neljapäev, 26. mai 2011

Inimene on ühiskondlik

Ja ühiskond on inimlik? Ei tea, kuid... Viimastel aegadel on olnud juhtumeid, kus ikka ja jälle tuleb aduda seda, kuivõrd aktiivseks ja sotsiaalseks muutub inimene keskmises täiskasvanueas - seega siis oma elu kolmekümnendatel. Paljud nähtavad ja nähtamatud lõngad seovad elu kokku üheks suureks ja kirjuks vaipkatteks. Mitmed rollid lisanduvad, kuid ei asendu.
Kahekümnendatel on inimene suhteliselt enese päralt-õpib, sebib, sehkendab, mõni hakkab lapsevanemaks, kuid reeglina on käsil teatavat laadi hedonism, elunautimine - peod ja baarid, armukesed ja miilustamine, reisimine ja hariduse saamine. Kuni leitakse see keegi, kellega on tulevik hele ja selge ning kodu loomine muutub esmajärguliseks.Tulevad lapsed. Ja toimub muundumine - inimene hakkab tõeliselt ühiskondlikuks. Silmad avanevad, aeg hinnatakse ümber, käed-jalad on nüüdsest alates 24/7 hõivatud kellegi väetima ja vähema pärast. Ja ootamatult ruttu pannakse laps ühiskondlikule rongile - võideldakse lasteaiakoht, seejärel juba koolikatsed, siis keskkool, ülikool/erialaõpe vms, noorus, ja tema sulandumine üheks talaks ilmale.Kuid mis on siis iseloomulik kolmekümnendatele? Esiteks - esimesed haridused ja töökogemused on toimunud, areng oli silmnähtav. Perekond on reeglina olemas (ja pere alla mahuvad väga erinevad kooslused), kodu, elukaaslane. Vanemad on olemas ning neil on õigus loota, et nende kasvatuslik vaev kannab vilja, lapsed on olemas, kellel on õigus loota, et kasvatuslik vaev annab neile tuleviku. Sõbrad ja tuttavad on väljakujunenud eluosad, kolleegid söövad närve, kuid on sellevõrra talutavamad, et osatakse mõningase vilumusega asju kas leevendada või teravdada - vastavalt vajadusele.
On olnud armukesi ja seiklusi. On välimust, mõistust ja tervist piisavalt, et nautida elu, kuid enam ei vaadata vaid uljusega ümbritsevale, vaid leitakse ka muud olulist ja tegutsemistvajavat.Inimese ühiskondlikkus areneb, teadlikkus tõuseb, seni püstitatud eesmärkide asemele kerkivad uued tuuled - vahest veel üks haridus, vahva pesamuna, uus maja, kolimine teise riiki, kõrge vanaduseni vastupidava tervise hoidmine ja parendamine. Väljakujunenud arusaamade juurutamine töös ja eraelus.See on harilik mudel olemaks sotsiaalne, vajalik ning olemas.

Kuigi ma mõtlen, et need kõige paremad aastad on siiski veel ees.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...