Üks väikene elamus

Eile, pärast suhteliselt rikkalikku varast lõunasööki helistas mulle L. Kutsus mere äärde. Ilusat sügisilma veetma.
Pidasin emaga nõu (emal oli neljas keemiaravi ning sedakorda eriti väsitav ning nõrgaks tegev - palju pisaraid ja muud, aga see pole siin teemaks) ning otsustasime siis minna. L. oli poole tunni jooksul oma tütrega kohal, laadusime autose ning sõitsime Salmistule.
Oled sa kunagi tundnud väga külmal talveööl soojast ja suitsusest ruumist väljudes, kuivõrd tapvalt tervislik tundub pakaseline õhk pärast loendamatuid sigarette, teiste kehalõhnu, läppunud õlleimalat ja kõrvulukustavalt rumalat müra?
Vot samalaadselt tundisn ka mina, kui ma poegadega autost välja ronisin ja mändide vahelt tumesinist ja tuimkülma merd märkasin ning sügisel randa kui sellits teravama pilguga vaatlesin.
Vanem poeg jõudis esimese nelja minutiga oma püksid lainevahuga niiskeks tempida , kuid noorem poeg seisis suht ontlikult minu kõrval ega kiirustanud ulakustele. Ema kõndis vapralt ringi, vahepeal puhkas ja istus, kutsus minu poegi korrale ja siis asusime ande kokku korjama.
Meri ja mets lähestikku, nii sai kuulda merekohinat, tunda männiosooni, tõmmata sõõrmeisse sambla niisket hõngu ja leida igasuguseid seeni. Ja mustikaid ning isegi pohli oli veel peidus. Nokkisime L.-ga üksteise kallal ja lasin tuulel juukseid sasida. Mida ma tundsin? Esiteks seda, et poegadega oli järjekordne kvaliteetaeg. Teiseks seda, et ma pole oma emaga vist ligi viisteist aastat kusagil sedasi hulkumas käinud. Kui mu emaema elas ja tema talu põlislaante vahel alles oli, siis me ikka liikusime metsa marjule ja seenele ja ma armastasin väga näha oma ema kummikutes ja pearätikuga kuju puude vahel vilkalt edasi liikumas.

See käik ergastas mind, kosutas keha ja virgutas vaimu. Nüüd tunnen ennasttaas veidi võimelisemana vastu pidama, sest puhkust saan alles järgmisel aastal. 

Pealegi olin ma koos oma ainsa sõbraga, kes blogija väljakannatamatut iseloomu talub, kes on kursis meie perekonnas toimuvaga ja kes on ilmselt leidnud oma õnne. Uuesti ja sedakorda ma loodan, et ka lõplikult.
Aga hüva.

Ise ma rabelen jätkuvalt tööd teha. Olen viimastel aegadel väga tihti öövalveid teinud ja ma tõesõna jälestan glükomeetreid. Miks, sellest räägin ma kunagi hiljem. Peagi on september läbi ja siis oktoober ja siis jõulud käes... oehhh. Eks siis varsti!!!