Minu blogide loend

laupäev, 18. veebruar 2017

Pal-tänava poisid

Juhtusin valima oma klassiga teatrisse minekuks VAT teatri "Pal-tänava poisid" ja juba teist korda hämmastas VAT-i lavastus, rahvas, lava ja üldse kogu see mäng. Eelmisel korral, kui vaatasin "Fausti", siis  mõtlesin, kuidas on võimalik nii lihtsate vahenditega anda edasi kolme asja: lugu, originaalsust, kadedaks tegevat võimekust.
Sama oli ka "Pal-tänava poistega". Et tegelasi mängisid (neid on raamatus ikka nii 20 ringis) 4 meest intensiivse poisikeselikkusega ja usutavalt ning nii, et saalitäis teismelisi neid jälgis ja kaasa elas...
Ma ei valeta, aga Nemeckeci lahkumine ei toonud ainult mulle pisaraid silma ja üldse - kus oli see näitleja minu jaoks varem? 
Samas on vaadatud lugu nii poistekas, kui üldse olla saab, seda ma tunnistan küll (jah, minestage inimesed, aga mina arvan, et peab olema meeskirjandus ja naiskirjandus ja tüdrukutejutud ja poistejutud). 
Kuid tüdrukutelgi oleks võimalik taolisest loost midagi õppida - sõprust, julgust enda eest seista, reeturlikkuse tagamaid (küll on vastik omadus - ime et reetureid ei vihata). 
Ajastutruudus, minimalistlikud lavavõtted ja kujundus, hea diktsioon, publikuni jõudvad žestid ja miimika, koomilisus, traagilisus, lapselikkus, suureks saamine ja mis kõige olulisem - poegade sõnutsi võimalus suhestuda tegelastega, elada neile kaasa ja leida ligi 130 aasta tagustes karakterites sarnaseid jooni oma klassiga, õpetaja käitumisega, õpilaseks olemisega. 
Uurisin teatris naastes pisut autori kohta (minu jaoks pole autor kunagi surnud - vabandust Barthes, aga selle koha pealt vaidlen ma alati ja jäädavalt sulle vastu) ja ma kaldun uskuma, et oma lapsepõlve kirjeldustest (1889. aastal oli Ferenc 11-aastane, jõuka arsti poeg, kes oma emalt olla pärinud leebuse, lahkuse ja teatud laadi õrnuse ning need omadused avaldusid Ernös ikkagi väga
hästi) välja kasvanud maailmakuulsaks saanud teos paneb kirjaniku rahulolevalt muigama ka tänapäeval. Selline elupõline poistevärk, mille ta üles tähendas ja millest ikka ja jälle erinevaid loomemeediumi kasutades midagi põnevat ja lahedat valmis tehakse....
Lavastajakäsi aga torkas mulle teravalt silma. Aare Toikka oskab luua ja tuua oma töödesse sisse narruseni armsa lihtsakoelisuse. Ning siduda need omanäolisesse kasvamise psühholoogia peenesse võrku.
Igatahes tänud kirjanikule, lavastajale, näitlejatele, kes kõik kokku mõnusa pärastlõuna, nostaligilise meeleolu, pisut pisaraid ja hea hoo nädalavahetuseks andsid.
________________________________________
*Pildid veebist ja töödeldud

Kommentaare ei ole: