
MA sain ma vaatamata väga pikale ja põhjalikule ettevalmistusele kõigest "hea", sest ma ei olnud niiväga teoreetiline, kui seda kirjandusteadlaselt oodati. Minu teema oli pisut teine: "/.../Uurimismetoodikaks
olen valinud eesti kirjanduslookirjutuses levinud traditsiooni, kus biograafiline
aspekt on ühendatud detailse tekstianalüüsiga, uurimisaluste kirjandusteoste
lähilugemisega. Selline tekstianalüüs on omakorda suhestatud ajalooliste
sündmuste ja toonaste olukordadega. Lisaks olen kirjandusloolise teabe saamiseks kasutanud nii
arhiivimaterjale kui teemaintervjuude meetodit/.../"
Vahel mulle see sõna 'teooria' väga ei meeldi. Vahel on nii, et väga-väga-väga kirjutamiskesksed (ütleme nii, et ainult see toob leivaraha lauale) inimesed ei näe teoreetiliste suurmeistrite taga (jah, need mõistused on kõik hiilgavad olnud ja nende nägemused on maailma muutnud, kuid...) primaarset ja olulist: nt sõltumata hetkest, kas Lacani psühhoanalüüs sisaldab mõjutusi nii strukturalistlikust keeleteadusest ja on tuntud selle poolest, et väidab mitteteadvuse olevat struktureeritud samal viisil nagu keele, tõuseb Päike idast ja loojub läände, inimene vajab katet, sööki, tervist ja armastavat perekonda ning igapäevaseks elamiseks tööd kui sellist. Ilmselt poleks Heideggeri ontoloogiline suundumus mitte kuidagi mõjutanud 20. sajandi suursündmusi, need juhtusid siiski.

Ma ei tea, ilmselt mõtlen pisut valesti, aga kas mitte kõik need teooriad ei peaks rakenduma praktilisse elukäsitlusse kui instrument, mis aitab luua seoseid ja tõlgendada ühiskonnas omavaheliselt suhestatud nähtusi/toiminguid/ sündmusi?
Ma muidugi ei oma doktorit (haa, minu puhul väga kahemõtteline ;) ), et võtta kaalukaid seisukohti, aga vahest on mõnest mu haridusest kasu, et näha teooriate praktilisi väärtusi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar