laupäev, 18. juuni 2011

Kolmas päev. Kihnu

Tegelikult küll ärasõit pisikesel praamil nimega Amalie, kell on 7.00 ja laev kõigub ning minu tunded ja kõht ühes temaga. Öine tuul ja torm tegid asja palju hullemaks ning ma olin juba ette merehaige, kuid ma püüan meeleheitlikulkt mitte mõelda sellele, et mul on klaustrofoobia, ma istun allpool veepiiri asuvas salongis. Kihnu jääb selja taha ja nüüdseks muutub sealne reis mälestuseks, sellest, mida meenutada ja mida tagasivaateliselt uudistada.
Mitte üldsegi halvustavalt - kihnlased on looduslähedaselt lihtsakoelised. Ja valjuhäälsed. Ja rõõsad. Ja hea isuga. Veidi aeglased. Töökad ja usinad. Käsitöökott alati naistel käepärast ning kohalik mokalaat hoos.
Noori oli saarel palju. Rasedaid ja lapsevankritega naisi samuti.
Pisikese praamiga, kus olid kaks autot, tosinkond kalakasti ja meie pere maabumine Munalaiule oli üks ütlemata õnnelik hetk. Manner. Ei kõigu, ei õõtsuta, ei ole tuuline. valikuvõimalused paranesid silmnähtavalt.
Pärnusse jõudes tegime kohe ühed mahedad kohvid, käisime turul, ostsime poegadele mõned asjad, vaatasime isa sugulastele külakosti ja viibisime varajase lõunasöögi isa tädipoja ütlemata õdusas elamises, kus õu on täis parandatavaid rekkaid ja õliste kätega mehed ringi seegasid.
Ja siis jõudsime isakoju, kus ma vähemagi häbitundeta magasin reisiväsimust välja.
Kihnu jäi meelde, seal sai käidud ja ühte-teist nähtud. Vahest jäi sinna meist maha mõni jälgki.




Kommentaare ei ole:

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".   Aasta 2022 saab tä...