Ükspäev hakkas minu kolleeg - 76 (!!) aastane hooldaja, elukogenud, vana, julge - mulle tõestama, et ma ei tea oma tööst mitte midagi. Kulm oli juuksepiiril. Kuidas palun? Hakkas mulle tõestama, et õed on saamatud ja rumalad. Minul ärritus tõusis. Kui ütlesin, et enamik hooldajad pole võimelised pt.-l nimegi meelde jätma ja kõnelevad nendest voodinumbri järgi (6-2, 7-4), vaidles ta vastu ja ütles, et nii on lihtsam. Kulm tõusis kuklasse..
Väitis, et nemad teavad kõike ikkagi paremini ja arstidki ei tea midagi. Ütles, et mitte keegi meist ei oska eriti elada. Siis mulle aitas. Ütlesin, et imelik küll, ta liigub 80-ndate poole, aga peab ikka veel tööl käima. Pepusid pesemas. Et kui ta nii väga oleks osanud elada, siis tõenäoliselt istuks ta kodus ja kooks sukka, mitte ei üritaks valutavate liigeste ja paindumatu seljaga ikka veel tööd teha. Selle peale ta solvus ja ütles, et ma olen üks noor plika ja ei tea asjadest midagi.Saatsin ta põrgu. Pärast rahunes ta maha ja tegi mulle kalli. Mul aga oli piinlik - endast 40 aastat vanemale inimesele oli piinlik selliseid asju öelda.
Väitis, et nemad teavad kõike ikkagi paremini ja arstidki ei tea midagi. Ütles, et mitte keegi meist ei oska eriti elada. Siis mulle aitas. Ütlesin, et imelik küll, ta liigub 80-ndate poole, aga peab ikka veel tööl käima. Pepusid pesemas. Et kui ta nii väga oleks osanud elada, siis tõenäoliselt istuks ta kodus ja kooks sukka, mitte ei üritaks valutavate liigeste ja paindumatu seljaga ikka veel tööd teha. Selle peale ta solvus ja ütles, et ma olen üks noor plika ja ei tea asjadest midagi.Saatsin ta põrgu. Pärast rahunes ta maha ja tegi mulle kalli. Mul aga oli piinlik - endast 40 aastat vanemale inimesele oli piinlik selliseid asju öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar