teisipäev, 21. veebruar 2017

Edevus, julgus - ühtekokku või eraldi?

EKSS andmetel märgib adjektiiv edev tähelepanu või imetlust äratada püüdevat; edvistavat, kenitlevat, koketeerivat; sellisele isikule omast käitumist.
Juhtusin avaplaanidelt nägema, et need, kes blogisid peavad, kannatavad tähelepanuvajaduse all (on edevad inimesed). 
Tõenäoliselt see nii ongi.  
Ohtralt inimesi on tegelikkuses edevad (effbeetamine, tviterdamine, näitlejatel laval olemine, õpetajatel teiste ees esinemine, avaliku elu tegelased teles, raadios etc), kuid samas on selle edevuse kanaliseerimiseks vaja suurt hulka südikust. 
On ju nii, et  mehine eneseületus võimaldab lasta teistel lugeda sinu poetet sõna, sinu mõtet, sinu tundeid ja hingeseisundit, tegu ja tahet.
Tõsiküll, minu puhul on julgusel (mida on jäänud oluliselt vähemaks, sest on asju, mida ma ikkagi kõigele vaatamata teha ei söanda - benji-hüpe, tarantli käes hoidmine, uuesti armumine) oma koht olnud üsna tillukesest peale. Ema onunaine ütles kunagi, et tema pole sellist last näinud, kes kunagi ei võõrasta, surub korralikult kätt, vaatab silma ja avaldab arvamust. 
Jah, võõras seltskonnas olen ma kohanenud tavaliselt ruttu, ma julgen teha ja julgen vastutada, julgen tunnistada, kui olen valesti käitunud, ma ei pelga nutta avalikult. 
Samuel Langhorne Clemens on öelnud, et julgus on vastupanu hirmule, mitte hirmu puudumine - nii ja naa, igas olukorras see ei kehti, aga ma julgen sõna poetada. Kas see teeb mind edevaks? 
________________________________________
Pilt on veebist ja pisut töödeldud

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...