kolmapäev, 11. november 2009

Kes ma täna olen?

Ööpäev peab hakkama ennast kloonima, sest siis saaksin mina totaalselt kloonituna olla kõigis nendes kohtades, kuhu ma sellesinastse ööpäeva jooksul jõudma peaks.
Ööpäev võiks kulgeda kahes erinevas rööbiti jooksvas maailmas ning ma väga loodan, et ma kulgen longidundinaalselt, mitte diagonaalselt. Et ma olen siiski pigem samasuunaline, kui põikijooksev.
Sest nii ei saa see enam kesta. Ma lihtsalt lähen pooleks. Ja mitte mingit emotsionaal-moraal-mõttelist kahestumist, vaid sõna otseses mõttes - ma võin ära murduda.
Kaks nädalat olen ma kosmosesisese kokkuleppe kohaselt hulluv üksikemast õena töötav üliõpilasest majapidajanna-armuke, kes upub seitsme seminari ettevalmistuse, hooldekohustuste, töö, koolituste, lugemiste, pesemiste, toidukeetmiste sigrimigri virrvarris ja kaob kohe ära. 
Ahi, toidukott, toapõrand, raamatud, raamatud, raamatud, pooleliolevad tööd, ettekanded, nõelutatavad sokid, parandatavad sukad, valgendamisvirnas pesu, värviootav põrand, hiire ootel lõks (jaa, jälle on need jälgid elukad minu majas!!)
Täna kell kaks meenus mulle, et viimane eine leidis aset kusagil eelmisel õhtul, kahe insuliinisüsti ning unetablettide kättetoimetamise apokalüpsises.
Poegade suhtlen ma viimastel õhtutel telefonitsi, tuttavatele heidan käigupealt kilgendavalt hullu pilgu, segaselt sooja naeratuse, litsun korraks huuled vastu isa, poja, kallima, sõbra, armukese või kellegi teise põske ja lippan edasi, sest mulle tundub justkui jääks maailm seisma kui ma postkastist kuhujuvaid teateid ei nooliks, vaipu ei puhastaks, ei loeks, loeks, loeks, loeks.....
Tõlgi teksti, loe artikleid, tee patsiendiõpetusest tööd, torma, jookse, sibli, sebi.
Milleks?
Homme sama hull päev - tõtta tulistvalu haiglast koju, kahma pojad, torma lasteaeda, jookse koju, istu maha, joo kohvi, söö üks võileib, haara loengute ja seminaride materjalid, topi kotti poegade sussid, sugulase kingitus, tõtta trammi, sõida ülikooli, istu loengus, tööta kaasa, tee väike vahe, mine seminari, tööta kaasa, torma lasteaeda, haara pojad, jookse sünnipäevale, tule koju, küta ahi ja varise surmväsinuna voodisse.
Nagu sellel öösel, kui ma hiljuti H juurest veidi ülemeelikuna naasesin ning takso tagapingile enne aadressi ütlemist norisema kukkusin ja siis äärmiselt nõutu taksojuht ettevaatlikult sõitis minu koju ja patsutades mind üles ajas.
Vankusin tookord voodini, saapad pildusin hoolimatult ühele poole, kindad, sall, eskimo, käekott, võtmed ja ehted tähistasid pudenemisrada ning vajusin meiki mahavõtmata, teksades, kampsunis voodisse lääbakile. Nagu purjus traalimees, kes just on heeringanormi sajakordselt ületanud.
Ning kes ma olen siis täna? Ületöötanud, depressiivne, väsinud, vanduv, tüdinenud, kuid ootel.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...