kolmapäev, 1. veebruar 2017

Blogi loetavus

Hmm... kui vähe tuli pingutada, et saada lugejaid juurde. Mille üle mul on siiralt hea meel. 
Kommentaare ma ei saa just tihti ja ma ei oska öelda miks, aga .. see on tegelt ikka väga mõnus tunne, kui sõnasuutlikkusest vermitud laused loetavatena kellelegi mõtteid meeltesse toovad.
Kusjuures ma märkan, et see kirjutamisegeen vist on mõlemasse poega kandunud. Aitasin neid ükspäev pisut parandada tekste, mis võistlustulle lähevad. Hmm, päris hea fantaasia on mõlemal, tuleb tunnistada..
Nojah, samas vanuses ma kujutasin ennast kärbsena ja kirjand loeti klassis ette kui vahend, millele polnud võimalik hinnet panna, sest fantaasiaküllus ja tehnika olnud laitmatud...
Aga lugemine on lahe, kirjutamine on lahe, kirjutamisest lugemine ja lugemisest kirjutamine on lahedad.
Sedasi siis.
Jaanuari väljakutsed said igatahes tehtud. Hüsteeriliseks veidi muutus see mentaalse onanismini küündiv igahommikune blogipüstitus, aga...kirjutamine on mu elu.
Muide tänasega kukkus Kirjanike Liidu võistlustöödele laekumise tähtaeg.  Ma saatsin ühe töö sinna. Kaeb, kuis läheb. 
Üks mõte aga pisut painab pikuti pead - mis stiili blogi see on? 
Elustiil ju mitte, sest sport, sex, fashion, droogid, joogid, söögid ja beebid ning muu siin pole. 
Ma ei jutusta ühest kindlast teemast.
Ning ülla-ülla....."Miks ma tegelikult õendusest loobusin" pälvis mõne tunniga 500 klikki.
Ilmselt pole see mõnele blogijale mingi suur arv, aga mina olin küll pisut heitunud. Miks ma isa surmast, ema surmast või oma eelmisest erialast loobumisest kirjutades saan hulgaliselt vaatajaid/lugejaid?
Eks ta pisut veider uudishimutsemine on. Ja lisaks äratas ilmselt tähelepanu sõna 'tegelikult' - pihtimuslikud lood poevad alati hinge...

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...