Minu blogide loend

neljapäev, 9. veebruar 2017

Mõrkjamuigeline "November"


Väidetavalt pidi inimene oskama olla irooniline siis, kui see puudutab mingisugust osa temast, mida saab suhestada enda ja ümbritsevaga (umbes nii see mingis loengus kõlas). Valmistades ennast moraalselt ja emotsionaalselt ette äraspidiseks aistmiseks rahvuse, identiteedi, eestluse teemal, kogesin ma väga lahedate reeglitega Artises "Novembrit". Kahtlemata  on tegemist erakordse filmiga ning selle ootamiseks oli parasjagu põhjust ka.
Veidravõitu oli kirje ainetel, sest minu jaoks oli see pigem pildikeeleliselt toetav ja samas ka lugemata terviklikuna mõjunud teos. 
Esteetilisest poolest oli tegemist ilmselt ühe aegade parima kujundusega, kus iga stseen, heli, efekt, liigutus, detail oli läbi mõeldud ning asetusid elegantselt paigale eestluse taaskordse kõverpeegli mõranenud valgusprismades.
Räägud ja Õuna Endel, kratid ja Hans, libahundid, vaimud, kasuahned ja võrdlemisi kohtlased paganad, kes rähmakalt usuvad nii vana nõidust, mütoloogiat, jeesust kui rehepappi.
Äraspidine huumor, voolavad sõnad lumekratilt, väga ilmekad suured plaanid, noorte näitlejate huvitavad monoloogid, narratoloogilised ellipsid. Mu arvamus kattub nende kriitikutega, kes filmi kiidavad. 
Lehmalend; Luise, Lembetust rääkiv mõisateener; öösel kõvasti pummeladanud kirikuabiline, kes õpetaja lolliks tegi - sihipäraselt ja samas anaalselt lahedad.
Sarneti käekiri on nüüdseks tuvastatav - tema pilk, tema meeleolude tabamine, tema hetked ja aimused.
Rea Lest ja Jörgen Liik on muide vapustavad näitlejad. Ilmekuse ja kehalisuse, julguse poolest. Teised ka, aga kuna nemad olid peamises fookuses, siis tekkis näitlemise paradoksaalsuse nüansirohkus väga kenasti esile - näitlejad 'näitlejad' oli oma rollis samavõrra usutavad, kuivõrd minu meelest 'mängunäitlejad' oma esituses puised, pidurdatud ja noh..eeee....head.
Mustvalge lahendus andis tõesti edasi Johannes Pääsukese talupoeglikkust ning kogu see rääm, mida ka mõisas näha (va parun ja paruness), püstitasid tõepoolest huvitavaid nüansse. Maagiline realism pole siinkohal päris õige, aga kuskile sellesse suunda ta vist kaldub.
Üldjoontes nilpsab iga vähemgi teadlik vaataja tõlgendusküsimustes tulipalavat keeletippu - imagoloogia, feminism, postkolonialism, diskursiivne praktika, teisikumotiivid, ökokriitika, metafüüsiline kvantteooria (pole kindel, kas tean õiget terminit) ning isiklik lemmik mimeetilise kujutlusviisi näol annavad võimaluse umbes 10 erinevaks MA-ks.
________________________________________
NB: pildid on kõik veebipõhised 

Kommentaare ei ole: