Teade

Mõned nädalad on olnud kiired. Ülla-ülla, tegelikult on viimased kümmekond aastat möödunud nii, et ma ei märkagi enam aja kaduvust, aastaaegade muutumist, hommikut, päeva ja õhtut.

Alles oli hommik, juba on jälle õhtu, päeva vahepeal polnudki, aga midagi ma ju ometigi tegin?

Jaa, istusin kolmes loengus, millest kaks möödusid ohtra mõtlemise ning seminarivormiga,siis süvakeelne grammatiline inglise keel.

Rääkisin, vestlesin, töötasin kaasa, võtsin osa. Arutlustest, stereotüüpidest.

Ühe teemana me käsitlesime religioone, uskumist. Oli muigamist ning sügavat enesesse vaatamist. Mõtisklemist. Surma, aja, elu, mõistuse üle. Millesse me ikkagi ja miks usume.

Seminarid kulgesid edukalt, sest mida siis muud öelda, kui oled korralikult ja põhjalikult ette valmistanud. Kuid mitte see pole hetkel blogis teemaks.

Aastaid tagasi, kui ma pärast mõneajalist haiglast eemalviibimist naasesin oma põlisameti juurde (teine katse), sai minule sealses osakonnas mentoriks, õpetajaks ning suunajaks õde E.V, meil tekkisid kuidagi mitte ainult sõbralikud, vaid hooliv-austavad suhted. Me saime väga hästi läbi. Ta on selline suure kondiga, veidi ülekaaluline naine, tohutult heade juustega, alati toimekas ja kraps. Mida ikka öelda inimese kohta, kes juhtis autot, majandas metsategu, kamandas tütrepoega, hooldas onu, ämma, ema? No selline pidevalt keerlev ning tegudes.

Mõnda aega me polnud nüüd kohtunud ning minuni jõudis ringlev kõlakas, et E.V on pikalt haige ning eile oli tema ametlikult pidulik töölt saatmise pidu.

Võtsin lilled ning liitusin selle nukra pidupäevaga. Olin aru saanud, et E.V-l on miskit südamega, aga äraminekupeol ma nägin teda.....ja pidin jahmatusest toolist mööda istuma. 
See polnud see naine!!! Kõhnunud, higistava näoga, jumetu, tuhm, käed torgitud loendamatutest verevõtmistest, brünett parukas veidi viltu.

Peol visati nalja ja räägiti lugusid "vanadest" aegadest. Sain olla veidikene, nii pool tundi, tuli naasta osakonda.

Palusin teda tulla saatma ning küsisin otse silma vaadates, kas ta põeb vähki. E.V jaatas.

Ja ma nutsin, nutsin nii väga, et mulle tundus nagu ei suudaks ma kogu maailma pisaraid oma silmadest ära nutta.

See hea inimene ka!! Oli minu reaktsiooniks. Ta vaatas mulle otsa täpselt sama pilguga, mida ma nägin oma ema silmades. Ta lausus, et ta usub nüüd. Usub kõigevägevamasse ning lootust pole kaotanud.

Kuid need silmad, silmad, silmad......

Sinna olid kogunenud kõik - surmahirm, millegi lootus, millegi akrtus, hämmeldus, tuimus, tühjus - kõike korraga ja üheaegselt.

Ma tean, et see naine on mulle olnud tööalaselt ema eest. Ja ma olen kaotamas jälle, teist ema. See pole võiamlik.

Ma kallistasin teda, kohutavalt kõvasti, nagu oma emagi ning oleksin tahtnud ... ma ei tea....

Laotada võrgu? Tõrjuda eemale haigus? Anda talle kogu olemasolev luuüdi, et teda sellest koledast haigusest päästa?

Miks? Miks? Miks?

Miks haigestuvad parimad parimatest? Kus on kõikenägeva keskme silmad, kõrvad? Kurat, kas tal oli paha tuju või kui ta inimeste elutrumlist vähiloose tõmbas?

Mille eest ta häid inimesi karistab?