Pidada olema nii, et kui panna kirja vahetu emotsioon, siis võib lugeja saada selle teksti tundeerksusest valed mõtted ning tulemus võib olla sootumaks teine, kui kirjutaja enda ootused loetu mõjudele.
Võib-olla, ma ei tea.
Käisin hiljuti oma endiste koolikaaslastega kohtumas. Selline aktiivne grupp, kes kaks korda aastas kokku saab ning siis suheldakse (loe: klatshitakse neid, keda kohal pole). Grupituumik - kolm neiut/naist on alati kohal, ülejäänud liikmed vahelduvad.
Kuna nendega keskkooli lõpuni ma oma haridusteed ei jätkanud, siis mingiks ajaks jäid meievahelised sidemed kaugeks ja külmaks. Kuigi - ega nad kooliajalgi mul kellegagi eriliselt soojad ja lähedased polnud. Miks, ma ei tea isegi, lihtsalt olin selline eraldi. Mitte heidik, aga justnimelt eraldi. Mõnega suhtlesin, aga seegi jäi napiks.
Ma küll jälestan sõna positiivne (positiivne inimene, positiivne mõtlemine...prrrrr), kuid üllatusega ma märkasin, kuivõrd vähe on koolikaaslased muutunud. Ja me pole enam poisid-plikad, vaid kõik teatud pagasiga pereinimesed.
No värskelt emakssaanutel keerles palju juttu lapse/laste ümber, räägiti autodest, ühest meie surnud koolivennast (teine, kes minu teada manalasse laskus, esimesena hukkus üks Estoniale jäänud tüdruk), endisest matemaatikaõpetajast, elufilosoofiatest etc, etc, etc.
Nagu ikka, kui kohtuvad inimesed, kes saavad oma jutte alustada: "Kas te mäletate seda, kui...", "On teil meeles..."
Aga lahku oleme kasvanud. Kõik oleme eraldi sirutuvad puud.
See on kummaline, sest kasvutingimused, kasvuühiskond, kool - need on enamikel sarnased, kuid kodud olid erinevad ja sealt on saanud alguse ka ilmselt meie vahed teiste inimestega.
Üks koolivend mainis ära, et olen sirgjooneline ja teine ütles, et olla räägitud intrigeerivatel teemadel.
Ning ma vaikselt vaatlesin oma ühte ilmselt allakäigutrepi kolmandal astmel seisvat meest, kes kunagi oli selline üleprahi kutt, vaatasin ühte teist koolivenda, kes räägib istumise jooksul neli sõna ja ülejäänud aja libistab õllekest. Vaatasin neljakuise tütrega istuvat endist tantsijannat, keda varemalt ehtisid kunstküüned, juukse- ning ripsmepikendused, kuid kes nüüd jahmatavalt heas vormis olevana nägi sadu kordi kaunim välja kui kunagi varem, sest ta säras.
Vaatasin kahte pooleteise aastaste poegade ema ning nägin nende olekus veidi ... ma ei tea kuidas seda öelda... kuhtumist?
Ja ma mõtlesin. Palju mõtlesin. Praegugi mõtlen. Mina neist ja nemad minust. Ma arvan.
Mis on muutunud. Kui on muutunud, siis mis suunas ja mis on selle muutuse tagajärjed? Kas need tagajärjed on omakorda muutnud midagigi....
Võib-olla, ma ei tea.
Käisin hiljuti oma endiste koolikaaslastega kohtumas. Selline aktiivne grupp, kes kaks korda aastas kokku saab ning siis suheldakse (loe: klatshitakse neid, keda kohal pole). Grupituumik - kolm neiut/naist on alati kohal, ülejäänud liikmed vahelduvad.
Kuna nendega keskkooli lõpuni ma oma haridusteed ei jätkanud, siis mingiks ajaks jäid meievahelised sidemed kaugeks ja külmaks. Kuigi - ega nad kooliajalgi mul kellegagi eriliselt soojad ja lähedased polnud. Miks, ma ei tea isegi, lihtsalt olin selline eraldi. Mitte heidik, aga justnimelt eraldi. Mõnega suhtlesin, aga seegi jäi napiks.
Ma küll jälestan sõna positiivne (positiivne inimene, positiivne mõtlemine...prrrrr), kuid üllatusega ma märkasin, kuivõrd vähe on koolikaaslased muutunud. Ja me pole enam poisid-plikad, vaid kõik teatud pagasiga pereinimesed.
No värskelt emakssaanutel keerles palju juttu lapse/laste ümber, räägiti autodest, ühest meie surnud koolivennast (teine, kes minu teada manalasse laskus, esimesena hukkus üks Estoniale jäänud tüdruk), endisest matemaatikaõpetajast, elufilosoofiatest etc, etc, etc.
Nagu ikka, kui kohtuvad inimesed, kes saavad oma jutte alustada: "Kas te mäletate seda, kui...", "On teil meeles..."
Aga lahku oleme kasvanud. Kõik oleme eraldi sirutuvad puud.
See on kummaline, sest kasvutingimused, kasvuühiskond, kool - need on enamikel sarnased, kuid kodud olid erinevad ja sealt on saanud alguse ka ilmselt meie vahed teiste inimestega.
Üks koolivend mainis ära, et olen sirgjooneline ja teine ütles, et olla räägitud intrigeerivatel teemadel.
Ning ma vaikselt vaatlesin oma ühte ilmselt allakäigutrepi kolmandal astmel seisvat meest, kes kunagi oli selline üleprahi kutt, vaatasin ühte teist koolivenda, kes räägib istumise jooksul neli sõna ja ülejäänud aja libistab õllekest. Vaatasin neljakuise tütrega istuvat endist tantsijannat, keda varemalt ehtisid kunstküüned, juukse- ning ripsmepikendused, kuid kes nüüd jahmatavalt heas vormis olevana nägi sadu kordi kaunim välja kui kunagi varem, sest ta säras.
Vaatasin kahte pooleteise aastaste poegade ema ning nägin nende olekus veidi ... ma ei tea kuidas seda öelda... kuhtumist?
Ja ma mõtlesin. Palju mõtlesin. Praegugi mõtlen. Mina neist ja nemad minust. Ma arvan.
Mis on muutunud. Kui on muutunud, siis mis suunas ja mis on selle muutuse tagajärjed? Kas need tagajärjed on omakorda muutnud midagigi....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar