reede, 5. september 2008

Et siis sügisest

Eelmisel aastal kinkisin ma oma emale isetehtud raamatu. selle saamisprotsessi ma jätaksin enda teada, aga ühe luuletuse kirjutasin ma sinna küll:

Sügise minekus on omamoodi nukrust
Langevad lehed, asfalt on märg
Aastaringide pidevast kukrust
Pudeneb peagi uus aastaajapärg

Sellel aastal ma palun loodust, loojat, jumalat, iseennast, ema ja jumal teab keda veel, et oleks ikka olemas see inimene, kellele midagi kinkida. See selleks.
Endast. Tööd on palju, lapsed kasvavad, majapidamine vajab mind, koolitus koolituse otsa, arstide juures on vaja käia, poodidesse minna, isa tahan külastada. Ma tahaksin nii väga hõikuda kusagile, et palun jääge seisma korraks, ma enam ei jaksa, peatage planeetidevaheline liiklus, mulle meeldib see vahejaam niigi.
Miks meid veel ei kloonita? Miks ma ei saa ennast kopeerida ja aega omatahtsi 36 lisatunniks laotada?
Muide ükspäev olin ma keskhaiglas. Olin emaga uuringul kaasas ja kurat küll, kääna oma pea või kaela otsast ära. Selle seitsme aasta jooksul on sinna majja juurde tulnud nii palju noori, pikkasid ja tumedapäiseid, saledaid meesarste (tegelikult kõik väli
sed eeldused ühes lauses koos ja siit tuleb see nõrkus on su nimeks Naine), et ei teadnud kuhu vaadata. Ja lootusetult loomulikult kõigil kuldsed rõngad sõrmes. Kavalad on need arstide naised (teadagi, saadad oma ponksi ja haritud meestuttava haiglasse, kus tegelikult lokkavad suhtedraamade ja noorte nägusate õdede vahelised kirglikult põgusad lookesed) - rõngastavad ruttu oma mehed ära ja siis peavad peenikest naeru.
Samas on aga nii, et mul on üks tuttav arst - pikk, mehelik, sale, tumedapäine, merevaigukarva silmadega. 
Nüüd on tal nooruke blond sekretärist elukaaslane (internet on nagu detektiivibüroo - kõik saab teada), kes ilmselt ei aima, et see naine, kelle pilte ta aeg-ajalt on mõnes portaalis kiikamas käinud, on nendel piltidel tema elukaaslse poegadega. Ehhhhhh.... Nagu seebikas, ma ütlen küll.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...