..hingasid sa viimast ööpäeva.Vaikselt. Rahulikult. Teadmatuses.
Nüüd hiljuti sa olid minu unenäos. Oma prokurörikostüümis - tead selles hallis, suurte taskutega pintsaku ja sinu väga ilusaid jalgu näitava lühikese seelikuga? Lõheroosas pluusis. Lõhnastatu ja meigituna. Nii nagu sulle kombeks oli.Vaatasid ja küsisid, kas olen õnnelik? Ja ma olin õnnelik. Selles unes. Nii nagu olen nüüdki, kuigi see tundub nii uskumatu.
Kolm aastat tagasi ei arvanud ma, et olen võimeline kunagi uuesti naeratama, naerma või üldse midagi tundma. Aga... märkamatult on sinu olelmasolutus saanud päeva osaks ning ma olen vist harjunud selle mõttega, et sa pole minu elus maise kehana. Kuigi ma arvan, et minu ja R kokkusaamisel ja jäämisel on vist sinu emahool omamoodi mängus?
Kuigi jah - tarvitseb mul pelgalt mõelda, et mida sa teeksid ühes või teises olukorras, siis saan ilmselt sinult mingi võnke, vaistu, hetke, mille ajel oskan edasi liikuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar