Ikka ütleme, et sotsiaalselt määratud mees ja naine on konstrueeritud ja neid ei maksa segamini ajada bioloogilise sooga?
10, 15 ja 20 aasta pärast ei maksa meil, naistel, ringi vaadata ja ohata, miks meie tütarde mehed meigivad ennast rohkem kui tütar seda teeb, miks see metroseksuaal hakkas nutma, kui kaminatuleks puid lõhkudes peopessa tekkinud vill lõhkes ja aia tegi...ja miks kuuskantvõti ei tule meesterahvale kuidagi tuttav ette. Miks autoratta vahetus paneb murelikult küüsi vaatama.
Ma ei ütle, et mees ei tohiks enda eest hoolitseda, aga näomaskid, habemevahatamised, iganädalane maniküür ja pediküür ning kulmukarvade kitkumine, pidev raseeritud ja parfümeeritud seisund on siiski natukene äärmuslik olek.
Ka ei ütle ma, et naine peaks sõrm suus pealt vaatama, kui mees üksinda diivanit liigutab või juhmilt otsima autokapotti ning arvama, et see pole vist täna autol kaasas....
Tasakaal võiks ju ikkagi jääda. Kas poeglaps peab mängima roosade beebinukkudega? Laias laastus jah, sest siis tal saavad isalikud tegemised mängides selgeks, aga... kas see pole mitte primaarne ja taas üks ürgsetest asjadest - vanemlikkus avaldub niikuinii?
Vahel on mõned asjad pisut naistekad (olgem ausad - need kunstrinnapumbasüsteemid, millega isa saab teeselda imetamist, on ikka äärmuseni tobedad) ja võikski natukene saladuseks jääda, sest naised on naised ja mehed on mehed.
Mitte et titte teeks naine üksinda, aga kuulge... tegelikult oli ikkagi nii, et kui naine beebiga lõkke ääres oli ja teda toitis, siis mees valvas koopasuu ees ning käis šamaanilt abi küsimas, kuhu mammut ja tema küttimiseks tarvikud jäävad.
Mulle aga meeldib nii, kui mees on mees. Tugevate käte, meheliku mõtlemise, madala häälega. Pisut ürgne. Ning seni, kuni laste saamiseks on vaja ühildada kaks erinevat poolust, siis las asjad jäävadki nii nagu looduses asju ette nähti (ma ei ütle ära paljudest kaasaegsetest leiutistest, mis aitavad kergemini mõne hetkega elus toime tulla), aga naise reproduktiivaparaat on ikkagi naisel ja mehe omad mehel.
