Vajadus olla keegi (saada paremaks tunnustuse kaudu)

Inimene oma loomupärases kadeduses ja ahnuses unistab alati suuremast, paremast, võimsamast, pikemast, ilusamast, töökorrasolevamast, viljakamast etc, etc, etc olukorrast, nähtusest, asjast, inimesest, välimusest, rahast, majast ja loodus ise teab veel millest.
Kuid selle loomupärase pahelisuse juures on inimesel siiski vaja midagi, mis paneks käbinäärmed melatoniini nõretama, et öösel magada saaks ja serotoniini meie kehas kõike ja kõiki funktsoneerima, et olla õnnelik. Ja selleks omamoodi katalüsaatoriks on kiitus või tunnustus.
Lapse täiskritseldatud pilt mikroskoopilistest verevalamistest mõjub ainult minule kui emale humoorikalt, kuid lapsele ütled ju ikka, et oo, kui kena pilt ja väike sõstrasilm kepsleb kõrvaltuppa uut lahingut viseerima, komm pihus ja musi põsel. Teda tunnustati, ta sai kiita.
Potti tehtud pissi eest, koristamisvaba pudrusööma eest, päheõpitud luuletuse eest. Ja see tunnustus paneb teda veelgi püüdma ja pingutama.
Ise ma ennast ei pea heaks inimeseks, küll aga on mul muid asjalikke omadusi - pere ei jää nälga, elamine on mõõdukalt puhas, mõistlikult suur lugemus, lastel on riided korras, kappides kõrguvad puhtad pesuvirnad, mul on mõned head sõbrad ja vahva vend ja vahva isa.
Kuid ometigi, ometigi tuli mulle eilne teadaanne veidi üllatuslikult.
Igal aastal valitakse aprillis osakonna parim õde ja parim hooldaja.
Ning ülla-ülla - selle-aastane valik langes minule.
Noh eks ma vähe just ei tööta ja oma temperamenti olen ka ohjama hakanud (muide see laigutine flegmaatilisus ajas osad inimesed jällegi närvi, nii närvi), kuid see ei tee mind parimaks õeks, eksole?
Kuid omamoodi nõiaahela ma nüüd purustasin - ma olen esimene eesti õde, kes selle auväärse tunnustuse osaliseks sai.
Loomulikult sai jagatud rõõmu venna ja naabritega, L ja isaga.
Ning isalt tuli teinegi tunnustus - hea tütre preemia. See oli.. see oli suurem kiitus Just see hea tütre osa.
Kuid igasugused nominatsioonid ja autasud tekitavad tegelikult sundusliku olukorra - ei tohi minna kõrgiks ja nüüd peab oma parimolemise lippu kõrgel hoidma. Sest nõõd sa pead olema selle tunnustuse vääriline ka PÄRAST kiitust.
Mõtteid on palju ja mõned ristteed painavad.
Ahjaa, üksõhta öövalvel olles jäime ühe valvearstiga kõnelema ning pea kaks tundi vestlesime Prometist ja kirjandusest ja ajaloost ja Lotmanist ja üldse - hea on kui saad kõnelda kellegagi, kes jagab vaimu samapalju kui sa isegi.