pühapäev, 10. jaanuar 2010

Seisaksin kaljul ja karjuksin orgu

Kõike, mida mõte manustab või süda panustab.
Toomas Liivi mälestusõhtul (kuidas ma ka ei üritaks mõelda temast kui Tomist, siis ei saa, ei saa. teised võivad olla Tomid või Tommikesed või Toomakesed, aga tema oli TOOMAS) idanema hakanud mõtteke hoogustub.
Eile istusime, sedapuhku oli viibijaid vähem, kuid igati õdus olemine. M.V - möödunudaastane lõpetaja, arukas ja jutukas, julge arvamust avaldama ning tema jäi teistest kauemaks ning me mõlemad rääkisime emavalust. Ning E, nooruke ja ütlemata ägeda figuuriga, mõistlik, kuid veel vähese kogemusega, kosutavalt kaunis ja värskendav naine. M. S, see minu vapper kursaõde, kellega me ühes 2007. aasta magistrantuuri lävesid kulutama hakkasime, kuid kellega me vist ühiselt alles järgmisel kevadel õnnelikeks kraadiomanikeks saame, võrratult vaikse fluidumiga.
Temas on.. ma ei tea, kuidas seda täpsemalt määratleda, aga seda miskit veidi müstilist, mis naistega siis juhtub, kui nad emaks saavad. Inimene, kelle puhul pruunide silmade kaval pilk paneb tundma sind perioodiliselt kuidagi liiga kilejana(?). Aga paar päeva enne seda istumist oli ta oma tillukese pojaga külas ja no see meespool on ikka tõeline karastus ühele emasüdamele. Armas, väike, mürakaru. Väga vahva poiss igatahes.
Aga muretseda selle üle, et glöggi jääks üle või kooki ei jaguks...või teemadest nappuks...seda nüüd küll kurta ei saanud.
Ma olen suhteliselt teadlikult jälginud kõrvalt filolooge-kirjandusinimesi-kirjaneitseid ja võlle- võllikesi. On asju, millest me räägime sõrmenipsu tehes, on asju kus vaevleme mentaalse puhituse käes. No ei saa ja kõik, tõrge ees.
Ja mina täiesti teadlikult murran neid tõrkeid. Ületan piire. Küsin ja pärin, tunnen huvi ja puistan südant. Avatud. Avali.
Kapseldunud on igavad inimesed, nende näiline privaatusnõue on nii surmigav, et haigutaks ainult, hambad paistmas. Ja see pole üldse kuigi inimlik. Masinlik pigem
Ja tahakski seista kaljunukil ning hüüda igas suunas, et jätke järele inimesed, olge sellised nagu olete, aga olge INIMESED.
Ja minu tõenäoliselt idaneva idee nimekonkurss saab varsti alguse. Ning sealtki ootaks inimlikkust, mida kaljult seistes orgu karjuda....

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...