teisipäev, 24. jaanuar 2017

Teenäitaja, õpetaja, suunaja

Vahel ma mõtlen, et miks ma ikkagi õpetaja tööle sattusin. Ühtepidi tean, et mulle meeldis tohutult kodus, üksindaolemiste hommikutel (käisin õhtuses vahetuses) mängida kooli. Mul oli suur ruuduline kaustik õpilaste nimedega, hinnetega, kandsin ka tunnid sisse, märkisin puudujaid. Rivistasin oma nukke ja karusid, vahel õpetasime hoovis tüdrukutega väiksemaid, aga ometigi ei tundnud ma kunagi vajadust otseselt õpetajaks minna. Kuni selle hetkeni, kui töötasin oma osakonnas koolitusõena ning selgus, et mul on tõesti selleks annet. 
Erialade edasi-tagasi vahetamiste käigus olen ma jõudnud järeldusele, et see töö, kus lobisemise eest makstakse palka, kus on pikk suvi, mõnusad töötunnid ja palju toredaid inimesi, on ühteaegu lõbus ja väsitav. 
Milline õpetaja ma olen, seda ma ise hinnata ei oska, aga pojad väidavad, et täitsa K (virtuaalsuhtluses kasutatav ok lühend).
Tunnen mõnu teadmiste laiali jagamisest, meeldib tunde ette valmistada ja mingil määral töid parandada, kuigi see on tõeline ora..ee.. kuskil.
Aga, kas inimesed teavad, kui kiiresti aeg lippab koolis? Kui suure kisa tekitavad ligi 1000 rahutut, kasvavat, askeldavat last? Kaldun arvama, et selle müra genereerimine energiaks kütab terve aasta koolimaja..
Mitu punast pastakat ma tühjaks kirjutan? Mitu meetrit vigu parandan? Mitu häälikut ma päeva jooksul lausun?
Mitu näolihast ma tunnis kasutan ja kui palju tuuleõhku minu käteviiplemisest ning tunnis liikumisest tekib?
Mitu tonni paberit ma õppeaasta jooksul koju ja tagasi kannan ja mitme kilomeetrise riida töid ma läbi loen?
Ja kui palju neuroneid oma teekonnal läbivad (kiirusest rääkimata), et viia need teadmised teistesse inimestesse?
Minu meelest on õpetaja isik, kes suurepärase ajaplaneerija, kõva oraatori ja pühaku kannatlikkusega esitab igapäevaselt Oscarit väärivaid misantseene publikule, kes veel ei oska ega tea, kuid kelles süveneb igapäevaselt teadmine, et haridus on turvalise elu nurgakivi (lisaks tervisele ja perele).
Ning samas - õpetaja on kõigest inimene. Tavaline inimene, kellel on isiklikud mured, isiklikud asjad, isklikud mõtted. 


Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...