tulid muuseumis elavalt silme ette.

Kui hommikul lubas, et lõuna paiku hakkab saartelt sadama, siis nüüd on tõesti tõsi.

Istudes 15.56 17.06.2011 pererahva elutoas ja klabistades läpakat, tuleb tõdeda, et akna taga rabistab vihma ja kerge tuuleke on tõusnud.

Perenaisega lubasime õhtul kooki küpsetada - seegi omapärane kogemus tulemas.

Esimene päev. Kihnu

Nii. Sellesuvine reis on meil saarele. Kihnust tean ma vaid Parijõe raamatu"Maaleib" põhjal tulnut. No ja nipet-näpet Enn Uuetoast ja sealsetest körtsikutest ka.

Kuid täiesti uskumatu tundub see, et 21.sajandi eelised mistahes ajastute ees löövad ja ründavad täieliselt sisse, sest:

9.47. 16.06.2011 istun ma läpakaga Liisu-nimelise praami salongis, võtan seinast voolu ja olen wifiga internetis sees ning kirjeldan vahetuid emotsioone.

Mis on tegelt seotud tuule ja merehaigusega, sest teades ennast - see kahetunnine reis merel ja praamiga ei möödu teps mitte rahuliselt (loe: iivelduseta).

Püüan terve päeva sedasi hiljem üles tähendada ja endasse püüda.

Pererahvas - isa kolleeg meretöölt, pensionil olev mees ja tema lahke abikaasa, majutasid meid kõrvalhoone külalistuppa ning meil oli võimalik pärast põgusat uudistamist minna tutvuma Kihnuga.

Olgem ausad - ega siin suurt tutvuda pole, kui su eesmärgiks pole folkloor, murdeuurimus, käsitöö või kalapüük.

Kaks kohalikku kõrtsu, kirik, muuseum, koolimaja, rahvamaja, majakas, neli poodi, postkontor.

Sõidad siia, sõidad sinna. Vahel harva näed saarerahvast - naised sõitmas kirjude undrukutega, kummalistel mootorratastel, mille külgvankriteks on puitkastid, amortiteta põrumise saatel kõigub kastist välja kellegi jõmpsika hele peanupp....

Õhtul sai pererahvaga lugusid räägitud ning ausaltöelda murdis siinne õhk mind pikali.

Luuslangitatud nädal

AD.2011 on sellel äraspidiselt ja ehmatavilusal pühapäeval seisuga nii, et esimene poegadevaba nädal lendas kui tuul, sest:
1)esmaspäeval harisin ja kraamisin poegade tuba, vedelesin aias ja kiirustasin öisesse vahetusesse
2)teisipäeval harisin ja kraamisin ennast, vedelesin aias ja lobisesin naabriga
3)kolmapäeval harisin ja kraamisin ennast ning vedelesin Vääna-Jõesuu rannas, kus ma:
*päevatasin ja sain ennast kenasti pruuniks
*mõrastasin raja alla pesa uuristanud kuklaseid maha rapsides varba
*külastasin sealsamas puhkavat P-d poegadega ja sain tema nooremalt pojalt viiruse
*liibates marsapeatusesse, otsustasin hääletada ja sain auto peale, kus tutvusin muusikuga
*käisin nelja kolleegiga igakuisel restoraniõhtul
4)neljapäeval tegin TTK-sse katseid, kus ühel neist sain võimalikust 80-st 80 punkti, seejärel vedelesin L ja tema pojaga Valkla rannas ja pärast, õhtul, toimetasime villaringil.
5)reedel harisin ja kraamisin elamist, terrassi ja ennast ja kiirustasin öisesse vahetusesse.
6)laupäeval harisin ja kraamisin ennast ning seejärel suundusin sõbraga Keila-Joale, kus me:
*einestasime Keila-Joa baaris
*vedelesime Keila-Joa rannal
*avastasime, et sõbra autosse on sissemurtud ja minema on viidu õlakott
*võitlesime sääskedega
*istusime õhtul naabritega kergel aiasuareel
7)Ja nüüd on pühapäev, harisin ja kraamisin ennast ning ootan, et see pagana tööpäev ennast kiiremini veeretaks vahetuse lõppu.
Selliselt luuslangitud nädal siis.

Esimese klassi lõpp

Nii. Täna siis on poegadel esimese klassi lõpp. Eile me viikisime ja triikisime, viksisime ja sättisime asju välja. Naaber, kes on üsna abivalmis, tegi väikesed lillekimbukesed ja sedasi need sirgeks kammitud peadega pojad mul esimest klassi lõpetama läksidki. Ühel punane pluus ja veinikarva kikilips, teisel helesinine komplekt. Viigid nii teravad, et lõika lausa lihakamarat.

Tunnistus tulemas enam-vähem. Kuulan muusikat ja mõtisklen. Meenub hetk, kus vanem poeg äsjasündinuna mulle oma tumedad silmad nii sügavale südamesse puuris, et see võttis mind, sünnitajat ikka üsna nutule. Noorem poeg, kes kaks minutit hiljem sündis, kisas. Tema pilgu ja pöidla püüdsin ma kinni järgmisel päeval.

Mäletan seda hetke, kui Ro ei saanud ega saanud rinnanupsu pisikestele huultele püüda. Re tegi sekunditega puhta töö ja ainult kägises mõnust.

Mäletan neid esimest korda keeramas, pööramas, käputamas, voodisse püsti tõusmas. Nende esimesi sõnu, samme ja tegusid. Kuidas nad saamatult putru lusikale ja põske püüdsid, kuidas nad jooksid, mängisid, kuidas kukkusid ja kuidas haiget said. Kuidas nad oma autode klotside, tööriistade ja pehmete loomadega tunde ja tunde mängisid. Kuidas nad vees pladistasid, kuidas me rannas kivilt kivile hüppasime ja kuidas lehehunnikus nendele värve, varje ja aastaaegu õpetasin. Kõik see meenub. Plaju hetki, tundeid, mälestusi, meeleolusid, pisaraid ja naeru, riidlemist ja toimetulekut, kiirustamist, ruttu ja haigusi. Hellust, hullust, head ja halba ja hirmu ja õnne ja kannatust ja muretsemist ja treeninguid ja õpetusi....

Ja nüüd, ja nüüd nad on esimest klassi lõpetamas.

Ujumisega on sedasi, et treener soovitas panna edasijõudnutesse. Väga head eeldused ujumiseks, suurepärane lihaskond. Tugev, sportlik suundumus. Hea rühiga (kõlab küll nagu tõuhobustele tunnuste määramine), kuid tõesti - hea on näha neid kahte, neid MINU POEGI sirgeselgselt, kuid E-kõnnakuga kooli, trenni, poodi, sõprade juurde minemas.

Ja tunnen , et enam ei saagi neid nimetada väikesteks poegadeks, vaid lihtsalt poegadeks.

Et see esimene klass ka nii märkamatult möödus....

Naised erinevas vanuses

Mõnikord, vaadates vanu naisi, mõtisklen, et millised nad nooruses olid küll. Kortsuräguste põskede tagant, ümarama keskkohaga mammid, kelle silmades oli kunagi elujõud, kätes nooruse tarmukus ning kehas hormoonidemäss. Naised, kelle juures käivad lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsedki. 

Need, kes on panustanud oma sünnitusvaludega ilmale mõned inimesed, kes pesid käsitsi mähkmeid, kes imetasid kaua ja põhjalikult lapsi, kes ehitasid pärast sõdu üles linnasid ja kohanesid oma leseseisusega.

Kord kõnelesid kaks 85-aastast mammit, palatikaaslast oma sõjaelamustest teineteisele. Üks uuris, kas teine sõjaajal ka pattu tegi. Kõnetatav tunnistas üles, et mehkeldas küll ühe saksa ohvitseriga. Teine memm ahhetas seejuures ja uuris, kas mees ikka sõjast tagasi tuli. Selgus, et abikaasa tuli tagasi ning neil sündis veel kaks last....

Mõtlesin vana fotot vaadates oma vanaemast - esimene mees suri tuberkuloosi, enne seda matsid nad poja, tütar oli haige. Vennad hukkusid sõjas, õde suri ja tema tütar vajas kasvatamist. Noorusesse mahtusid esimene vabariik, ilmasõda, okupatsioonid, küüditamised, kolhooside ehitamised, teise tütre sünd, raske maatöö ja tütarde koolitamine. Ja ta oli uhke hoiakuga, sale, rinnakas, juuksed kuhilas, nina suur ja suunav, käed alatisest tööst rakkus ja muhlikud... kaks kord elus oli ta küüsi lakkinud - tütarde pulmadeks. Ja ta oli olnud kunagi see, kelle lauluhäält kuulates pidulised unustasid end... Külanaised käisid kaarte panemas ja unenägusid tõlgendamas. Ja enam pole teda ega tema nooremat tütartki...

 Mina vaid jätkan seda liini, millele on iseloomulikud head juuksed, kõrge büst, tedretäpid ja suunav nina.

Ning nendele kõikidele vanadele naistele mõeldes, nende eludele vaadates - kõike oli, lapsepõlve, noorust, keskiga, vanadust, armastust, tööd, pisaraid, naeru, viha ja õnne, matmisi ja pulmi. Ja tuli meelde veel üks selline..eee.. liigitus naistele vanuse poolest:

8-aastane - sa viid ta voodisse ja räägid talle loo

18-aastane - sa räägid talle loo ja viid voodisse

28-aastane - sa ei pea talle lugu rääkima, et voodisse viia

38-aastane - tema räägib sulle loo ja viib sind voodisse

48-aastane - ta räägib sulle loo, et mitte voodisse minna

58-aastane - sa jääd voodisse, et mitte tema lugu kuulata

68-aastane - sa viisid ta voodisse, vat see on alles lugu

78- aastane -mis lugu? mis voodi? kes sa oled?

Only crying

Tänase pärastlõunani ei teadnud ma üldse, et on olemas selline laulja nagu Keith Marshall. Ja alati sellena, kes otsib lugu, kes tahab lugu, kes mõtleb loole, kes maitseb, hingab, tunneb, kuuleb, näeb kõikjal lugusid, on need sõnad, on lihtsalt... no...lihtsalt läksid mulle sisse.

Viisidega on enamikel vist sedamoodi, et nad kas mõjuvad meeli või mitte. Kurvastavalt, parandavalt, meeleliselt, armastavalt, erutavalt, positiivselt (urr - seda sõna ma ei kannata mitte üks raas), negatiivselt, vihastavalt ilmselt veel kuidagi.

Nüüd on juures üks LUGU, mille saatel ma saan olla meeltega tundlik. Kellelegi? Kes teab..

Vahest saan kuldlibikutes ja kuldsiidis pimedal terrassil, taustaks välku sähviv taevas, kuulata seda meloodiat ja libiseda öörohelisele, värkseltniidet murule?

Looga tuleb meelde erootika, lähedus, see tekkiv MISKI. Just erootika. Praksuv õhk, hetke enne, kui olete nii nagu loodus teid rajas. Huuled suudlemisest valusad, ihu pakatamas, riided vedivad ennast iseenesest vähemale...

Ja hiljem jäävad need lood - vahumägedes vann, tühi shamusepudel, meloodia, kustunud küünlad, armastamisest tiine õhk...

Kunagised kiindumused, kired, meeleolud - only crying...

Inimene on ühiskondlik

Ja ühiskond on inimlik? Ei tea, kuid... Viimastel aegadel on olnud juhtumeid, kus ikka ja jälle tuleb aduda seda, kuivõrd aktiivseks ja sotsiaalseks muutub inimene keskmises täiskasvanueas - seega siis oma elu kolmekümnendatel. Paljud nähtavad ja nähtamatud lõngad seovad elu kokku üheks suureks ja kirjuks vaipkatteks. Mitmed rollid lisanduvad, kuid ei asendu.
Kahekümnendatel on inimene suhteliselt enese päralt-õpib, sebib, sehkendab, mõni hakkab lapsevanemaks, kuid reeglina on käsil teatavat laadi hedonism, elunautimine - peod ja baarid, armukesed ja miilustamine, reisimine ja hariduse saamine. Kuni leitakse see keegi, kellega on tulevik hele ja selge ning kodu loomine muutub esmajärguliseks.Tulevad lapsed. Ja toimub muundumine - inimene hakkab tõeliselt ühiskondlikuks. Silmad avanevad, aeg hinnatakse ümber, käed-jalad on nüüdsest alates 24/7 hõivatud kellegi väetima ja vähema pärast. Ja ootamatult ruttu pannakse laps ühiskondlikule rongile - võideldakse lasteaiakoht, seejärel juba koolikatsed, siis keskkool, ülikool/erialaõpe vms, noorus, ja tema sulandumine üheks talaks ilmale.Kuid mis on siis iseloomulik kolmekümnendatele? Esiteks - esimesed haridused ja töökogemused on toimunud, areng oli silmnähtav. Perekond on reeglina olemas (ja pere alla mahuvad väga erinevad kooslused), kodu, elukaaslane. Vanemad on olemas ning neil on õigus loota, et nende kasvatuslik vaev kannab vilja, lapsed on olemas, kellel on õigus loota, et kasvatuslik vaev annab neile tuleviku. Sõbrad ja tuttavad on väljakujunenud eluosad, kolleegid söövad närve, kuid on sellevõrra talutavamad, et osatakse mõningase vilumusega asju kas leevendada või teravdada - vastavalt vajadusele.
On olnud armukesi ja seiklusi. On välimust, mõistust ja tervist piisavalt, et nautida elu, kuid enam ei vaadata vaid uljusega ümbritsevale, vaid leitakse ka muud olulist ja tegutsemistvajavat.Inimese ühiskondlikkus areneb, teadlikkus tõuseb, seni püstitatud eesmärkide asemele kerkivad uued tuuled - vahest veel üks haridus, vahva pesamuna, uus maja, kolimine teise riiki, kõrge vanaduseni vastupidava tervise hoidmine ja parendamine. Väljakujunenud arusaamade juurutamine töös ja eraelus.See on harilik mudel olemaks sotsiaalne, vajalik ning olemas.

Kuigi ma mõtlen, et need kõige paremad aastad on siiski veel ees.

Atundelisus

Mind romantikaga võrku ei püüa. See on nüüdseks teaduslikult tõestatud fakt. Mitte, et ma ei teaks ega aduks tundelisuse, igatsuslikkuse, luulelisuse õrnkirbeid hetki enda südamekõrvades kajamas...Kindlasti mitte. Kunagi sai äärmiselt silmasoolase meki põski, kui E-ga koos hööveldasime või ta mulle rannas lepatriinud sülle poetas või kui ma öösel või miks mitte kasvõi päeval alastisukeldumist sooritasin, üll vaid kergelt liiva ja vist jooksis üle rinna väikene vetikas...
Kuid need kulunud väljendina kõlavad kommikarbid ja väikesed lillekimbukesed ja luuletused ja määrsõnadest tulvi sms-d..... Ohh jumal.
Kord oli üks tuttav meesterahvas, kes kirjutas abieluettepaneku 40-salmilises luuletuses ja kes tekstis mulle joovastunud teateid: "Tahaksin kõndida vikerkaarel sinuga vesiroosidest pakatavasse järve ning noolida veepiisku sinu päikesest kilgendaval ihul"... Nagu Sandra Brown, aga eesti keeli ja mehe meeli. No ei töötanud see minu puhul, pigem pelutas kusagile kaugemale ja kiiremini kui muidu. Tavaliselt leiavad enamik teist sugupoolt sellised sõnumid äärmiselt luulelised olevat, aga mina mitte.


Mis mul viga on? Ma tean ja taipan (parafraseering Barthes'lt) - ma olen atundeline. Sõnakurt. Tuim. Kõikide tuimuste ema ja isa. Kuid samas... ikkagi ju loog. Lobaloog, nagu meid on varemaltki nimetatud.
Nii pole lihtne elada, kui vaatad tõenäolist ...eee...ee... armukest nt sel pilgul, et kas tal on lahtised käed või on ta püdelnäpp. Kas ta märkab ise, et meheta majapidamise on nt kapp rippu, ukselink logisev või mitte.

Sedasi selektides olen tuvastanud, et akutrelliga või kruvikeerajaga siidhõlstis naine näib tekitavat teatud mõtteid, mis tekitavad neile omamoodi tundelisuse ning soovi...pageda

Diese sind die Sachen ich mag gern zu hassen

Ülikooli esimesel kursusel oli kohustuslik lisaks lähtetaseme eesti keelele, ladina keelele, paljude erialaainete eeldusele soome keelele vajalik valida üks võõrkeeltest, mida siis tuli süvendatumalt kolm korda nädalas õppida. Sisuliselt esimesest klassist põhjalikult saksa keelt õppinuna ja ohh taevas - see keel oli ikka kaelamurdev - oli loomulikuks valikus saksa keel.

Mingisugusel hetkel tuli meil seal Heinet lugeda, Goethet tõlkida ja isegi üks luuletus valmis kirjutada - kas siis armastusest või vihkamisest. Viimaseks reaks oli siis praegune pealiskiri (kuigi ma kirjutasin mälu järgi - ilmselt oli seal ka grammatiliselt midagi muud, aga see pole teemaks). Õppejõud muigas kõvasti selle üle, et need on asjad, mida mulle meeldib vihata. Toonast nimekirja ma täpselt muidugi ei mäleta.

Kuid aeg-ajalt mulle meeldib mõelda asjade üle, mis mulle tegelikult ei meeldi. Ja kui nüüd hakata neid sedasi vahemaalt vaatlema, siis on rida tavaline ning lihtne:

1. Rumalad inimesed, kes pealetükkivalt OMA TÕDE kui ühte ja ainumast peale suruvad.

2. Võltsvagatsemine

3. Võltsheasüdamlikkus

4. Kella mittetundmine

5. Psühhootiline käitumine

6. Joomarlus

7. Pesematus

8. Läbisegi lohakus tööpindadel

9. Maksuamet

10.Naised, kes ei oska süüa teha ja/või naised, kes oskavad süüa teha ja lakkamatult lobisevad sellest, mida nad perele eelmisel õhtul süüa tegid.

11.Katkised sukkpüksid, väljaveninud T-särgid.

12.Need inimesed, kes ei oska tundeliselt keerulistel hetkedel midagi öelda, vaid maigutavad lammastena suud.

Nimistu on pikk, kuid mitte piiratud, sinna võib lisanduda veel ja veel miskit.

Kuid on asjad, mis mulle meeldivad ja neid on...ikka väga palju: linaõli lõhn, värskelt värvitud seinad, hispaania rüübe, puhtaks pestud pojad, head raamatud, ürgpesu, hoogne armastamine, korras kirjutuslaud, õues kuivanud pesu, naabri kitarrimäng, vestlus sõbraga...

Ja muudki, ja muudki, ja muudki

Promet, Lilli Promet

Tänasel tunnil Prometist enam ei kõnelda, no eriti ei kõnelda. Ta oli selline punase sulega ehitud Eesti kirjnduse suurkuju, kes sai tänu parteile ja valitsusele ühte ja teist. Kuid tema loomingus, oehh, tema loomingus on kõike nii ohtralt, et ta meeldib mulle lausa. Tema sõnakasutus, lauseehitus, mõttejõud ja keelevägi, kirjeldused, kulminatsioonid, jutustusstiil... kõik on põnev.

Ma olen teda palju lugenud, kuid mõnda asja enam ei mäletanud ning nüüdseks oma poolkirjandusteadlase pilguga tekste sünteesides ja analüüsides on mõndagi huvitavat näha. 
Plikana ja eelteadmisteta elasid kaasa vaid tegevustikule, veidi arukamana märkad vaibakirja kõiki lõimesid. Nimelt lugesin hiljuti "Meesteta küla", kuigi ma oleksin ise nimetanud seda pigem "Tagalanaisteks" vms. Kolonn eestlasi saabub sõjaaegseslt kodumaalt võõrasse paika ning asuvad raske sisemaa talvega ennast harjutama.

Lugesin ja...tõmbasin mõtteis rööpaid ühe teise analoogilise teosega, E.Rängeli "Karmide tuultega", kus oli aineseks täpselt sama - Eestist evakueerunud perede kohanemine kauges stepis, lastega naised, vanad mehed. Kolhoosid, armulood, õpetajaks olemised ja saamised..

Kuid kui erinevalt need kaks naist kõike kirjutasid.

Promet jõuliselt, paari sõnaga karakterit joonistades, põneva ehitusega elusid põimides. Rängel on kuiv ja skemaatiline, järgides mingeid väga kindlaid süzheenõudeid..

Rängel pole eriti palju kirjutanud, Promet on ses mõttes võimsam, kuid konkreetselt kahte enam-vähem üheajalist lugemist võrrrelda - ja vahe on märgatavalt näha.

Mulle meeldib, kuidas Promet veidi minoorsetes toonides, kuid realistlikult inimeste elusid kujutab. Ühest tema antud ja loetud intervjuust mingis kirjandusajakirjas olla ta öelnud, et tema tegelased on värvikad seetõttu, et nad on elust maha kirjutatud.

Kiska vanemad - krahv ja krahvinna oma masendavas eluvõõruses, Sven Lutsar oma kahepalgelisuses, Tilde ja tütar Kristiina, Siskade perekond - nad on kõik sedasi kujundatud, et tekib äratundmine, et ohoo, see ju siss siin naabertänavas nendega juhtuski...

Prometi elulisus ja elujõulisus on mind alati imponeerinud, sest need naised, kes temal esiplaanil on, on alati kuidagi veidi teistmoodi, kui need, kellest on mujal kirjutatud. Ja selle tingib just tema omapäraselt libisev kirjastiil - haarab kaasa ja neelab alla ning jääb ootele, kui teda peenestatakse.

Nüüd võtsin lugemise alla ühe teise raamatu, mida ma samuti kuskil sinna nüüdseks 20-aasta tagusesse plikapõlve mäletan jäävat - Veera Saare "Ukuaru".

Vaataks ja mõtleks, kas ka tekitab tundeid äraspidiseid või aitab taaskordselt mõista minevikunaiste eluvalu, - ilu ja -võlu

Koldunja

Enam-jaolt ma väga vene keelt rääkida ei soovi, tööl on ümbritsevaid selle keele inimesi piisavalt, kuid mulle hakkas kõrvu üks venekeelne sõna - koldunja. Ja ma uurisin, et kes või mis või mida see märgib? Selgus, et see tähendab teadmanaist. Seda, kes paneb kaarte, aitab kadunud armastuse tagasi tuua, annab rohtu, et tittesid ei tuleks või aitab neid ära kaotada, ennustab tulevikku kohvipaksult, aitab hädas sünnitajat. Teab paljusid asju, on elukogenud, kannab pakus villast salli ja õlapauna, kus on napakesed salvide ja võietega, purgid ürtidega, pakk kaarte ning paun erinevate skalpellide ja puhastusvahenditega.

Koldunja oli ilmselt see, kes "Traviatas" närvutas krahvipoja ära, see kes "Scarlettis" abistas Kiisu ilmale, kes "Vendades karudes" aitas Keenahil karuks muutuda...

Praktiliselt igal ajastul tundub olevat seda koldunjat (mulle meeldib selle sõna kõla, iseloomuga ja pilte kujundav) piisavalt. Me ei taha tunnistada, et nad olemas on, kuid ometigi me loodame nendelt ühtteist kuulda.

Mäletan lugu, mida rääkis mulle tuttav, kes kunagi kooliõega koldunja juures käis. Too oli seal mitme asjaga sehkendanud ja öelnud kooliõele, et ei ole millestki rääkida, sest midagi polevat tulemas. Ja järgmisel päeval oli kooliõde astunud kõnniteele ning otse auto ette ja alla ja silmapilkselt surnuks....

Uskuda? Või oli see juhus?

Vanga? Tsuhna? On nad olnud ehedad?

Küsiks, aga milleks? Ega nad meie keskilt ju kao.

Läbipaistev

Läbipaistev maksusüsteem, poliitika, majandus, juhtimine.
Läbipaistvad nõud, klaasid, tassid, kausid. Kõik peavad neid normaalseteks. Kuid... mingil põhjusel vaatavad inimesed imestunult läbipaistvale plastkotile. Kannan seda vaid suvel või noh siis, kui soojemaks läheb ning absoluutselt kõik inimesed vaatavad sellele kotile (mis on muide minu kotikogus üks lemmikutest) kummaliselt. Et a la kõik on ju näha.
Mis siis, küsin alati vastu. Mul pole midagi varjata - märkmik, mahukas ja paljukirjaline; rahakott, mustast nahast ja rahalage (nagu ikka, eksole); läbipaistev kosmeetikakott, eurokalkulaator; taskulamp; prillid; taskurätikud, nätsud, sigaretid ja välkar. Võtmed ka. Tavaliselt mõni toimetamist vajav artikkel, tegevusjuhend ja pooleliolev raamat. Rannas käies rannalina, raamat, termos kohviga, kuivikud.
No kotti on lihtne korras hoida - seisus kohustab seda läbipaistvust kraamima. Iga päev.

Kuigi tase selle läbipaitsva kotiga oli siis, kui naasesin piduse ja väsinuna Saaremaalt pulmast ja ei leidnud oma l ä b i p a i s t v a s t kotist võtmeid üles. Ju see hommikuni tants ja shampus oma töö tegid, et pidupudedad näpud metalli haarata ei suutnud.

Ka varastele on see ilmselgelt märklauaks ja sihtteemaks. Kord Viru keskuses eskalaatoril sõites nägin kahte tänavavarast, kes purjus välismaalasi ja kohalike rumalpäid rahakottidest lagedaks tegid. Kuidas ma neid teadsin? No mulle näidati neid nägupidi. No ja tookord eskalaatoril ma nägin, kuidas üks nendest minu kotti vaatama jäi. Ma naeratasin ja ütlesin venekeeli, et sellele ei maksa isegi mitte mõelda, sest ma tean, kes nad on. Poisid ohkasid vaid pettunult ja läksid minema.

Kummaline mõju sellele läbipaistvusel

"Misjaoks ta sedasi teeb?"

Kuigi Lindgren elas huvitavat elu, olen ma tema kirjutiste suhtes olnud pigem ettevaatlik, kui takkakiitja. Tema teadvustatud kasvatuslik eesmärk jääb kummaliseks ning õpetab lapsi oma vanemaid mitteaustama. Kuid.. Ronjas on üks selline koht, kus ta vist ühel oma metsas luusimise käigus kukub ja ta jalg vajub läbi hallvanakeste elamise ja Ronjale seatakse jala külge häll ja Ronja üritab siis oma jalga vabastada ja laemuld satub hälli beebile peale ja Ronjat ümbritsevad hallvanakesed küsivad imestunult : "Misjaoks ta sedasi teeb?"

Ma siin mõlgutasin mõtteid, et mida ja milleks me teeme? Mis asjad need on misjaoks me sedasi teeme?

Aa, aga millest käib jutt?

Naistest loomulikult, suguõdedest, rivaalidest, nende halvustamisest, nende kritiseerimisest, nende armastamisest, nende üle naermisest ja nendega koos nutmisest. Me oleme loodud sisuliselt ühesugustena, geneetilise pagasi, evolutsiooni, anatoomia, füsioloogia ja bioloogia põhjal, kuid samas oleme kõik erinevad, individuaalsed, isikupärased, erilised, kuid kas ikka oleme? Vähemalt mõned on, kuid vahel tekib küsimusi, et mis nüüd siis on, mis need nii sarnaseks teevad?

Üks tüüp naisi on selle enesele väga lihtsalt lahti seletanud.

Füüsis? Silmad? Juuksed? Miline riietus, milline meik?

Kuidas poseerida? Viimase peal maniküür? Kas see ja see lõhn või mõni muu?

Missugune pesu? Roosa pitsivaht? Shampanjakarva ja poolläbipaistev? Must? Oleneb vist millal ja kuhu minnakse.

Lõputud kreemimised, koorimised, vahatamised, lõhnatamised, raseerimised, epileerimised, masseerimised, blondeerimised. Palju ostlemist. Keskused Tallinnas, Soomes, Taanis, Rootsis. E-bay ja lõppetud putiigikesed nii virtuaal- kui muidu maailmas. Need kingakesed ja need püksid, See top ja too jopp. See kott (tunnistan ennast süüdi - olen ise käekotisõltlane) ja see seelik... Oehh tundub ju primitiivne maailm olevat (ja see on kinnistunud muide primitiivsetest sarjadest, mis oma üllatava edumeelega on mitmed põlved naisi ära rikkunud oma ostuhulluse ja märgi tagaajamisega).

Samas lappan aeg-ajalt oma tuttavate facebook.com kontosid ja ega sealt midagi asjalikku vastu ei vaata - paljud eakaaslased poseerivad mukitu ja lakituna järjekordsel peol, üritusel ja istumisel. Poseeritud naised, nooruslike, vahel plikalike riietega ja...ja retusheerimata on näha kanavarbad ja longuv partii.

Vaatan neid pilte ja mõtlen. Ning mõttesse tuleb järjekordne kirjutis. Alexandra Ripley "Scarlett" (kus muide on tegemist ühe naisega, kelle jaoks märk, mark ja välimus olid prioriteediks - uhkete aluskleitidega rõivad näitasid vaid jõukust!), seal on üks koht, kus Scarlett üritab meeleheitlikult Rhetti (abikaasa, eluarmastus ning kolmanda, neljanda ja viienda lapse isa) tagasi võita ja üritab teda armukadedaks ajada. Rhett aga saab asjale jälile ja käratab naisele (kes on sellel hetkel 32-aastane): "Kas sinu auahnuse tipuks on jäädagi
Claytoni maakonna esimeseks kaunitariks?" Omal ajal lugedes tundus see ütlus kuidagi julmana, kuid nüüd, olles ise ületanud selle piiri, lõhkunud enese jaoks seina enda ja naised-ei-räägi-kunagi-vanusest olemise vahel, siis tekib tõesti meeli paine, et misjaoks ta/nad sedasi teeb/teevad?

On nende valgete salkude tagune kolp ainult avatud selelle, et ma näen ikka veel nii pagana noor välja, mul on selline ja selline mees, ja ma sõidan sellise ja sellise autoga ja mul on selline ja selline maja? Identifitseeritakse pelgalt välimuse, abikaasaks olemise ja aineliste väärtuste põhjal?

Kindlasti arvab mõni lugeja, et haa, hapud viinamarjad.. Jumala eest ei ole. Väikese vaevaga on võimalik ennast ütlemata üles lüües ja minimaalsete pingutustega saada põllesappa mõni mehepoeg. Lisaks ei kehti 19.sajandi kivistunud reeglid, kus lapsi saadakse abielust ja vallaline lapsega naine on selgelt vaid hoor.

Ise tahaksin eneselt nii 50 aasta pärast küsida, et misjaoks ta sedasi teeb ja silmas pidada nt. hoopiski elutöö auhinna kättesaamise tseremooniaks püstitatud lavakaunistuse paigutamisel pojapojanaist, kes vaatamata minu soovile mitte tuua gerberaid (ei meeldi need lilled), on terve konseptsiooni vaid gerberatele üles ehitanud....Hehh, magusad mõtted vaid...

Kuid pöördudes tagasi oma tuttavate naiste juurde - milles on küsimus? Miks nad tahavad käituda piiratud kanadena? Millal muutusid nende eesmärkideks uhkem kosmeetika, ohtramad peod, parem säärejooks, sädelevamad ehted?

Me kõik olme ju tulnud ühest ajast ja ega me nüüd nii vaesed ka polnud, et peaksime kogu üllejäänud elu korvamisvajadust teostama (see on tegelt sama jube väljend kui ainevahetust teostama - pesuehtne kantseliit)?

Või see teine äärmus, et kui sa oled veidi humanitaarsem, veid võimekama mõtlemisega, jääb külge märk kui boheemlsaslikult mugavast ja elegantselt lohakast inimesest, kes hindab villast sukka, uhutud seelikut, meigivaba nägu, kahes patsis juukseid, mingil põhjusel kergelt hoomatavat pesematust..

Mõlemalt liigilt tahaks küsida: "Misjaoks ta sedasi teeb?"

Sattumine

Eks ole imelik, et sa vahel oled kohal mingisugusel ajahetkel ning sealsamas on kohal nt veel keegi sinu minevikust. Teadmata isegi, miks see juhtus. Kummaline onju? Nt seda, kuidas sa põrkad poole tunni jooksul ühes kaubakeskuses kokku, ja seda kusjuures üsna järjest inimestega, meestega, kes on mingil lõigul sinu elus mänginud olulist rolli. 
Mõni päev tagasi juhtus nii, et olin ja nägin. A-d. Seda, kes mulle kirjutas pika luuletuse, see, kelle pärast E tegi mulle stseene. 
Ta oli oma naisega (kriitika korras - selline igapäevane naine oli) ja kui ma olin öelnud talle ära oma tere ja luristanud sinna juurde kõrvulukustavalt käeshoitud kohvitopsist, läks A juuksejuurteni punaseks, ta naine kahmas käest kinni ja vedas oma mehe, sõna otseses mõttes vedas keskusest ta välja. Ohh, ma ütleks selle peale. Miks ei oska inimesed, naised just, käituda mõistlikult. Jaa, ma saan aru, et ma olin A-le kunagi oluline, kuid enam ju pole.

No hüva, nägime ja nemad põgenesid minema.

Kuid sattumiste all ei pea ma silmas ainult kokkupuuteid minevikuvarjudega, vaid ka sellega, et kuidas õnnestub töötaval üksikemal korraldada EÕL selle-aastane konverents?

Või kuidas mul oli võimalik seista nii nelja aasta eest Estonia laval ja kureerida lõpuaktust tuhandele?

Kuidas on olnud võimalik et värskelt kaminalisena tuli mulle tuletõrjuja? Või nt siis, kui ma tänaval sattusin olema siis, kui üks tuntud muusik viinakoomas keset kõnniteed aeles?

Kohvipoes istudes, kui vastaslauast skulptor silma tegi ja ma hiljem tema ateljees maalile poseerisin?

Või kuidas üldse see sattumine käib?

Kes korraldab neid asju ja hetki, kui sa täiesti sõltumaltult millestki ja kellestki, oled kohas ja ajal, mis võib tekitada soovi kogetu hiljem blogisse viseerida? Ohhhh, elu ja tema sattumised. Juhtumised ja olukorrad. Ning küsimus - miks? Või täpsustavalt - miks mina ja minuga? See, et ma siia blogilehele kunagi sattusin ja seda kirjutamist alustasin - eks seegi ole üks juhus.

Magus-valusus

Ohh seda ema südant, iga päev torgatakse sinna seitse teravat mõõka. Kord on see saabel, kord rapiir, kord tääk,kord pistoda, kuid igatahes on see metallist, terav ja lõikav ning haavaservad jäävad puhtalt veritsema, võimatuna sulgumaks. Mure lapse pärast - kui ta kooli läheb, kui ta sealt tuleb, kui ta midagi teeb...

Kas temast kasvab inimene, kas ta on tore mees, kas ta saab elus hakkama. Ja kunagi olid need seitse mõõka nii lihtsakoelised - kas laps fokuseerib silmakese, kas ta hakkab pead hoidma, kas tal pole gaase, hakkab ta korralikult istuma, astuma, seisma ja sööma...

Pole midagi keerulisemat kui emadus, pole midagi paremat kui lapsevanemaks olemine.

See on magusvalus-kibehapukas-roosamustjas-õnnevalutav tunne, kui see seitse mõõka su südames turrib...

Roheline, see kõik roheline

"Hea on roheline värv, selle puhkab silmanärv". Nii lugesin ma kunagi mingit luuletust, ilmselt esimeses klassi. Äkki oli see liikluspäev?

Ei teagi enam, ei mäleta. Aga nüüd.. roheline, ümberringi on kõik roheline. See mõnus õrn vira ümber puude, see aimatavalt roheline, kohe-kohe lehtivate okste pungade värske, igakevadine sünd.

Ma armastan seda aega enim.

See on mõnus. Istud oma kivitrepil ja vaatad, kuidas rohi peab vaikselt endamisi aru, kuhupoole just nüüd oma lehed keerata. Istud väljas ja tõstad lauda vastavalt päikese langemisele. Esimene jume tuleb peale. Inimesed on valla.

Naised muutuvad kenamaks, mehed.. eee. ...no see sortsid, kirju pluus, kõhukott, sokid ja sandaletid võiks ära jääda, eksole? Pediküür võiks ka olla tehtud. Muidu poleks väga vigagi mehelikke ja karvaselt tugevaid jalgu vaadata ja pükste tagataskutele pilke visata. Et kevadel tunduvad ikka sellised mõtted pähe kippuvat, et millise ja kelle nüüd võiks korraks ette võtta. Haa, tegelikult.

Aed nõuab tööd ja köögis käib remont ja varsti pean oma seinatäie raamatuid paigutama nii, et saaks suure toa ka korda ja siis poiste toa ja üldse, seda tööd on niiiiiiii palju teha, kui aeda ja maja pead, kuid ikkagi.

Kõik roheline, see roheline....

Kui erinevad me siiski oleme?

Mehed ja naised olla kuulu põhjal väga erinevad. Mitte ainult seetõttu, et meie taastootlikkust tagavad kehaosad erinevad oma funktsionaalsuselt, vaid ka kõige muu osas. Kuidas me mõtleme ja tunneme ja oleme ja teeme.

No, et mehed on kinnisemad, kriitilisemad, otsekohesemad, jõulisemad, vastutavad pere käekäigu eest (see oleneb muidugi mehest, minu juhtumi puhul on nn isa poegadele ikka väga mannetu ja tossiks osutunu). Mehed tahavad riskida. Kuid miks?

Miks on see nii, et naist nimetatakse alalhoidlikuks sugupooleks, kelle ülesanne on olla see, kes hoolib, hooldab ja hoolitseb?

Üks tuttav kukkus hiljuti õnnetult ja no murdis endal seal veidi luid. Ta vajas korra sellist ülevaatamist ning tema äärmiselt õdusas poissmehekorteris, kui ta ei saanud eriti istuda ega seista ega pikali olla, küsis, et miks on nii, et meestega juhtub õnnetusi rohkem.

Ja vot seal tulebki see kõige suurem erinevus meie kahe sugupoole puhul välja - kui naiste põhilised ülesanded oma pere ja lähedaste ees on jäänud tuhandete aastate vältel üsna samaks (hoida kodu ja lapsi, valvata koldes tuld), siis mehed ei pea enam jahil käima, et peret toita. Nad ei pea raskelt rassima karmil maastikul, et oleks olemas söök ja kehakate. Iseenesest tööd tuleb muidugi teha, vahendid on teisenenud, kuid see adrenaliin, mis ürgmeestel niuetesse voolas, et mehiselt saaklooma tabada, jääb kusagile panustamata ja väljundid on muutunud. Lumelauad, mägimatkad, langevarjuhüpped. Kindlasti ka mõningane vägijookide rüüpamine, mis siis meestele midagi tekitab (kuigi see eesmärk jääb ähmaseks - kas nad tuimestavad lihtsalt seda valu, mida nad võiksid sõnades ja pisarates väljendada.. ei tea, ei tea..ei tea..).

Põhimõtteliselt me ikkagi erineme. Oleme see teine sugupool. Mündi tagumine külg, Tasakaaluks endale ja nendele.

Kuid olles ise kaks tulevast ürgmeest siia ilma loonud, siis ma näen ehk neid mehi veidi teisiti. Jooned, mis kuuluvad ainult ja ainult meestele, on ilmselgelt väljendunud.

Alanduse maitse

Mõni aeg tagasi nägin öösi unes, et ma sõitsin tandemiga, mida usinalt üksi väntasin, mööda teed. Arvasin, et see tandemi vänderdav ..eee tagumine rattapool kiikus siia ja sinna, kuna ma olen üksikema ja see oli justkui märguanne, et teen kahe mehe tööd üksinda.
Kuid hermeneutikas õppisin ma, et tõlgendusi võib olla mitmeid ning üks võimalikke tõlgendusi on hoopis selles, et ma istusin vales sadulas. Ses mõttes, et ma olen nüüdseks juba pikemat aega seisnud ristmikul, teadmata kuhu ma tegelikult minna tahan. Olla õde`Olla filoloog või mu tegelik eesmärk - kirjanik?
Oehh, selliseid valikuid ei tehta lihtsalt niisama. Ja tavaliselt oodatakse väga, et miski aitaks otsustada. Mina usun märkidesse. Ja eilne päev oli ilmselt üks nendest märkidest.
Nimelt toimus eile siis kutsetega pidu aasta parimatele õendus,-ja hooldustöötajatele. Lillepaviljonis. Sellest ma muidugi ei räägi, et kes on ikka vähese tunnetusega teatud küsimustes, ei tea tuhkagi kommetest, riietumisets, söömisest etc, etc, etc.
Üllatavaim oli see tseremoonia kui selline. Nimelt tänukirju, kingitusi ja lilli jagati valikuliselt. Et igast kliinikust said kaks õde ja kaks hooldajat. WTF???
Hüva, varasem preemia kärbiti masu ajal ära - arusaadav. Varasemate rinnakellade asemel on nüüd kingituseks sallid. Kuid kuulge, hallooo - tänukirja nüüd siis ka enam ei saa või? Ühte värvilisele läikpaberile (hind 0,80 senti, värviline paljundus) prinditud paberikest? Töötaja eneseteadvuse ja väärtustamise tõstmiseks.
Ma olin üllatunud. Lisaks muidugi need, kes siis tänukirjad said - Ivanova, Petrova, Kukonova, Kulikova (nimed on formaalsed ja väljamõeldud). Sekka mõned eestlased ja üks vist hispaanlane? Ning justkui sellest kõigest oleks veel vähe olnud - kunstilise programmiga esines trio, kes hakkas venekeelseid romansse esitama...
WTF?????
Kus me elame?
Kuid, selge oli see,e t läbimõtlematult tehtud ja kutsetega "autasustamine" käänas mind õiges suunas. Nii nagu tuleb teha seda, mida armastad, mitte seda, millega harjunud.
Kaks aastat veel ja siis on asi ühel pool.
Kuid alanduse maitse ei kao kusagile, see niisutab keelt ja põski. On igemetel ja toit käib suus ringi....

Millega õigustada olemasolu?

Mis on see, millega inimene tõestab ära oma ärahingatud õhu, kulutatud vee, tarbitud toidu, kulutatud nafta? No nt kui tunned, et bioloogilisele järjepidevusele on omalt poolt nagu panus antud, aga ühikonnale peaksid veel kuidagi nö kasutegurlikult midagi andma? Maksud? Töötunnid? Mõistust?

Eksistentsialismi kaudu? Olemisfilosoofiale tuginedes? Haa, see pole mingi nipiga küsimus, vaid aus päring - millega sa oled Maale ja Looduse tahtele kasulik? Eeldusel, et sinu olemasolemiseks pole vaja ideed, vaid sa lood selle ise endale?Et sa pole valmis ega mõõdetav artefakt, vaid asud usinalt tegutsema iseenda tunnetamise ja tõestamise kivikliburängale teele?Panustad fotografeerimise ja reisimisega, avaradades enda ja vaid enda pisikest maailma. Või ohjeldamatult erinevatesse portaalidesse ennast ja oma sõpru piduselt jäädvustades?

Või abistad ehk näljahaigeid ja hariduseta aafriklasi? Õmbled kokku sinu jaoks mittevajalikus sõjas purunenud ihuliikmeid? Ajad börsil mängides kokku rasket raha? Kustutad vabatahtlikuna metsatulekahjusid? Kujundad firmade maailmanägu? Parandad õpilaste vihikuid? Loovid rasketel metallalustel ning oled kaitsetu kõikvõimalike ilmade eest? Parandad linnavalitsuses kohalikku elu reguleerivaid määrusi? Lõppetu pikk jada.... Palju on seda, millega saad tekitada ühiskondlikult kasuliku olukorra ja palju on kohti, kus sa lihtsalt tallud oma jälge Maal suuremaks, tegemata ühiskonnale midagigi kasulikku. Paneb mõtlema ja muretsema. Kas sind on siis ikka vaja või mitte? Et nt siin teenid õpetajana sandikopikaid, kuid väljamaal võõraste peldikuid küürides teenid tuhandeid? Et sünnitad lapsi Eestimaal, kuid lased neil kasvada suures ja kurjas ilmas, olemasolu kõledate tuulte käes.
Millega õigustad olemasolu? Millega, millega, ahhh??

Lüliti

Klõps, tuba on valgust täis, klõps - pimedus. Klõps kohvimasin tööle, klõps - töö kinni.

Klõps saag tööle, klõps - saag puhkele. Oleks inimesega ka nii lihtne. Klõps - ja oled töötuuril. Klõps ja juba puhkad. Aga ei. Inimene kogu oma üliarenenud hallolluse ja kahe toimiva ajupoolkeraga on märksa keerulisem natuur. Ei mingit klõpsutamist. Oled päeva auga välja teeninud ja diivanil mõnusalt hommikumantlisse keerdunud, jalad risti-rästi ja pilla-palla ning ikka oled veel lainetel, mida ei saa kuidagi koduseks nimetada.Mekutad mõnusaid mõtteid, kuid kuskil sisimas põleb usin tööloomahing. Ei klõpsa ühti, ei heledusesse ega pimedusse. Kuid oleks ometigi see lüliti kuskil olemas. Pea küljes kinni. See võiks üldse elukestvalt meid saata. Võidujoovastuse ületamiseks, kurvastuse lõpetamiseks, kaotuste unustamiseks. Kuid ainult mitte armastuse jaoks. Kõikidele nendele meestele, kes ühist perenime jagavad, kõik keda seob Tondi ja Lelle. Seal võiks kõik lõppematult lülitamata jääda. Ning energiadosaator peaks ka olema kuskil küljes...

Vajadus olla keegi (saada paremaks tunnustuse kaudu)

Inimene oma loomupärases kadeduses ja ahnuses unistab alati suuremast, paremast, võimsamast, pikemast, ilusamast, töökorrasolevamast, viljakamast etc, etc, etc olukorrast, nähtusest, asjast, inimesest, välimusest, rahast, majast ja loodus ise teab veel millest.
Kuid selle loomupärase pahelisuse juures on inimesel siiski vaja midagi, mis paneks käbinäärmed melatoniini nõretama, et öösel magada saaks ja serotoniini meie kehas kõike ja kõiki funktsoneerima, et olla õnnelik. Ja selleks omamoodi katalüsaatoriks on kiitus või tunnustus.
Lapse täiskritseldatud pilt mikroskoopilistest verevalamistest mõjub ainult minule kui emale humoorikalt, kuid lapsele ütled ju ikka, et oo, kui kena pilt ja väike sõstrasilm kepsleb kõrvaltuppa uut lahingut viseerima, komm pihus ja musi põsel. Teda tunnustati, ta sai kiita.
Potti tehtud pissi eest, koristamisvaba pudrusööma eest, päheõpitud luuletuse eest. Ja see tunnustus paneb teda veelgi püüdma ja pingutama.
Ise ma ennast ei pea heaks inimeseks, küll aga on mul muid asjalikke omadusi - pere ei jää nälga, elamine on mõõdukalt puhas, mõistlikult suur lugemus, lastel on riided korras, kappides kõrguvad puhtad pesuvirnad, mul on mõned head sõbrad ja vahva vend ja vahva isa.
Kuid ometigi, ometigi tuli mulle eilne teadaanne veidi üllatuslikult.
Igal aastal valitakse aprillis osakonna parim õde ja parim hooldaja.
Ning ülla-ülla - selle-aastane valik langes minule.
Noh eks ma vähe just ei tööta ja oma temperamenti olen ka ohjama hakanud (muide see laigutine flegmaatilisus ajas osad inimesed jällegi närvi, nii närvi), kuid see ei tee mind parimaks õeks, eksole?
Kuid omamoodi nõiaahela ma nüüd purustasin - ma olen esimene eesti õde, kes selle auväärse tunnustuse osaliseks sai.
Loomulikult sai jagatud rõõmu venna ja naabritega, L ja isaga.
Ning isalt tuli teinegi tunnustus - hea tütre preemia. See oli.. see oli suurem kiitus Just see hea tütre osa.
Kuid igasugused nominatsioonid ja autasud tekitavad tegelikult sundusliku olukorra - ei tohi minna kõrgiks ja nüüd peab oma parimolemise lippu kõrgel hoidma. Sest nõõd sa pead olema selle tunnustuse vääriline ka PÄRAST kiitust.
Mõtteid on palju ja mõned ristteed painavad.
Ahjaa, üksõhta öövalvel olles jäime ühe valvearstiga kõnelema ning pea kaks tundi vestlesime Prometist ja kirjandusest ja ajaloost ja Lotmanist ja üldse - hea on kui saad kõnelda kellegagi, kes jagab vaimu samapalju kui sa isegi.

Koolilastest

Inimene on tegelikult ütlemata reetlik ja murrab endale antud lubadusi igapäevaselt. Möödunud sügisel ma tõtasin enesele, et õpetan klutid iseseisvalt õppima. Iseenesest oleme sellele teele juba lähedale jõudnud, kuid reaalsuses on asi sedapidi, et ma iga päev õpin poegadega. Eesti keelt, matemaatikat, loodusõpetust, inimese õpetust, inglise keelt. Kontrollin asju, teritan pliiatseid, korraldan pabereid õpikute ümber, vaatan vihikuid. Käekirjad on neil üsna..eee.. no on sellised nagu on. Mäletan ise, kuidas ma tunde ja tunde istusin ning tegelesin kalligraafiaga, kuid nagu ema kunagi tõdes ülikooliaegseid konspekte uurides - milline raisatud ja mahavisatud aeg see oli.... Ja kluttidega on sama seis. No on käekiri segane. No ei tule tähed ühtlaselt. Nooremal pojal on E käekiri, täitsa kummaline kohe, aga vanemal poisil selline, et oh-oh-oh. Kuid eks nad püüavad, esimeses klassis oleks tegelikult palju nõutud, et kõik oleks viimase peal. Kohusetundlikkus oma asjade eest vastutamisel tuleb aeglaselt. Tuleb, aga vaevaliselt. Kuigi nad on ütlemata sotsiaalsed põnnid. Kooli ja koolist, trenni ja trennist tulevad ikka üsna ise. Poes käivad, taskuraha loevad ja kulutavad. Sõpradega on väljas ja sõidavad tõukekatega ringi. Otseselt kurta ei saa. Kuid kummaline on see tunne küll, kui hommikuti näen, kuidas kooolikotid hüplevad tänavaidpidi minust üha kaugemale. Kooliaeg annab siiski vanemale suurema osa vabadusest tagasi. Laste iseseisva tee alguses leiad ennast uuesti ja tegeled miljoni asjaga. Ja väsid ning pea tahaks padjale toetuda ikka üsna varasel kellal.

Miski ei tule ega lähe mänglevalt. Kooliteel...

Astroloogiline kaart

Mõnda aega tagasi lasin teha enesele astroloogilise kaardi. Sellise, kus peab teadma inimese täpset sünniaega, lausa kellaajaliselt ning tähtede ja planeetide ja muu kosmilise kirja järgi lahatakse minu iseloomu.

Vennaga ükskord istudes me siis lugesime seda ja vend kommenteeris - just, täpselt, absoluutselt õige.

Ja tõepoolest, enamik asju läks 99,99 % täkkesse. Muidugi oli ka möödalaskimist, kuid üldjoontes koorub sealt välja, et mul puudub absoluutselt igasugune diplomaatiaoskus, mul olla erilisi võimeid tervishoiualal, mul on raske vigu tunnistada, kuid kui ma seda teen, siis oskan ka vigadest õppida ning minust võib saada erakordselt hea ja hinnatud juht (ha-ha-ha).

Põhiolemuselt sobin ma tänu kõneosavusele õpetajaks ning erilised vaimuanded võimaldavad kirjanikuks hakata.

Kuid on veel üks tahk - ma lasen ennast ära kasutada. Ja olgu Looduse Tahe tunnistajaks - seda ma lasen endaga teha. Igasuguse kahetsuse või valehäbita.

EÕL on tasuta asi ja ma müttan seal üsna tiidsalt. Palutakse artikkel redigeerida - teen ära. Vaja on midagi muud - teen ära. Vaja vahetada valvet - nõus.

Pagan, tegelikult ma peaksin oskama 'ei' öelda.

Ahjaa, selle astroloogilise kaardiga veel. Seal seisab, et mul olla tõsine kiindumus oma lastessse ja ma otsin omale meest (partnerlussuhted kannatavat mul liiga suure seksuaalse võimekuse üle - ha-ha-ha-ha), kes sobiks lastele isaks. Tõenäoliselt pole ma seetõttu tänaseni ennast kellegagi sidunud (no igasugused ebaõnnestunud suhted, eksole?), sest E poegasid ei sobigi eriti keegi väljasttulija kasvatama.

No igatahes ma avastan ennast selle kaudu päris palju ja tõsiselt.

Üks või kaks?

Kas on parem, kui midagi on üks või kaks?

Oleneb, oleneb väga.

Kui on üks kops või neer või jalg või käsi või silm või kõrv või munasari või munand, siis on tegemist pooliklusega.

Kui on kaks, siis on asi terviklik.

Aga on asju, kus on parem, kui ikkagi on üks. Nt üks triip või täpp.

Mõnel testil.

On olnud kaks rammusat triipu siis, kui teadsin, et augusti lõpul on oodata pere suurenemist.

Hiljuti oli aga tegemist testiga, mille puhul see üks oli väga määrav. Igatahes kabinetist väljudes keset koridori hästiriietatud keskeale lähenev naine käed lae poole sirutatud ja jesss hüüdmas - see oli võimas.

See tegi ettevaatlikuks ja kalkuleerivaks ning pani uskuma, et vaatamata ebaedule armastuses (tuksipöördunud meessuhete olümpia kuld, hõbe ja pronks), on Looduse Tahtel minuga omad plaanid. Mulle anti võimalus.

ÜKS võimalus.

Ragnarök/Götterdämmerung

See pole tegelt üldse naljakas, et ehk on meil võimalik suvel rusikasuuruseid sõstraid süüa?

Või et praegu eostatud lastel võib tekkida nt kahe-kolme aasta pärast leukeemia?

Sest miks ma sedasi ülbelt arvan? No vaadake ikka ka - maavärin Jaapanis ja seal igasugused tuumajaamade reaktorite ja nende jahutite töö lõpetamine..

Meenub 1986 ja Tsernobõl, kui kevadel õitsesid inimpeasuurused sirelid ja kastanid olid kui pallid ja erakordselt suur õunasaak ajas vanavanemad hulluks. Rääkimata vannitäiest seentest, mida vanemad metsast korjasid.

Oht on suur ja lehti lugedes oli ülla-ülla naabritel soomlastel väikene maavõdin.

Ennustus 2012 ja maailma lõpp hakkab võtma selgemaid piire?

Samas ei taha ma seda uskuda.

Kuid kunagi ei tea ette.

Maailma lõpu ja maailma alguse pealt pidada saama suurt pappi teenida. Kas see on nii?

Mistahes usuga kokkupuutuvad vennad ilmselt peavad seda jumalate hukuks.

Head emakeelepäeva...

...peaks täna ma soovima endale ja kõikidele filoloogidele ja muidu keelearmastajatele, aga.. aga seda ei tee ma mitte, sest tänane päev kannab lihtsalt ühsinimetajat "Mõõdukalt koinitud tööpäev"

Oehh.. küll ei meeldi mulle saada sugeda teiste asjade eest.

Eksole vahva - mina lõpetasin oma vahetuse reedel ja sain kaks päeva mõnsualt lõõga tõmmata, aga esmaspäeval vaatasin ma kolleegile hommikul otsa ja teadsin varasemate kogemuste põhjal, et nüüd läheb andmiseks. Tablettide ja kirjatöö, sidumiste ja muude asjade tõttu. Ja need asjad mis aset mitte ei leidnud, toimusid siis, kui mina oma vaba aega pidasin. Et mis on nagu minul pistmist. Oeh-oeh-oeh. Sõnaga oli selline vaikselt survestavalt mõjutatud üldine hingeelu.

Kuid kevad piilub lompides ja luusib hoovis, nõrestab puid ja valgustab päeva.

Lind siristab varakult, kohalik koer on öösiti ärev ning autokummide alt pritsib pori.

Muudatusi pelgalt tajudes.

Mõeldes ennast laste-eelsesse aega ja sellesse, kuid need omaloodud elu muudavad, jääb märkamatuks, et tegelikult ei muutu mitte ainult elustiil, vaid sinu suhtumine üldse.
Enesekesksest ja ainult oma asjadele mõtlevast, vahel isegi laisavõitu, pidulembesest kurameerijast saab kohusetundlik ja suisa kaagutav lapsevanem.
Suhtutakse kõigesse kriitiliselt, sest need OMAD panevad sind muutma väärtushinnanguid, õpid planeerima aega ja raha, ressursse, vaikset ja õdusat äraolemist, rääkimata raamatutest, mida sa kunagi huviga lugesid ja nüüd üldiseks juraks tembeldad, muusika, mis mõjub närvesöövalt. Vaikelu teostamine teemal "Lumine aed sae ja puuhunnikuga" on möödapääsmatu. Töödenimekiri on märgatavalt pikem, õhtune pea padjale panek üha ahvatlevam.
Koolilapsed tahavad õppida, kuid sellel muudatusel elus on ka paremaid külgi. Nt ei vaja nad enam 24/7 lapsehoidjat, sest koolitee ja trenniskäik on selged. Taskuraha sedapalju, et pärast kooli kerge eine võtta pole probleemiks.
Kuukaardid, õpilaspiletid, telefonid, ID-kaardid - see tundub suisa ulmeline olevat, sest alles nad ju kägisesid häälekalt ja avastasid maailma, hambad tulemas. Nüüd aga poole aastat tagant hambaarstile minna pole probleemiks.
Sõbrad käivad külas. Nemad käivad sõpradel külas. Kerge söögi iseseisev valmistamine pole probleemiks.
Ja nii kummaline kui see ka pole - noorema poja käekiri on geneetiliselt selle teise 50% eluandja suunaline. Mõlemal aga avaldub emaisa liinist tulnud teadmistejanu ning kindel määratlus elukutsel (loen 12 aasta pärast uuesti ja vaatan, kas nii läks) - vanem poeg arheoloogiks, noorem arstiks.
Sõnaga - need muudatused, mis toimunud ja nendega kohanemine on kaunikesti pika protsessi mõõtmetega, kuid asjas sees olles ei taju neid üldse. Ainult ajaliselt kauguselt.
Ja laste kasvades tunned ennast teisiti - kuidagi asjalikumana, tegutsevana, hoolivana.