Lüliti

Klõps, tuba on valgust täis, klõps - pimedus. Klõps kohvimasin tööle, klõps - töö kinni.

Klõps saag tööle, klõps - saag puhkele. Oleks inimesega ka nii lihtne. Klõps - ja oled töötuuril. Klõps ja juba puhkad. Aga ei. Inimene kogu oma üliarenenud hallolluse ja kahe toimiva ajupoolkeraga on märksa keerulisem natuur. Ei mingit klõpsutamist. Oled päeva auga välja teeninud ja diivanil mõnusalt hommikumantlisse keerdunud, jalad risti-rästi ja pilla-palla ning ikka oled veel lainetel, mida ei saa kuidagi koduseks nimetada.Mekutad mõnusaid mõtteid, kuid kuskil sisimas põleb usin tööloomahing. Ei klõpsa ühti, ei heledusesse ega pimedusse. Kuid oleks ometigi see lüliti kuskil olemas. Pea küljes kinni. See võiks üldse elukestvalt meid saata. Võidujoovastuse ületamiseks, kurvastuse lõpetamiseks, kaotuste unustamiseks. Kuid ainult mitte armastuse jaoks. Kõikidele nendele meestele, kes ühist perenime jagavad, kõik keda seob Tondi ja Lelle. Seal võiks kõik lõppematult lülitamata jääda. Ning energiadosaator peaks ka olema kuskil küljes...