Põline linnatüdruk

Pole midagi siin öelda - olen linnalaps. Alguse saanud ja sündinud Pelgulinnas, kasvanud Kadriorus, arenenud Kristiines. Tõsiküll - vahepeal arvasin enesele õige paiga Tartu linna olevat, kuid sealne meretu atmosfäär, unise linna talumatu põkkumine ei olnud mitte minu mekk ega maitse.

Kuid ikkagi linn on see, mis mulle meeldib. Valikud, erinevad sihid ja suunad, võimalus minna ja teha, mida tahad.
Iseenesest mõista ei eita ma maa tähtsust ja tarvidust - maa ju annab leiva ja piima ja köögivilja ja liha, maal on õhk, mis karastab ja paitab linnainimese tuhmistunud hingamisi. Sealne vaikus ja rahu, linnulaul ja kastene rohi, üksikud mööduvad inimesed ja kauged haugatused.
Kuid linnas (ja siin pean silmas just seda, mida Teet Kallas "Nigulistes" osundab: "Suslik määrati piiri valvama sellesse võõrasse ja vanamoelisesse linna, kus siluetti ehtisid kõrged kirikutornid ja ta kulges piki mere äärt" - seega siis Tallinn) on omamoodi - hommikul astud kohvitassiga aeda, vaatad möödavuravaid autosid, kuulad linnulaulu ja mõtled muruniitmisest ning pediküürist samaaegselt.
Kui suvisele linnale laskub vihm ja päike ühel hetkel, siis muutuvad suurte teede autode mürin malbeks ja sumedaks. Kõnnid öises soojuses põliste pargipuude all või mõõdad aeglaselt vanalinna munakiviteid....Vaatad päikeseloojangut rannapromenaadilt või kiikad tööaknast Toompeale.
Sünnikodu ja kasvumaa vastu pole võimalik vastu astuda. Need on nagu liha minu luudel ja nahk prinki rindadel.
Maa on ürgne ja põline, pakub turvatunnet, toitu ja mõtisklusi, kuid linnas..linnas pole ükski sekund sarnane eelnevaga.