No nii üldist

Mul on arvuti. Arvutil on igasugused süsteemid, millega opereerida etc, ning aeg-ajalt mõni operatsioonisüsteem jooksutab ennast rumalaks ning mina pean oma kõige kallima materiaalse iseseoetatud vahendi hirmuhabinaga hinges loovutama mõnele meistrimehele, kelle suust võib tulla teada, kas arvuti on omadega lõplikult panges või on ta võimeline veel veidi elama
Kõvaketas, emaplaat, resettingud, vahelülid, UPS.... oujeee. Saab ikka targemaks küll. Niivõrd kuivõrd, akadeemiast avalikke suhteid juhtides ma haldasin kodulehekülge veidi aega ning ausaltöelda on itindus lahe lugu, aga mitte minule. Mina, masinad, juhtmed, mingi elektroonika, tuled mis vilguvad, lambid, mis läbi põlevad, väikesed otsad, mis lühisesse lähevad...

H-l oma arvutitega vist seda muret pole, igatahes on tema tehnikasüsteemid ikka võimsad küll.

Nagu enamik muid asju, mida temaga koos teha.

Avastasime, et meie lemmikkanal Lounge Music mängitas kuidagi agresiivsevõitu muusikat ning vein maitses. Igatahes ärkasin ma täna hommikul erksalt ning ärksalt.

Mõned päevad tagasi oli semantika eksam. No ega ma ausalt väga pinevalt selleks ei õppinud, eksamile läksin ning ära ma ta tegin.

Olen üldse nüüdseks kogenud seda, et käies loengutes, töötades kaasa, mõledes aktiivselt, on võimalik eksamid teha väga pigelise õppimisetagi. Põhimõtteliselt kehtib see siiski pigem humanitaaraladel, sest loodusteadused on miskit muud...

Ja kui saakas need sabad tagant, mis lohisevad, siis oleks võimalik keskenduda magistritööle.

Selle kevadsemestri jätan ma sedapuhku vahele, pean enesele aru andma, mis hetkel primaarne ja mis sekundaarne.

Udus istudes

A.D. 11.01.2010, 21.00 vaatasin aknast välja ning aimasin ainult rongihäälte põhjal, kuhu suunda siiski raudteed siin jäävad. Hotellid ei paista, Toompea ei paista, jalkaplats ei paista - oleksime nagu muust ilmast tihke uduga lõigatud.

Tormab mõttevälk - kuidas siiski nii, et üldse pole midagi sellist näha, mis natukenegi maja meenutaks. Pärnu maanteelt tulevad mõned üksikud valgusevihud paksust piimast välja umbes kaheks sekundiks ning kaovad sama kiirelt järgmisesse uttu.

Psühholoogidele meeldib ilmselt selline kliimaseisund kõige enam, udune, süngelt udune tihke vall, mis meie mitteteadvust ümbritsedes meie füüsilist keha painavad.

Rõskus tungib riietesse, puud on härmas, jäine tänav kutsub pepuga asfaldile....

Kodus saab sooja...

Ahi praksub, lapsed magavad, tee aurab, mesi sulab. Maja mattub linnahägusse ning udu summutab unele.....

Miski murdub, miski hääbub. Talv võimutseb.

Armastus õitseb. Mõned inimesed muutuvad järjest lahjemateks mälestusteks, mõned inimesed omandavad järjest konkreetsemaid jooni.

Udus istudes selgib palju....

Seisaksin kaljul ja karjuksin orgu

Kõike, mida mõte manustab või süda panustab.

Toomas Liivi mälestusõhtul (kuidas ma ka ei üritaks mõelda temast kui Tomist, siis ei saa, ei saa. teised võivad olla Tomid või Tommikesed või Toomakesed, aga tema oli TOOMAS) idanema hakanud mõtteke hoogustub.

Eile istusime, sedapuhku oli viibijaid vähem, kuid igati õdus olemine. M.V - möödunudaastane lõpetaja, arukas ja jutukas, julge arvamust avaldama ning tema jäi teistest kauemaks ning me mõlemad rääkisime emavalust. Ning E, nooruke ja ütlemata ägeda figuuriga, mõistlik, kuid veel vähese kogemusega, kosutavalt kaunis ja värskendav naine. M. S, see minu vapper kursaõde, kellega me ühes 2007. aasta magistrantuuri lävesid kulutama hakkasime, kuid kellega me vist ühiselt alles järgmisel kevadel õnnelikeks kraadiomanikeks saame, võrratult vaikse fluidumiga.

Temas on.. ma ei tea, kuidas seda täpsemalt määratleda, aga seda miskit veidi müstilist, mis naistega siis juhtub, kui nad emaks saavad. Inimene, kelle puhul pruunide silmade kaval pilk paneb tundma sind perioodiliselt kuidagi liiga kilejana(?). Aga paar päeva enne seda istumist oli ta oma tillukese pojaga külas ja no see meespool on ikka tõeline karastus ühele emasüdamele. Armas, väike, mürakaru. Väga vahva poiss igatahes.

Aga muretseda selle üle, et glöggi jääks üle või kooki ei jaguks...või teemadest nappuks...seda nüüd küll kurta ei saanud.

Ma olen suhteliselt teadlikult jälginud kõrvalt filolooge-kirjandusinimesi-kirjaneitseid ja võlle- võllikesi. On asju, millest me räägime sõrmenipsu tehes, on asju kus vaevleme mentaalse puhituse käes. No ei saa ja kõik, tõrge ees.

Ja mina täiesti teadlikult murran neid tõrkeid. Ületan piire. Küsin ja pärin, tunnen huvi ja puistan südant. Avatud. Avali.

Kapseldunud on igavad inimesed, nende näiline privaatusnõue on nii surmigav, et haigutaks ainult, hambad paistmas. Ja see pole üldse kuigi inimlik. Masinlik pigem

Ja tahakski seista kaljunukil ning hüüda igas suunas, et jätke järele inimesed, olge sellised nagu olete, aga olge INIMESED.

Ja minu tõenäoliselt idaneva idee nimekonkurss saab varsti alguse. Ning sealtki ootaks inimlikkust, mida kaljult seistes orgu karjuda....

Lumi, lumi, lumi, kõikjal lumi

Tegelikult on see täiesti mõistetav, miks soojemates kliimavööndites elavad inimesed nõnda temperamentselt tunde asjades reageerivad.

Käed käivad, ladinakeelepõhised sõnad voolavad vulinal, kõrvakiilud laksuvad, kaunid juuksed võnguvad, tumedad silmad sädelevad. Tunded, möll, torm. Nad saavad seda lubada, sest neil pole erilist muret küttega, maja soojustamisega, paksemate riiete varumisega, toidutagavarade täiendamisega. Loogish, et inimesel on võimalik endale väljamõeldud tundemurede näol tekitada miskeid emotsioone kui vastupidiselt külmemates kliimavööndites elavad inimesed on sunnitud jätma endast teatud reserveerituse maigu, sest pole võimalik kõikvõimalike olmeprobleemide tõttu keevat tundeputru vaaritada.

Talv, see tegelikult ju meile, Põhjamaa lastele, äärmiselt loomuomane aastaaeg näitab sedakorda eestlastele oma tõelist jumekust ning mul on sellest täiesti pealaeni.

Kolm-neli korda päevas tuleb lund rookida. Saan vaevalt labida majaseinale toetada, kui juba uus hang seljataga.

Räästast raiun eluohtlikud purikad ära, aga kurat, kahe tunni pärast kasvatab sinna uus teravik.

Nagu üheksapealise lohe peade äraraiumine, kus iga hoobiga peade arv kordisutub samavõrra, kui mitu pead maha löödi.......

Enamik kiljub vaimustusest, et saab suusatada. Jaa iseenesest küll. Poegadelgi on suusad ning nad käisid papa juures suusalaagris.

Mind ennast see väga ei morjenda (kõlab ketserlikult, aga ma vaevu suudan haigutust varjata, kui jutuks tulevad meie suusakangelased...), sest ma mõtlen veel sellele sulamisprotsessile ning mõtlen murelikul kirsasaabaste peale. Kummikutega vist ei tee siis enam midagi ära.....

Lumi, lumi, lumi, kõikjal lumi. Tihke, külm ja karge lumi. Sõber? Veel mitte, veel mitte

Möödas, see on möödas

Aastavahetus möödas. Jõulud möödas. Põgus puhkus möödas.

Lubadused - need on antud ja tegemisel.

Mina - olen sellises meeleolus, et ei nii ega naa. Asju oleks teha, aga tahtest jääb puudu. Tõrge on ees. Miks, ei tea.

Vahel juhtub kummalisi asju. Minuga, nagu ikka. Igatahes, kui ma seda oma meesperele mainisin, siis muiati kõvasti. Kolmnurk mina, pikendamata pilet ja MUPO - tõenäoliselt on see kooslus, millele mõeldes ja mind tundes on võimalik magus suutäis naerda.

Aga pärast - kook liuaga vastu rindu surutud, kollane trahvikviitung taskus, nutuvõru ümber suu - kukkusin lumehange ja siis ma enam ei saanud naeru pidama..

Aga tjahh, põhimõtteliselt on mul mingil ajal mingi karistus soolas. Teadet veel pole.

Saaks sellegi kohta öelda, et möödas, see on möödas

Kojarahvas

Tammsaare "Elus ja armastuses" on maalt linna tulnud nooruke Irma püstihädas kojarahvaga, kes häbematult ja läbematult oma nina teiste asjadesse topib. 20.-ndatel möödunud sajandil olid mõned asjad tabud, kuid tänapäeval pole enam miski keelatud. Kojarahva uudishimu mentaliteet valitseb meie üle. Kahjuks. Õnneks, kurat seda teab.

Nt võib arutleda avalikult avaliku info üle.

Või nt arutleda avalikult kuidas keegi välja näeb, mida teeb, kellega teeb, kus teeb ja miks teeb. Eksponeerib noh.

Või arutleb igasuguste nende teemade üle, mille üle arutlema ei peaks. Nt tegin ma ühes aines ettekande biograafia teemal. Selline veidi logisev ja liimist lahti ettekanne, kuid olgem ausad - ma ei näinud kuigipalju vaeva kah, aga see selleks. Sõnaga - nt miks huvitavad biograafe tavaliselt just sellised detailid, mis tegelikkuses üldse kedagi huvitama ei peaks ning miks selle üle tuleks mõtsikleda....

Hiljuti oli üks olemine minu juures (sellega seoses tekkis mulle üks mõte, aga hiljem, hiljem...) ning me rääkisime K ja P-ga poole kuueni hommikul. Südamega südamest südamlikult. Kõigest ja kõigist. See oli selline absoluutne jutuajamine. MEIE vestlus. NAISTE vestlus.

Ning sellises koha - ahjusoojas toas, lähedal vein ja kodukook, kuusel küünal säramas, jalad enda alla keritud, aken veidi külma öösse irvi - olid jutud ja vested nii omas ajas ja majas, et enam rohkem ollagi ei saanud.

Ning kõik isiklik oli täiesti arusaadav, möödapääsmatu, omaksvõetud ja imekspandud.

Sest see oli MEIE OMA.

Siis on kõik selge ja arukas - me oleme omavahel ning kedagi kolmandat ei tohiks pihtimine huvitada, eksole? Keegi ei peaks viljelema kojarahva mentaliteeti....

Igast tänasest saab homme eilne

Üks nali olla: "Mees tulnud komandeeringust koju ning korteriukse avas tema tiristamise peale sootumaks võõras mees, kes küsinud kas komandeeringust saabunu eilset suppi sööb. Kohmetunud mees vastanud, et sööb ikka. Ukseavaja öelnud seepeale, et tulgu siis homme tagasi..."

Aga nii see on, eile hommikul tehtud värske kohv pole tänasel hommikul termosest kallatuna miskit väärt.

Eilne lubadus on täna kehtetu.

Igatahes ma lubasin enesele (üritan mitte murda) midagi, mida ma enam ei mäleta. See kõlab veidi imelikult, aga realistina ma ei suuda meenutada isegi seda teemat, millega mu lubadus seotud oli.....

Aga mõned huvitavad ideed on mul tekkinud, nii raamatute osas, mida ma ehk kunagi siis kirjutan ka, üks võistlus, millest ma tahaksin väga osa võtta...

Aga no põhimõtteliselt saab igast esimesest jaanuarist (pagan, ma ei salli seda kuupäeva mitte üks raas) teine ja siis kolmas ja lõpuks sa märkad, et sellest alanud uuest aastast on saanud aasta teine, kolmas, neljas kuu ning varsti muutub seegi alanu vana-aastaks, mida saadetakse minema.

Homsest saab eile ning tänasest üleeile etc...

Aga eks vaatame, vaatame, vaatame

2009 - ilmselt halvemat pole oodata

Võtab kokku ja lõppeb. Ometigi saab see õudne 2009 ühele poole.

Rasked kaotused, rasked võidud, rasked meeleolud.

Töö, tööd, palju tööd. 
Kodus, tööl, ülikoolis. Suhtes. Lastega. Isaga. Aasta alguses emaga...

Jah, see aasta tõmbab ennast koomale õõvakaotustega.

Kirjutamine, lugemine, töö, tööd, palju tööd. Palju tülisid, palju kära, müra ja mürtsu, pisaraid, uusi raamatuid.

Muudatused, ahastavad, kurvad, lõbusad. Mõned armumised, mõned peod, mõned seiklused.

Loengud ja keeleõpe, huvitavad filmid ja sarjad. Põnevad kohtumised, ideed, meenutused.

Kuid ikkagi...võidud ja kaotused, pigem need viimased.

Aasta võtab ennast kokku.

Võtab kokku ja lõppeb. Ometigi saab see aasta ühele poole.

Toomas Liivile

Sind pole. Enam.

Sa läksid kõige tarkusega kaduviku teele ning homme seisan ma Sinu kirstu juures. Ühes mitmete ja mitmete Sinu endiste õpilastega, endiste kolleegidega, ühes endiste, praeguste ja tulevaste kirjandusteadlaste, filoloogide, keelegurmaanidega.

Sa ilmselt ei aimanud oma mõjupiiride laiust. Sinu loengud, kus me viksidelt alati konspektid avali, suud ammuli, pastakas tarkusniiskete näppude vahel Sind kuulasime, kuulasime, kuulasime. 

Kuidas sa Jessenini "Jää hüvasti sõber" tõlget sõnasõnalt harutasid ja arutasid. Kuidas Sa oma luulenimekaimu Juhan Liivi "Rändajat" vaatasid, lugesid ning siis oma koorekaussi tühjendanud isakassi maia muige sõõrhabesse peitsid ning poetasid meile infona, et tegemist on Eesti ühe rafineerituma armastusluuletusega. Ja innustunult ning seda uuesti lugedes hakaks tunduma, et tõesti-tõesti....

Mäletad, kuidas Sa eksamikomisjonis mulle naeratasid ning ütlesid, et see naks naine peab küll õppima hakkama, sest muidu surebki keel välja ning tegusate inimeste toel võib see jääda juhtumata.

Mäletad, Sa ristisid mind esteetika teises loengus ürgnaiseks? Sinu öeldu on tänini kõrvus.

Töötlesime parasjagu Milan Kunderat, ma ei mäleta, aga mingi Jeruusalemmas peetud tänukõnega oli tegu ja seal oli viide Anna Kareninale. Ja siis pöördusid Sa minu poole: "Kas, Teie Sirly ei sooviks Anna Karenina armastust kommenteerida. Ürgnaine nagu Te olete?"

Seda naeru ja muigamist...

Või mäletad Sa kuidas mulle ükskord ühes kohvikuloengus ütlesid, et kui mina oleks 15 aastat vanem ja Sina 15 aastat noorem, siis me moodustaksime ilmselt absoluutselt sobiva paari. See sümpaatia kaarleek toimis. Alati. Ma muide vaatasin oma bakalaureuse hinnetelehe üle ning mitte ühtegi ainet ei saanud ma Sinult vähem kui A.

Sa panid alati kõik kuidagi... kihama pole õige sõna, lainetama...?

Aga homme, homme viskame Sinu kalmul kolm pihutäit mulda. Vähemalt oled Sa minu mõtteis ikka elus. Kui mentor, suunaja, julgustaja, ergutaja.

Ohh, jälle üks inimene, kelle number telefonist kustutada, kellest jääb pihutäis mõnusaid mälestusi. Ainult. Kuid meil on võimalus Sinu jäädvustust kultuurmaastikul kuulda ja näha. Ning kes oli see salapärane meest nõrguv naine Sinu teleesituses?

See oleks vist Sinule omane, kui ma siis paneksin kirja need read:

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:

ära ole minu pärast kurb.

Sündida maailma on nii lihtne.

Sündimisest lihtsam veel on surm.

Vaikne linn

Vaatasin hetk tagasi linnale. Siitsamast seitsmendalt korruselt, kust mulle avaneb luuleliselt väljendudes joovastav vaade. Lumine ja vaikne linn. Autosid sõidab vähe, mõned lapsed möllavad kelkudega. Hommikul pimedas tuisuselt tänavalt, üle vaalude turnides tundus linn tühi. Üks buss sõitis mööda, üks koer tuli vastu. Terve kilomeetripikkune tee bensiinijaamani oli tegevusvaene. Seal nägin alles inimest. Imelik, imelik on see pühademeeleolu vaikses ja lumises linnas....

Maal on nii talvel kui suvel teine meeleolu.

Aga jah...pea see jaanuar ja pea see talv. 

Ja jälle on kevad, mida oodata ja jälle on tulemas suvi....

Suured plaanid ootavad täitmist, aga kas neid täita?

Ja siis on jaanipäev ja siis sünnipäev ja siis hakkab jälle üks jõul peale.

Täna on selline meeleolu nagu filmis "Mis juhtus Andres Lapeteusega?", kus tegelased jõuavad rongiga Balti jaama ning talvine vanalinn on inimesteta, autosid ei sõida ning kõikjal on puutumatu lumi. Puhas. Valge. Külm.

Ja nüüd sajab jälle lund. Talv. Vaikses linnas.

Hommikukohv

Mõrkjas pruun rüübe, erineva kangusega. Maitsesta piimaga, vahukoorega, kohvikoorega, jäätisega, lisa suhkrut, mett, fariini. Tükkides, kuubikutes, kuulides.

Joo ja naudi, mõnule ja mõtiskle.

Aga ma hakkasin sedasi kriitiliselt vaatama üle neid kohti ja hetki ja asupaiku, kus ma siis seda kohvi olen mõnuga rüübanud.

Kodus loomulikult. Haiglas. Tuhandetel hommikutel.

No siis kallimate juures. E juures Raasikul - ahjumaitselist ja kaminalõhnalist.

H juures - kanget masinakohvi. Ohjahh, H armastab väga mõrkjat rüübet. Mustalt ja suhkruta, kuid nojah, eks see ole it-meeste asi.

No ja siis reisidel hotellikohvid, spaades need tervisejoogid.

Ja mõnikord olen joonud kohvi vannis!! 
Või nt pliidi ees istudes ja ahjuukse klaasitagust praksumist jälginud. Või istunud saunalaval. Või sõitnud ruttu tööle ja haaranud tee pealt need jubedad tehisrüüped...

Aga miks see jook üldse peaks päevakorras olema? Sest ma olen sotsiaalne kohvisõltlane.

Praegu ma loetlesin neid kohti, kus on olnud võimalik HOMMIKUKOHVI juua. Aga päevased latted? Õhtused piimasegud? Mitu tassi üldse päeva peale kokku tuleb? 2? 3? 4? 8?

Keskmiselt kolm. Ja nendest üks siis on see hommikune.

Ja esimese jõulupüha hommikul, isa juures maal, juues nüüd juba neljandat tassi, kuulates maavaikust, vaadates kingitusi, puhates ning saunaootel, ma justkui unustaks ajutiselt mitmed asjad. AJUTISELT.

Mõtle sellele...mõtle juba täna

Aastas on 365 päeva,
Kuid tihti ain’t jõuludel enamik näevad
Viletsaid, väeteid, nõrku ja hädasolijaid,
Enamik neist heategevusse siis kolivad.

Koguvad raha, laulavad, hoolivad,
Reaalselt vaid aupaistet endale noolivad,
sest tegelik empaatia tuleb sügavalt sinust,
vajadus olla inimlik, minust

Teha seda, mis humaanne ja õige
Ning see pole lihtsalt üks kõrvalepõige
Meedik igipõliselt hingelt olla-
Hoolivust suuremat kust võib veel tulla?


Mitte ain’t eile ja täna ja homme

Hoolivus teisest – see püsivam komme.

Ja talvel oli jälle talve tegu ja nägu

Lumi. Tuhandetes helvestes keerlev tuisk, jäätunud kirmed hangumas üksteise külge. Kuhjuvad, kõrguvad, muutuvad.

Mina tahaksin ennast sooja tekiga ahju äärde kiiluda ning teha ühestainsast lumehelbest terve poeemi.

Või vaadata lumehangede vahel möllavaid poegi, põsed külmast punased. Toas aga keeb pliidil soe supp, tuppa tulles võib juua tulist teed ning haugata juurde ahjusooja pirukat....

Igast asjast saab rõõmu tunda, olgu selleks kõige tühisemgi põhjus.

Mõned päevad tagasi langes ühele päevale kaks üritust - poegade jõulupidi ning tunnike hiljem kirjandusloolaste jõuluõhtu.

Lastepidu nagu pidu ikka - sunniviisiliselt rõõmsad näod, lühike näidend halva deklamatsiooniga, umbne saal, heldinud ja tüdinenud vanemad, mõne lapse vigisev väike õde-vend....

Jõuluvana ja kingitused, luuletused ja väike kringel...

Pärastine aga oli hoopis põnevam. Tammsaare muuseumis. Veini ja toiduga põnevas seltskonnas, huvitavad arutelud.

Teemadeks olid (P.V algatas tutvustusvoorus need küsimused) - mida oled sina Eestimaa jaoks teinud ja mis saladused sul kapis puu peal on.

Üllatav oli, sest inimesed erinesid sellest keskkonnast täiesti, milles ma neid harjunud nägema olin.

Sai lauldud ja luuletusi loetud, saime kingitusi ning arutlesime nii erinevatel teemadel, et see tundub uskumatu - miks A.H.T ikkagi suri, milline oleks võimalik uurimistema - eesti kirjandus ja haigused. Siis rääkisime raamatutest, autokoolidest, lastest, adopteerimistest, erinevatest keeltest, Priimäest.....

Oehjahh, polnud vist teemat, mida me poleks puudutanud. Milline vaheldus on selline üritus.

pärast tulin läbi selle jääkülma öö koju ja meenusid loendamatud kojutulemised. talves, talveöös. Tuisus, külmas, tähtede sirades ja kuu paistes. Palja maaga või hangedes turnides...

Talv, millel on talve tegu ja talve nägu.....

Detsembrist üleküllastus

Miks armastavad asjad joosta kokku ühele kuule, ma ei tea. Kõik asjad kuhjuvad just siia, aasta viimasesse tridekaadi. Peod, arvestused, väikesed viirused ning ootamatud väljaminekud. Kuusk ja ehted, kingid ja söögid, lisaarved ja toruõnnetused.

Samas ei saa kurta ju - toal on tänu värvitud põrandale, uutele riiulitele ning kirjutuslauale teine nägu ja ilme. Sain lõppude-lõpuks ära sorteerida oma raamatud, mida alguses tundus olevat märksa vähem kui tõsisemal vaatlusel. Kuid nüüd on tarviline kirjavara teemade kaupa riiulitesse puistatud ning igal kallil lugemisel minu käega sorteerimismärk juures.

Sain ka ära paigutada oma plaadid ja filmid, mida polegi tegelikult nii palju, kui tundus. Niiet tegelikult on kvantiteet suhteline mõiste - oleneb kuidas sellele läheneda.

Nagu Einstein oma relatiivsusteooriatki põhjendas - kui istuda kaks tundi meeldiva kaaslasega kohvikus, läheb aeg kiiresti; kui istuda kaks tundi palja tagapoolega kuumal pliidiraual, liigub aeg imevähe....

Aga sügisemester sai loengute korras sedapuhku läbi, minu magistritöö sai omale mõistliku suuna ning ilmselt hea juhendaja - P.V hakkab selleks.

Sellesse kuusse jäi veel üks omalaadne sündmus - üks venna tuttav astroloogiaga tegelev naine tegi mulle sünniajast lähtudes astroloogilise kaardi. Loen seda põnevusega ning paljud asjad saavad mulle selgemaks. Õpin iseennast sellest enam tundma, kui tänini, sest ei saa olla juhuslik kokkulangemine - minu iseloom, tegevused, sõbrad, armastus, lapsed, töö, haridus - kõike on tähendatud täpselt. Isegi see, et mul on eriline suhe olnud Kaalu tähtkujust naisega - ülla-ülla, ema oli Kaalud... 

Aga jah, nii see on, et ei saa ma üle ega ümber oma emast, kadunust, sest esimesed jõulud ja aastavahetus tulemas temata....

Ah veel. Sünnikaardil oli mul kirjas üks tähendusrikas seik - minu ainus ja tõeline sõber on keegi Veevalaja. No paganas. L-ga, kes 12. veebruaril oma sünniaega iga-aastaselt maha märgib on tõesti olnud hea sõber ning paar päeva pärast infokillu kättesaamist ma otsustasin talle kirjutada. 
Palusin vabandust selle suvise episoodi pärast, kuid nüüd on asi nii, et L helistas mulle tagasi ning tuleb välja, et ta ei oska seisukohta võtta. Mina ka ei oska. vaist ütleb, et eks elu näitab, kuidas ja misasja ja millal. Hetkel olen ma ajakriisis, sest on vaja kirjutada kolm esseed, teha üks eksam ning vastata järele kaks retelli ning üks raamatulugemine inglise keeles.

Aga ma ei tea, mis edasi saab. Ma ei tea, sest tahan lõpetada mitmeid asju, kuid magister nõuab väga-väga palju energiat.

Kuid vaatame. Igatahes hakkab see kõige jubedam aasta minu elus päädima. SELLIST 365 päeva ei taha ma enam kunagi ega kuidagi läbi elada.

Väsimuse tuim võtab võimust ja painab, lüheneb nii aeglaselt sõidetud tee...

Kuid mind ootab uinumast lootus, mis aimab,

seal kus lõpeb asfalt, seal ootad mind sa....

Sõnavägi ja võluvägi. Miski, mis meid kõiki morjendab.
Olin hiljuti ühel põneval konverentsil. Palju kirjandustegelasi koos, kõik arutasid erinevatel teemadel. Sisukalt, humoorikalt, mahlakalt.
V.-ga olin silmsidemes. Päris omapärane. Mõtlesin, et kui..?
Kas tegin õigesti, et talle rääkisin?
Kas oleks midagi edasi juhtunud?
Ma ei tea.
Põhimõtteliselt lülitasin ma ajutiselt oma elust välja need asjad, mida nimetatakse suheteks ning keskendun muile asjadele.
Tee, mida mööda ma oma elus sõidan hetke, lüheneb kiiremini kui pealkirjas.

Tere, Jõulukuu!!!

Hakkabki peale. Igapäevane päkapikususs akna küljes, hommikul peab sees olema maiustus, nudin, puuvili...

Terve sügise sai poegi ohjata päkapikumaaniaga, õppisime/kordasime luuletusi. Ootame kõik kuusetoomist ning kinkide poetamist sinna alla, jõulud veedame sedakorda papa juures maal. Plaanidki ammu tehtud. 

Jõulude ümber keerlev vaht, kommertsjura ja sontagilik camp panid mõtisklema - miks see kõik nii....eee....vaevav on?

Millal muutus jõulude otsene mõte - pimeda pööripäeva kõhttäis ja tubasoe hingetõmbeaeg ülemaailmseks kaubandustsirkuseks?

Miks on mõeldud põlisusundite traditsioonidele peale igasuguseid kristlikke seoseid (kuig tuleb tunnistada, et Ajavaimus selgitatakse päikesepoja "ristilöömist" üsna lihtsalt ja selgelt ning kõike seda samuti, mis seostub ületõsumiste jms), jõuluvanasid, kaarte, kirju, kingitusi, kuuseehteid etc, etc, etc?

Miks ja millal muutus selliseks mäsuks?

Ahha, hüva leppigem sellega mis on, ärgem nurisegem millegi üle, avaldagem mõtteid edasi ning loodame, et leebe jõuluaeg möödub tõesti endase vaatamise ning hetkelise mõtisklusega nendest, kes on, keda pole ja kes veel olemas ei ole.

Marutõves maailm

Mis toimub, rahvas, mis toimub? Küsin seda üldsegi mitte iroonilise muigega, vaid tõsimeelselt - rahvas, mis toimub?

Hommikul tööle minnes võib sind rünnata kurikakangelane ning lõpetada mõne hoobiga selle, mille nimel on sinu vanemad, sinu kool, sinu keha, sinu olemine aastaid vaeva näinud. Kaks lööki ning aastatepikkune kujunemine jookseb kellegi väärastunud maailmatunnetuse tõttu põrmuks.

Lastevanemateliitu juhib pedofiil, väikese tüdruku surnukssõitnud roolijoodik saab karistuseks mõned napid aastad...

Meedia kajastab gripiepideemia puhkemist kui loosungite, pillide ja pasunatekooriga võiduparaadi Vabaduse väljakule...

WTF???

Ühiskonda näib hakkavat valitsema üha enam ja enam ANARHIA.

Sest see, mis toimub, on suisa hirmuäratav.

Kas mul on võimalik usaldada teisi täiskasvanuid tegelemaks minu laste moraalse harimisega?

Missugusel hetkel võib poegade tee ristuda maniakaalse, kilavisilmi pisikest poissi vaatavat ning tema pringist olekust unistav rõvedameelse täiskasvanuga?

Ma ei saa ju terve elu oma selja taha lastel varjuda lasta, nad peavad kohanema ümbritseva ürgõudusega.

Hiljuti oli seminar postmodernismist. Tegin ettekande ning (jumala eest ma astusin sellesse seminari napilt kolmveerandtundi tagasi infarktihaiget elustanud õena ning käed värisesid nagu kanavargal) siis arutasime piiri, kust pole kunst enam kunst.

Tõin näitena tõrke tekkeks ilmselt a la pederasti päevaraamatu (pedofiilia on alaealise ning täiskasvanu seksuaalvahekord ning kummagi sugu pole määrav, pederastia on konkreetsel alaealise poisi ja täiskasvanud mehe vahel toimuv seksuaalvahekord - kes ei usu, võib fakte kontrollida mistahes sõnaraamatu ja/või entsüklopeedia abil).

Mingisuguselt maalt alates lihtsalt ei suuda, sest liiga räpane, ilge, nõme, rõve, masendav, marutõbise poolnälginud koera koolaga segunenu...

Just selline tundub meie ühsikond olevat nüüd, siin. Igakordsel uudiste lugemisel, telksu vaatamisel, raadio kuulamisel, elaval või vähem elaval mõttevahetusel tahaks minna ja visata ennast Surnumere sooladest tehtud vannivahuga täietud mullivanni H käte vahele, pesta ennast, juua ja armastada...

Unustada selle läbi ümbritseva maailma kidakeelne mõistusetus.

Vanaeestlane teadis rääkida, et enne koitu pidi alati olema kõige pimedam.

Tõlgime ja mugandame seda lauset ühiselt ning selgub ilmselt väikene nüanss, et enne rahunemist ja tasakaalustamist on ümbritsev kõige paranoilisemalt ja kroonilisemalt krampagoonias.

Marutõves, muhkkaktkus, leepras, kolmanda astme süüfilises....

Teadmiste-ja teadustepõhisus

Mõned päevad tagasi oli mul üpris huvitav vestlus teoreetilise seminari õppejõuga P.V-ga, kes andis mulle mõningaid suuniseid magistritööga edasi tegelemiseks. Ma jätan sõjakirjanduse kus kurat ning keskendun oma ennegi uuritud ainesele, Leida Kibuvitsa "Soomustüdrukule".

Ma ei mõista, miks see raamat mulle nii hingelähedane on, vahest oma meeltult kärts-mürts-põmm-trahh loomusele, kuid igatahes ütles õppejõud mulle muuseas, et ma pole teooriapõhine inimene, et minu tugevateks külgedeks on ilmselgelt biograafiliste aineste kogumised ning süüvimine osaliselt ka autori olemasollu ning tema teatud äraspidisele kujutamisele oma loomingus. Sest olgem ausad - iga kirjanik puistab teosesse killu enda minast juba ainuüksi seeläbi, et tema käes on lobe sulg ning vahe mõistus.

Sõnaga, ma sain palju selgust juurde ning tean oma eesmärkidele paremini keskenduda. Kuid teisalt - kuna maja, pojad, töö nõuavad suuresti minu tähelepanu, siis ma peaksin mõningad asjad oluliselt oma elus ümber hindama. P.V sõnutsi pole kirjandus mitte töö, vaid elustiil ning see elustiil tundub mulle sobivat, aga... mida sellega pratiliselt peale hakata.....

Ma ei teagi. Ühtepidi tahaks jala selle ukse vahele luumurdude ning fraktuurideta sättida, aga teisalt - kas minus on piisavalt seda 20 % annet ning 80% higi, millest on rääkinud Edison?

Ma ei tea. Igatahes ei suuda ma ennast täpselt määratleda ka sellise avatud mõtlemisega kirjandusloolaste hulka, kellest näikse suur enamik kursusekaaslasi koosnevat.

Nt oli teisipäevases loengus arutluse all müüdid jms ning tuli välja, et enamike arvates on koolisõpitud baasteadmised suur müüt. Mille peale minu praktiline meel küsis, et kas 1+1 pole enam kaks?

Ma ausalt öelda sain veidi pahaseks nende sünergia ning müütide jutu peale ning ütlesin, et lugege vähem Matrixit ning mõelge oma peaga.

Mis aga kahjuks on jäänud meil ülikoolis üsna tahaplaaniliseks ürituseks.

Kuid kas me ei peaks kõikide nende teooriate, teadmiste, teaduste juures just sellisteks isemõtlevateks muutuma? Luues ja analüüsides, sünteesides ja süstematiseerides saadud teadmisi ning rakendama?

Näib et mitte, kuna meilt nõutakse pigem teooriate tundmist, kui et nende põhjal mingeid järeldusi teha.

Ma nt vaidlen - oma hädiseid titesamme kirjanduses sammudes - vastu Barthesile, mitte nõustudes tema väitega, et autor on surnud. Või nt ei vaimustu ma uuskriitika, strukturalismi, postkolonialismi, postmodernismi või veel mõne muu suunaga. Lihtsalt teades ja nendes orienteerudes, aga mitte nõustudes.

Kuid kas mul on selleks õigus?

Siin nüüd ongi see üheksa ajaühikut

Kurguni üleõppinud, ülelugenud, üleväsinud, ülearmastanud, ülemajandanud.

No sedasi natuke.

H-ga tegime rummikoola-vannivahu-Brütal Legendi-armastuse aja.

Kõike jagus ja rohkemgi veel.

Mis pagana vägi see mind tema poole tõmbab?

Ma isegi ei tea. Avastasime, et oleme üheksa aastat suhelnud. Tuletasime meelde neid pikki tunde arvutis, kui vestlesime ning siis jõudsime otsusele, et peaks kohtuma.

Ta tuli. Silmakliinikusse. Ootas, pikk punane roos käes. Tundsime üksteist kirjelduste põhjal kohe ära. Ning kui mu mälu mind ei peta, siis oli see 2000.a sügisel, oktoobris. Puruväsinutena nagu me mõlemad öisest vahetusest tulles olime, maandusime ühes veidi saljases kohas ning terve päev möödus mõnusas äraolemises ning teineteise otsimises. Ja leidmises ja jälle otsimises.

Ja nii on see otsimine ja leidmine käinud tänaseni. Üheksa aastat on pikk aeg teineteise tundmiseks, näha kuidas oleme muutunud, kuhu arenenud.

Millisteks on meid elu viimastel aegadel vorminud.

Kuidagi....ühes aegruumis viibinud kõik need aastad.

Ja ometi on meil mõlemal lapsed, eksid, kellega jätkuvad tshillipipraselt ülevürtsitatud suhted.

Kes ma täna olen?

Ööpäev peab hakkama ennast kloonima, sest siis saaksin mina totaalselt kloonituna olla kõigis nendes kohtades, kuhu ma sellesinastse ööpäeva jooksul jõudma peaks.

Ööpäev võiks kulgeda kahes erinevas rööbiti jooksvas maailmas ning ma väga loodan, et ma kulgen longidundinaalselt, mitte diagonaalselt. Et ma olen siiski pigem samasuunaline, kui põikijooksev.

Sest nii ei saa see enam kesta. Ma lihtsalt lähen pooleks. Ja mitte mingit emotsionaal-moraal-mõttelist kahestumist, vaid sõna otseses mõttes - ma võin ära murduda.

Kaks nädalat olen ma kosmosesisese kokkuleppe kohaselt hulluv üksikemast õena töötav üliõpilasest majapidajanna-armuke, kes upub seitsme seminari ettevalmistuse, hooldekohustuste, töö, koolituste, lugemiste, pesemiste, toidukeetmiste sigrimigri virrvarris ja kaob kohe ära. 
Ahi, toidukott, toapõrand, raamatud, raamatud, raamatud, pooleliolevad tööd, ettekanded, nõelutatavad sokid, parandatavad sukad, valgendamisvirnas pesu, värviootav põrand, hiire ootel lõks (jaa, jälle on need jälgid elukad minu majas!!)

Täna kell kaks meenus mulle, et viimane eine leidis aset kusagil eelmisel õhtul, kahe insuliinisüsti ning unetablettide kättetoimetamise apokalüpsises.

Poegade suhtlen ma viimastel õhtutel telefonitsi, tuttavatele heidan käigupealt kilgendavalt hullu pilgu, segaselt sooja naeratuse, litsun korraks huuled vastu isa, poja, kallima, sõbra, armukese või kellegi teise põske ja lippan edasi, sest mulle tundub justkui jääks maailm seisma kui ma postkastist kuhujuvaid teateid ei nooliks, vaipu ei puhastaks, ei loeks, loeks, loeks, loeks.....

Tõlgi teksti, loe artikleid, tee patsiendiõpetusest tööd, torma, jookse, sibli, sebi.

Milleks?

Homme sama hull päev - tõtta tulistvalu haiglast koju, kahma pojad, torma lasteaeda, jookse koju, istu maha, joo kohvi, söö üks võileib, haara loengute ja seminaride materjalid, topi kotti poegade sussid, sugulase kingitus, tõtta trammi, sõida ülikooli, istu loengus, tööta kaasa, tee väike vahe, mine seminari, tööta kaasa, torma lasteaeda, haara pojad, jookse sünnipäevale, tule koju, küta ahi ja varise surmväsinuna voodisse.

Nagu sellel öösel, kui ma hiljuti H juurest veidi ülemeelikuna naasesin ning takso tagapingile enne aadressi ütlemist norisema kukkusin ja siis äärmiselt nõutu taksojuht ettevaatlikult sõitis minu koju ja patsutades mind üles ajas.

Vankusin tookord voodini, saapad pildusin hoolimatult ühele poole, kindad, sall, eskimo, käekott, võtmed ja ehted tähistasid pudenemisrada ning vajusin meiki mahavõtmata, teksades, kampsunis voodisse lääbakile. Nagu purjus traalimees, kes just on heeringanormi sajakordselt ületanud.

Ning kes ma olen siis täna? Ületöötanud, depressiivne, väsinud, vanduv, tüdinenud, kuid ootel.

Teade

Mõned nädalad on olnud kiired. Ülla-ülla, tegelikult on viimased kümmekond aastat möödunud nii, et ma ei märkagi enam aja kaduvust, aastaaegade muutumist, hommikut, päeva ja õhtut.

Alles oli hommik, juba on jälle õhtu, päeva vahepeal polnudki, aga midagi ma ju ometigi tegin?

Jaa, istusin kolmes loengus, millest kaks möödusid ohtra mõtlemise ning seminarivormiga,siis süvakeelne grammatiline inglise keel.

Rääkisin, vestlesin, töötasin kaasa, võtsin osa. Arutlustest, stereotüüpidest.

Ühe teemana me käsitlesime religioone, uskumist. Oli muigamist ning sügavat enesesse vaatamist. Mõtisklemist. Surma, aja, elu, mõistuse üle. Millesse me ikkagi ja miks usume.

Seminarid kulgesid edukalt, sest mida siis muud öelda, kui oled korralikult ja põhjalikult ette valmistanud. Kuid mitte see pole hetkel blogis teemaks.

Aastaid tagasi, kui ma pärast mõneajalist haiglast eemalviibimist naasesin oma põlisameti juurde (teine katse), sai minule sealses osakonnas mentoriks, õpetajaks ning suunajaks õde E.V, meil tekkisid kuidagi mitte ainult sõbralikud, vaid hooliv-austavad suhted. Me saime väga hästi läbi. Ta on selline suure kondiga, veidi ülekaaluline naine, tohutult heade juustega, alati toimekas ja kraps. Mida ikka öelda inimese kohta, kes juhtis autot, majandas metsategu, kamandas tütrepoega, hooldas onu, ämma, ema? No selline pidevalt keerlev ning tegudes.

Mõnda aega me polnud nüüd kohtunud ning minuni jõudis ringlev kõlakas, et E.V on pikalt haige ning eile oli tema ametlikult pidulik töölt saatmise pidu.

Võtsin lilled ning liitusin selle nukra pidupäevaga. Olin aru saanud, et E.V-l on miskit südamega, aga äraminekupeol ma nägin teda.....ja pidin jahmatusest toolist mööda istuma. 
See polnud see naine!!! Kõhnunud, higistava näoga, jumetu, tuhm, käed torgitud loendamatutest verevõtmistest, brünett parukas veidi viltu.

Peol visati nalja ja räägiti lugusid "vanadest" aegadest. Sain olla veidikene, nii pool tundi, tuli naasta osakonda.

Palusin teda tulla saatma ning küsisin otse silma vaadates, kas ta põeb vähki. E.V jaatas.

Ja ma nutsin, nutsin nii väga, et mulle tundus nagu ei suudaks ma kogu maailma pisaraid oma silmadest ära nutta.

See hea inimene ka!! Oli minu reaktsiooniks. Ta vaatas mulle otsa täpselt sama pilguga, mida ma nägin oma ema silmades. Ta lausus, et ta usub nüüd. Usub kõigevägevamasse ning lootust pole kaotanud.

Kuid need silmad, silmad, silmad......

Sinna olid kogunenud kõik - surmahirm, millegi lootus, millegi akrtus, hämmeldus, tuimus, tühjus - kõike korraga ja üheaegselt.

Ma tean, et see naine on mulle olnud tööalaselt ema eest. Ja ma olen kaotamas jälle, teist ema. See pole võiamlik.

Ma kallistasin teda, kohutavalt kõvasti, nagu oma emagi ning oleksin tahtnud ... ma ei tea....

Laotada võrgu? Tõrjuda eemale haigus? Anda talle kogu olemasolev luuüdi, et teda sellest koledast haigusest päästa?

Miks? Miks? Miks?

Miks haigestuvad parimad parimatest? Kus on kõikenägeva keskme silmad, kõrvad? Kurat, kas tal oli paha tuju või kui ta inimeste elutrumlist vähiloose tõmbas?

Mille eest ta häid inimesi karistab?

Pühapäev

Kristlastele tähendab pühapäev hingamispäeva, aeg, millal minnakse kirikusse ning mõtiskletakse.
"Jussikese seitsmes sõbras" tehakse terve nädala kõvasti tööd ning Pühapäevaga tantsitakse ja laudakse.

Tänapäevastele on pühapäev nädalavahetuse viimane päev ning inimesed valmistuvad reeglina uueks töönädalaks, koolinädalaks, lihtsalt mõnusaks õhtuks.

Pühapäevaga seonduvad pannkoogid. Mõnus telksu ette maandumine. Kooliasjade üle vaatamine, riiete valmispanek. Kõik ikka uue nädala nime, mis rõõmsalt õitsedes esmaspäevaga algab ja siis jällegi pühapäevaselt päädib.

Mingi saade, mis märgib nädalalõppu. Mingi tgevesu, mida tehakse just siis, sellel konkreetsel ajal.

Selline nädala viimane päev.

Aga oi kuidas ma ise, pühapäeval sündinu, seda päeva ei kannata. See pole üldse põnev.

Lihtsalt on nii.

Varemalt oli nii, et ma koolilapsena pakkisin kokku oma õpitu ning kontrollisin üle riided. Mingil vahepealsel ajal ma käisin tihti pühapäeviti tööl.

Kui ellu tuli E, siis tähendas pühapäev temast lahkuminekut - kuni järgmise reedeni. Esmaspäeviti me saatsime tavaliselt teineteisele kirest joobunud sõnumeid ning ei jõudnud järgmist nädalavahetust ära oodata, kuid pühapäevi me ei talunud eriti kumbki.

Siis saabus periood, kus nädalapäevad kaotasid erilise tähenduse ning konsentratsioon oli kaldunud lihtsalt toimetamistele.

Seejärel mitmed aastad tingnimetuslikku kontoritööd - pühapäev oli tavaliselt tundideks ettevalmistamine, tööde parandamine, e-kooli kontrollimine.

Aga praeguses ajanappuses, tegevusrattas, pidevalt agoonilises ruttamises, sehkendamises on pühapäev üks paljudest päevadest nädalas.

Selline, mis märgib järjekordse nädala lõppemist, et samaliselt suubuda.

Uute tegemiste ringi.

Kõige vähem kannatan ma pühapäevade juures neid uniselt ja loiult venivaid pärastlõunaid.

Hommikul teed pannkooke, käid jalutamas, õpid, loed, paned asjad valmis, kuid aeg kuskil kahest viieni on tuim-tuim. Pole enam hommik ja veel pole õhtu.

Aeg lohiseb. Liiklus on hõre, taevas tume - pühapäeva õhtupoolik saabub.....

Kõikide hülgajate ema ja isa....

21.01.2003

12.06.2003

15.09.2003

04.08.2004

13.02.2009

06.11.2009

Kuupäevad. Mingil põhjusel siia ülestähendatud ja kirjutatud. Teistele ei ütle need midagi.

Minule ütlevad. On ülimalt kõnekad. Ilmekad.

Minu elus tähendusrikkad ning.... kahjuks ka koomastavad.

Need on kuupäevad, millal minu poegade isa on oma pojad hüljanud.

Kui oleks mingi rekorditeraamat, siis tõenäoliselt oleks E seal esikohal. Ligi seitsme aasta jooksul. Seitsme aasta jooksul kogunenud sellised rebestavad "tähtpäevad".

Ma olen alati üritanud mõelda sellele nn isadusele mitmeplaaniliselt. Olen alla neelanud oma uhkust, talunud E käitumist, mõttetu mehe, arglikku pomisemist, kes pole muuga ennast tõestanud, kui ainult sellega, et ta ei raatsi oma ihnsuses poegadele raha maksta.

Ta ei tunne nende tegemiste ja toimetamiste vastu vähimatki huvi, ta ei suuda neile anda mitte midagi sellist, mida võiks nimetada eeskujuks - suunavaks/juhtivaks/mentorlikuks.

Ligi kuu tagasi tuletasin ma talle kirjatsi meelde, et hallo, mees, sa oled küll tähtis arst Soomes, aga saadaks nüüd üks väike kaart poegadele. Et nad küsivad oma issi kohta.

Imelikul kombel E helistas ning me lubasime üle helistada, millal ta siis täpsemalt poegadele järele tuleb, et neid oma külma maamajja nädalavahetusele viia.

Tõde tuli selline, et ta ei täpsustanud midagi üle ning hakkas mulle eelmisel reedel oma psühhodeenilisel kombel vastamata kõnesid tegema.

Ning tal jätkus häbematust ilmuda minu ukse taha poegi nõudma tulla - eelnevalt polnud midagi täpsustatud. Muidugi tuli sellest üks selline ebameeldiv vestlus, kus ma lihtsate sõnadega ning üsnagi häälekalt tegin tema, tema perekonna, tema naise ning kodu ja hariduse, mõtete ja iseloomu kohta piisavalt palju negatiivseid märkusi. Härra solvus ilmselt südamest ja...

eile siis selgus tõsiasi, et ta ei vaevu enam poegadele seda minimaalsetki elatisraha maksma.

Ma olen nii siiralt üllatunud tema käitumisest, sest ta on kuus korda, kuus korda!!! lõpetanud poegadega suhtlemise oma mingite isiklike, egoistlike ja oma ema poolt äärmiselt juhitavate arvamuste põhjal.

Ning ainus, mida ma olen temalt oodanud, on lause: "Ma tahan meie poegadega olla"

Aga tjahh.... see ootus on liiga suur. Ta ei taha neid üldse näha ning ausaltöelda ei tea ma enam kuidas meie poegadele otsa vaadata. Sest sisuliselt ei tee ma talle selleks mingeid takistusi, lihtsalt asjad tuleb väga kindlalt eelnevalt kokku leppida. Ning üks kümne vastu - järgmisel nädalavahetusel ta ei saa, ei suuda, ei või nendega kohtuda, sest mingil iks põhjusel on tal muud asjad.

Ta väärib sotsiaalset nominatsiooni - kõikide hülgajate ema ja isa.

Kuid õnneks, õnneks on poegadel olemas ema ning selle vastu ei saa ükski loodusseadus, moraalinõue ega üldkehtestatud norm.

Igatahes edu talle. Ma loodan,et see laps kelle ta saab, on natukene õnnelikum. Ning ma millegipärast arvan, et kõnekäänd - see mida sa teistele teed, tuleb sulle ringiga tagasi - saab aastatepikku tõeks ka tema elus.

Klassikaaslased

Pidada olema nii, et kui panna kirja vahetu emotsioon, siis võib lugeja saada selle teksti tundeerksusest valed mõtted ning tulemus võib olla sootumaks teine, kui kirjutaja enda ootused loetu mõjudele.
Võib-olla, ma ei tea.
Käisin hiljuti oma endiste koolikaaslastega kohtumas. Selline aktiivne grupp, kes kaks korda aastas kokku saab ning siis suheldakse (loe: klatshitakse neid, keda kohal pole). Grupituumik - kolm neiut/naist on alati kohal, ülejäänud liikmed vahelduvad.
Kuna nendega keskkooli lõpuni ma oma haridusteed ei jätkanud, siis mingiks ajaks jäid meievahelised sidemed kaugeks ja külmaks. Kuigi - ega nad kooliajalgi mul kellegagi eriliselt soojad ja lähedased polnud. Miks, ma ei tea isegi, lihtsalt olin selline eraldi. Mitte heidik, aga justnimelt eraldi. Mõnega suhtlesin, aga seegi jäi napiks.
Ma küll jälestan sõna positiivne (positiivne inimene, positiivne mõtlemine...prrrrr), kuid üllatusega ma märkasin, kuivõrd vähe on koolikaaslased muutunud. Ja me pole enam poisid-plikad, vaid kõik teatud pagasiga pereinimesed.
No värskelt emakssaanutel keerles palju juttu lapse/laste ümber, räägiti autodest, ühest meie surnud koolivennast (teine, kes minu teada manalasse laskus, esimesena hukkus üks Estoniale jäänud tüdruk), endisest matemaatikaõpetajast, elufilosoofiatest etc, etc, etc.
Nagu ikka, kui kohtuvad inimesed, kes saavad oma jutte alustada: "Kas te mäletate seda, kui...", "On teil meeles..."
Aga lahku oleme kasvanud. Kõik oleme eraldi sirutuvad puud.
See on kummaline, sest kasvutingimused, kasvuühiskond, kool - need on enamikel sarnased, kuid kodud olid erinevad ja sealt on saanud alguse ka ilmselt meie vahed teiste inimestega.
Üks koolivend mainis ära, et olen sirgjooneline ja teine ütles, et olla räägitud intrigeerivatel teemadel.
Ning ma vaikselt vaatlesin oma ühte ilmselt allakäigutrepi kolmandal astmel seisvat meest, kes kunagi oli selline üleprahi kutt, vaatasin ühte teist koolivenda, kes räägib istumise jooksul neli sõna ja ülejäänud aja libistab õllekest. Vaatasin neljakuise tütrega istuvat endist tantsijannat, keda varemalt ehtisid kunstküüned, juukse- ning ripsmepikendused, kuid kes nüüd jahmatavalt heas vormis olevana nägi sadu kordi kaunim välja kui kunagi varem, sest ta säras.
Vaatasin kahte pooleteise aastaste poegade ema ning nägin nende olekus veidi ... ma ei tea kuidas seda öelda... kuhtumist?
Ja ma mõtlesin. Palju mõtlesin. Praegugi mõtlen. Mina neist ja nemad minust. Ma arvan.
Mis on muutunud. Kui on muutunud, siis mis suunas ja mis on selle muutuse tagajärjed? Kas need tagajärjed on omakorda muutnud midagigi....

Otsustasin selle teoks teha

Mitu-mitu aastat on olnud tahtmine teha midagi erakordset, suurt, sellist, mis mõned inimesed õhku ahmima paneb.

Olen tahtnud kirjutada midagi, mida varem pole olnud, aga tuleb tunnistada, et meie kultuurmaastiku kuukuplite vahel sõelub "kirjutajaid", "kirjanikke", "kirjatsurasid" minutagi rohkem kui külluses.

Loen ja kadestan. Küll jookseb mõnel ikka klaviatuur kädinal!!!

Endal aga tuleb vahel tõrge ette, no ei lähe mitte. Tulistad klahve, aga mõtted on tühjad. Vaatad, et süntaks ok, aga tulemus kasin.

Üks õhtu latrasin kolleegiga - ta on üldiselt mulle aseema või kasutädi vms, no põhimõtteliselt on tal endal kaks poega ning tütre puudumisel teeb ta minuga kõik naisjutud alati tasa.

Selline mõnusa auraga mõnus naine.

Rääkisime sellest minu kirjutamissünnitamisest ja kolleeg mainis möödaminnes, et mis ainest sa ikka niiväga otsid - sul terve romaanijagu armastust, hülgamist, reetmist ja tülisid võimalik paberile kritseldada.

Ja ma mõtlesin, et miks mitte? Tõesti oleks ju võimalik valmis sehkendada selline jutt, kus on see kõik sees, mida E teinud ja mitteteinud on.

Kõik - kuidas meie lugu alguse sai, kuidas kulmineerus, kuidas päädis ja tänaseni ikka kuidagi rahulikke tuure võtta ei taha.

Kusjuures, mul tuleb häbiga tunnistada, et tema peale lõugamine teeb alati mul tuju heaks, sest ma kujutan elavalt ette, kuidas ta ohib ja ähib ja pärast oma põhuilmelisele (no on tühjapilguline naine, ei räägi seda üldse halvustavalt) sellest kõigest ette kannab.

Muide - vaene loomake on oma raseduses täiesti veidrikuks muutunud - ülepäeva laadib ta oma kontole pilte, mille kohta E on kunagi öelnud, et temast jäävad fotod alati tobedad (mis muide vastab ka suuresti tõele - ta pole fotogeeniline ning näeb neil alati kuidagi kohtlane välja, kuigi elusuuruses on nii.. eee.. enam-vähem roogitav). Mul tekkis kohe täitsa küsimus, et miks ta seda teeb? No esitada ma talle neid küsimusi ei saa, sest põhupeake blokkis mind oma kontolt ära. Ja teist korda ma TALLE küll sõbrakutset saatma ei hakka.

Tegelikult pole mu seda ka sünnis ega vajalik teha. Noh, ma pole tema suhtes oma mõtteid E eest just varjanud kah...

Aa mis ikka.... On kuidas on.

Põhimõtteliselt naastes selle kirjutamise teema juurde .... ma kirjutasin. Vahepeal jõin ja armastasin, aga kirjutasin.

Põhimõtteliselt panin paika jutustuse kondikava, märkisin ära olulisemad sündmused ning mis peamine - sealt tuleb alasti tõde.

Alastiolekut - ja mitte metafoorset- oli meie suhtes muidugi palju, väga-väga-väga-väga palju ning kõik seigad kirjutan ma häbitult ja häbenematult sinna jutustusesse sisse.

Esimesest suudlusest. Esimesest olemisest. Esimesest ühisest ööst. Esimesest tülist, esimesest lapsekaotamisest. Esimesest kohtumisest Õ-ga (E ema), esimesest vana-aastaõhtust Raasikul minu, minu venna ja venannaisega. Esimesest ühisest suvest.

Meie ühistest kolleegidest, ühisest koolist, ühiste poegade saamisest, esimesest hülgamisest, teisest hülgamisest, suhtelõpust, emasõimust.......

Ma räägin kõikidest nendest asjadest. Ausalt ja avalikult. Ei salatse ega varja.

Värvid ja .....

Roheline, sinine, kollane, punane, must, valge, kuldne, hõbedane, hall, valge, roosa, lilla, oranzh....

Kes jõuaks värvigammasid kokku lugeda!!!

Neid on tuhandeid. Erinevates pool,-ala,- vahetoonides.

Kõiki värve ei jõuaks kunagi kasutada või tunnustada. Sestap harjuvad inimesed elu aja jooksul kasutama selliseid värve, mis neile meeldivad, sobivad ning mõnusad paistavad. Nii olmes, kui riietuses, igapäevases elus kui pidulikel juhtudel.

Erinevatele inimestele sobivad erinevad värvid. Mehed pööravad reeglina suhteliselt vähe sellisele pisiasjale tähelepanu. Küsi mõne mehe käest missugused on tema naise silmad ja ta vastab külma rahuga:" Hallid vist."

Paar päeva tagasi uudistasime armukesega teineteise silmi ning avastasin üllatuseks, et temal on pähkelpruunid silmad, rohekate täppidega, minu puhul jäi õhku arusaamatus, kuid kompromissina kõlas, et ilmselt siiski rohekas-hallid.

Aga tulgem tagasi nende värvide juurde, mis on ainult osaliselt loodusest kaasa tulnud. Inimkasutuses ja-sobivuses toonid. Mis nendega siis on? Mõnikord mõjuvad ju inimesed kuidagi vanemana, närtsinuna, suisa inetult. See muidugi on väga subjektiivne lähenemine, sest alati tuleb arvestada maitsekuse/maitsetusega.

Punapeadele tunduvad sobivat enamik rohelisi ja siniseid toone kui valatult, miks ei tea. Kuidagi väga särtsu täis lähevad need toonid siis.

Blondiinide värvid on tavaliselt mõned punased, erksad sinised, vahel ebatavlise harmooniana mõjuvad beebiroosad toonid, kuid kindlasti ei tohiks heledajuukselised naised kanda pastelseid rohelisi, beeže varjundeid. Kollane on üsnagi välistatud, sest nad tunduvad kuidagi päikese kätte jäänud kapsalehtedena. Selline luitunud olek. Prrrrr......

Vahel aga panevad blondiinid selga endale kuldsetes toonides riided - see on aga suisa õudne, sest kuldne on pretentsioonikas toon, nõuab stiilitunnetust ning olgem ausad - tumepruuni või sitikmusta ning üsna korralikku juuksepahmakat .

Nt hiljuti nägin ma naist, kellel seljas kuldse seelikuosaga ning mustjaskuldse topilaadse ülaosaga kleit, mille vööl kobrutas miskine kuldne sõlmseos. Vaatad esiti et oo, mis huvitav riideese ning siis märkad maitsevääratusi lademetes - üldmulje oli kui mitte öelda et kole, siis sobimatu igatahes. Naine nägi välja leebelt öeldes venelaslikult maitselage. Justkui kuskilt Kapa-Kohilast välja karanud külatüdruk, kes õõvastavat riietust kandes pani selle selga valel ajal, vales kohas ning kleit ei sobinud tema teo ega näo, keha ega olekuga absoluutselt.

Kuid mis teha, kõikidele pole antud kõike ja ühtlaselt. See on elu üks paratamatusi.