Joo ja naudi, mõnule ja mõtiskle.
Aga ma hakkasin sedasi kriitiliselt vaatama üle neid kohti ja hetki ja asupaiku, kus ma siis seda kohvi olen mõnuga rüübanud.
Kodus loomulikult. Haiglas. Tuhandetel hommikutel.
No siis kallimate juures. E juures Raasikul - ahjumaitselist ja kaminalõhnalist.
H juures - kanget masinakohvi. Ohjahh, H armastab väga mõrkjat rüübet. Mustalt ja suhkruta, kuid nojah, eks see ole it-meeste asi.
No ja siis reisidel hotellikohvid, spaades need tervisejoogid.
Ja mõnikord olen joonud kohvi vannis!!
Või nt pliidi ees istudes ja ahjuukse klaasitagust praksumist jälginud. Või istunud saunalaval. Või sõitnud ruttu tööle ja haaranud tee pealt need jubedad tehisrüüped...
Või nt pliidi ees istudes ja ahjuukse klaasitagust praksumist jälginud. Või istunud saunalaval. Või sõitnud ruttu tööle ja haaranud tee pealt need jubedad tehisrüüped...
Aga miks see jook üldse peaks päevakorras olema? Sest ma olen sotsiaalne kohvisõltlane.
Praegu ma loetlesin neid kohti, kus on olnud võimalik HOMMIKUKOHVI juua. Aga päevased latted? Õhtused piimasegud? Mitu tassi üldse päeva peale kokku tuleb? 2? 3? 4? 8?
Keskmiselt kolm. Ja nendest üks siis on see hommikune.
Ja esimese jõulupüha hommikul, isa juures maal, juues nüüd juba neljandat tassi, kuulates maavaikust, vaadates kingitusi, puhates ning saunaootel, ma justkui unustaks ajutiselt mitmed asjad. AJUTISELT.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar