Mina tahaksin ennast sooja tekiga ahju äärde kiiluda ning teha ühestainsast lumehelbest terve poeemi.
Või vaadata lumehangede vahel möllavaid poegi, põsed külmast punased. Toas aga keeb pliidil soe supp, tuppa tulles võib juua tulist teed ning haugata juurde ahjusooja pirukat....
Igast asjast saab rõõmu tunda, olgu selleks kõige tühisemgi põhjus.
Mõned päevad tagasi langes ühele päevale kaks üritust - poegade jõulupidi ning tunnike hiljem kirjandusloolaste jõuluõhtu.
Lastepidu nagu pidu ikka - sunniviisiliselt rõõmsad näod, lühike näidend halva deklamatsiooniga, umbne saal, heldinud ja tüdinenud vanemad, mõne lapse vigisev väike õde-vend....
Jõuluvana ja kingitused, luuletused ja väike kringel...
Pärastine aga oli hoopis põnevam. Tammsaare muuseumis. Veini ja toiduga põnevas seltskonnas, huvitavad arutelud.
Teemadeks olid (P.V algatas tutvustusvoorus need küsimused) - mida oled sina Eestimaa jaoks teinud ja mis saladused sul kapis puu peal on.
Üllatav oli, sest inimesed erinesid sellest keskkonnast täiesti, milles ma neid harjunud nägema olin.
Sai lauldud ja luuletusi loetud, saime kingitusi ning arutlesime nii erinevatel teemadel, et see tundub uskumatu - miks A.H.T ikkagi suri, milline oleks võimalik uurimistema - eesti kirjandus ja haigused. Siis rääkisime raamatutest, autokoolidest, lastest, adopteerimistest, erinevatest keeltest, Priimäest.....
Oehjahh, polnud vist teemat, mida me poleks puudutanud. Milline vaheldus on selline üritus.
pärast tulin läbi selle jääkülma öö koju ja meenusid loendamatud kojutulemised. talves, talveöös. Tuisus, külmas, tähtede sirades ja kuu paistes. Palja maaga või hangedes turnides...
Talv, millel on talve tegu ja talve nägu.....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar