Lapsevanemaks olemine

Suure tõenäosusega on nii mõnigi lapsevanem mõelnud oma jonnivat rüblikut (kes on siis hämmastavalt kange ja kleepjas üheaegselt)  maast kangutades, et oleks ometigi sünnitusmajast juhtimispult ja kasutusjuhend kaasa antud.

Vahel tahaks kasutada mute nuppu, vahel mõne sündmuse edasi kerida ja siis... vaadata ükskord oma suur last ning mõelda sellele beebile, kes su sõrme endale haaras ja südamesse igaveseks ajaks käejälje vajutas, ning nuppu tagasi kerida - üks piisake aega sellest lapsepõlvest andke mulle tagasi!!!

Sest tegelikult õpib lapsevanem oma lapselt samapalju kui laps vanemalt ja isegi rohkem.

Kõik need sisemised ressursid, oskused ootamatute olukordadega toime tulla ning see julgus, mis emasse tõuseb, kui tegemist on TEMA LAPSEGA!!

Rinnus tuksatab valulikult, kui vanem näeb last kurvastamas mõne ebaõnnestumise üle.

Lapsevanem on siiralt ja pisarateni õnnelik, kui näeb oma poisipõnni või tütrenääpsu keskendunudilmeliselt lasteaia jõululuuletust lugemas, esimest tunnistust kätte saamas, naasmas esimeselt õnnestunud kohtingult või järeltulija ülikooli sissesaamisest.

Muidugi tahaks vahel oma marakratti tuuseldada, sest tuba pole korras, ei tulnud õigeaegselt koju, sõbrad on kahtlased..

Aga see on õnn ja õnnetus, pisut kibe, aga samas ometigi erakordselt mõnus hingamine - sinu laps...

Esimeses klassis teatas poeg, ühel õhtul kell kümme, et tead, homseks pidi vist mingeid mune vaja minema...Kes korjas taskulambivalgel naaberkoolihoovist kastaneid?

Teises klassis juhtus ühele poegadest meenuma, et kadrikarneval pidi tulema ja vaja printsiks riietuda...Kes sööstis enne koolipäeva algust poegade lasteaeda ja palus kasvatajatelt kahte kostüümi? 

Ja seda mängude kisa...Tagaajamiste tärinat ja võistlushimu....

Kõik need ootamatused, haigestumised, tegemised, vaevad ja rassimised, ja ometigi.... sinu laps.

Mõnus kaaslane, abiline, hoolealune ja.. üks sõbralik ja vahva tüüp.

________________________________________
Pildipõhjad veebised, minu muudetud