Pedagoogilise põhimõttega

Nii. Neljas nädal saab koolis läbi. Sisseelamist ja kohanemist. harjumist ja uudistamist.

4, 5, 6, 10 ja 11 klassid. Õpikud,  töövihikud, vihikud, tunnikontrollid, etteütlused, iseseisvad tööd. Kas ma olen kuri õpetaja? Küllap vist, vastaksin. Distsipliiniga on enam-vähem. Klassid on energilised ja koostööaltid, vahel rahutud, kuid enamjaolt toimivad nipid, mida oma kooliaegsest õudusunenäost matemaatiku näol mäletan. Veider, aga töötab. Tõeliselt töötab. Vaikimine, hukkamõistev ja kogu klassile heidetud pilk. Veidi iroonilise alatooniga tekst. Samas annavad lapsed nii palju energiat (muidugi võtavad ka, aga ikkagi - kahepoolne vahetus)

Rõõm on klassides kohata selliseid lapsi, kelle sõnavara näib küündivat kaugemale kui mõnel põhupäisel meesisendil, kes järjekindlalt telefonitsi piirab.

Kolleegidega on .. eee nii ja naa. Sisering, kuhu pääseda on võrdlemisi keeruline. Üks uus kolleeg, kellega ühiselt rada asusime astuma ja kellega meil tunnid mitmel päeval samaaegselt päädivad. Noor ja hakkaja ning teotahtleine naine.

Ujula, kus saab kahel päeval nädalas lõõgastuda.

Koolivorm, mille olemasolu peame kontrollima.

Vahetusjalatsid, korrapidamine, rangel toonil meeldetuletus, et koridoris ei kakelda, ei joosta, ei kisata. Ootamatult antud kallistus ühelt viienda klassi tüdrukult. Selline armas ja soe koolipäeva alguse lapselik sülelus.

Testosteroonieelsed poisid, kellel on eeldusi tulevikus olla tõelised mehed. Ja minupoolse panuse andmine tulevikku. Mis võiks olla veel parem?

Üks asi kindlalt - teadmine, et järgmine raamat võtab väga realistlikke tuure üles, vahel õhtul silmitsen murelikult senivalminut ja seiran silmadega kalendrit - tähtajani on küll aega, aga teha on ka priskelt.

Novembris ilmuva artikli jaoks fotomaterjalide hankimine, mis osutus kulukamaks ja keerulisemaks, kui seni arvata võinuks, sest mõni aasta tagasi hävis ühe perekonna fotoarhiiv peaaegu täielikult ja no ühesõnaga tuli otsida teisi kanaleid.

Ootamatult talviseks keeranud hommikud.

Ju-jutsuga tegelevad pojad. Ajaloos erakordselt teravad, loodusteadust hästi jagavad.

Aed, millega üksjagu tegeletud - vana heki välja juurimine ja uue heki istutamine. Palju-palju raamatuid, mida olen pidanud lugema.

Nii see voolab, kooliaasta.

 

 

Tere, muutustekuu!

Tere, september!

Jälle oled Sa siin. Alles see ju oli, kui väsinudilmelised lapsed tunnistustega koduteele tõttasid ja tolmused klassid enda selja taha jätsid, sest ees oli ootamas suur ja seiklusrohke suvi - päike, vesi, valmivad viljad, põnevad reisid ja mängud, üritused ja pikem pikutus.

Nüüd aga... Nüüd astuvad Sinu ajarattas mõned inimesed viiendasse klassi õppima ja mõned inimesed viiendasse klassi õpetama. Ja mitte ainult viiendasse. Neljandasse ja kuuendasse ja terake gümnaasiumigi.

Mitmete töökohapakkumiste vahel seistes, pärast MA-d, kui võimalusi avanes palju ja igale poole, osutus valituks just see kool oma läheduse tõttu - mõelda vaid, ainult kümne minutiga saab kohale.

Pärast kevadisi õietamisi avaldasid pojadki soovi minu käe alla õppima tulla, kuid esialgu on see järgmise septembri muusika.

Iseenesest võtab väikese võdina siia rinnaku juurde, kätesse ja põlveõnnaldesse - minna seisma nõudlike laste ette ja anda neile edasi mõistuseterasid (see pole ikka sama, mis toatäie inimeste ees võimelda ja vehelda - ajudega leivateenimine on ajudega leivateenimine). Klass sai korda - muide poegade tõhusal toel. Aga eks näis, kuidas koolmeisterdus olema hakkab. Kas meisterdan hoolega lähemad aastad ja kirjutan või avaneb ammuse unistusena lõplik kirjanikuleib.

Samas olen ma endaga väga aus ja ootan tööleminekut väga - õpetaja olla on auasi ja ma loodan, et saan ametilippu kõrgel hoitud. Tahaks uskuda, et vahepealsed muud tegemised on andnud oma osa ning mõned muserdavad vahepealsed aastad viinud vähemaks äkilist meelt, toonud tasaseid toone.
Ning mida peab üks tõeline ja õige naine suutma teha? No lisaks majapidamisele ja lastele? Parandama niidukit, kontrollima saaki, tegelema prügimajandusega, panema kokku toole, kontrollima üle seinakontakte ning lahendama tehnoloogilisi kitsaskohti.
Ja jälle oled Sa siin, september. 

 

 

 

Hingehõivajate 11 aastat

Isaga esmassündinu ja emaga teisena sündinu

Mõnes mõttes täidan siinset tänasel hommikul sügava ohkega. 11-aastased pojad pole enam tillukesed ega märgi ka veel suure inimese algust, kuid ometigi - 11-aastased?

Kuidas see nii ägeda kiirusega toimus? No see fakt, et nende sünni (tuse)st on kõik see aeg möödunud kuidagi kontsentreeritult, kuidagi kuhjunult, aga ometigi mäletan ma täpselt seda hetke, kuidas hingehõivajad ja südamesüütajad pärast sündi oma puhaste ja selgete paledega ning suurte tumedate silmadega alatiseks mind muutsid. Nii põhjalikult ja jäädavalt. Mitmel korral olen mõelnud, kui veider on see  ilmselt mitte pelgalt verehääle kõnelus, mis hingehõivamises nii oluline on. See on veel midagi. Suurt. Olulist. Absoluutset.

See võimalus olla koos oma järeltulijatega, näha tegemas esimesi füüsilisi sooritusi kaelahoidmise näol alates ning iseseisvate rongisõitudega risti üle Eesti - midagi taolist ei paku ükski muu asi.

Vaatan nende käsi ja näojooni, kõnnakut ja rühti, kehakuju ning jalapikkust, juuksepööriseid ja sünnimärke ja kõrvakuju  - mida päev edasi kulgeb, seda enam isa moodi lähevad.

Õhtuti, kui oma päevategemistest puhates üksteisele olulistest asjadest räägime, siis istuvad pojad tihedalt minu vastas ja avaldavad soovi, et ma räägiksin neile - enda ja nende isa seiklustest; töötamistest; tegemistest; reisidest, vees hullamistest, ühistest üritustest. Soovivad ja mina jutustan.

Esimesest kohtumisest, esimesest kohtingust, esimesest suudlusest, armastuskirjadest, pikkadest telefonikõnedest, sms-dest, mida me teineteisele lahusolekuvalu leevendamiseks saatsime. Muuseumitest ja näitustest, etendustest, mida külastasime. Sünnipäevadest, jõuludest, Raasiku majas veedetud puhkustest, vana-aasta õhtustest, kinoskäikudest, meelislauludega lindistatud kassettidest, randadest, ristsõnadest ja arbuusisöömistest, noppapelist (täringumäng, mis meid ühel suvel vallutas). Öövalvetest ja osakonnajuhataja arvuti kokkujookustamisest, kuna meile tuli ühe khm-khm teatud saidi vaatamisest kaela intensiivne kirjapomm. Arvuti ei saanudki korda...Kuidas me tema koduküla peaaegu hüljatud istanduses omamoodi tagaajamist mängisime ja kuidas piljardisaalides käisime. Pirita kloostri varemetes kolasime, Maardu kandis öid veetsime. Rongides sõitsime, puid ladusime. Kuidas nende isa mulle lilli ulatas või kuidas ta esimeste jõulude aegu kauni ja tänaseni allesoleva käeketi kinkis. Kuidas ta ükskord mererannas jalutades mulle pihutäie kividelt korjatud lepatriinusid sülle puistas.
Sellest, kuidas isa käised üles kääris ja poegadele  vanni tegi. Kuidas mööda Kadriorgu laiakärurallit veebruarilibedatel teedel ajas.  Tema kui arsti praktiliste oskuste omandamiseks vajalikuks uurimisobjektiks olemisest. Meie lahkarvamustest. Meie tülidest. Meie lahkuminekust. Nüüd on need kõik ilusad mälestused. Üks meie lahkarvamustest on praeguste asjaolude seisuvalguses eriti paradoksaalne, kuid mõni muu kord...
Kuidas isa esmakordselt oma poegi nägi ja kuidas tal silmanurgast pisar jooksis. Kõigest olen jutustanud.

Ja imelikult hästi jooksid asjalood Eesti Naises ilmunud lühijutuga - ma enne isegi ei mõelnud selle peale, kui endine kolleeg küsis, kuidas õnnestus sul poegade sünnikuusse nende sünnipõhjaline lugu saada? Hmm, see vist oli küll suur juhus.

Täpselt samamoodi, nagu aastad tagasi, kui ühes kirjastuses veidramaitselist teenistusleiba tarbisin ning meeskonnaga liitus just augustis kirjanik Olivia Saar, kelle südamesõbratariks oli Heljo Mänd ja kelle autogrammidega karu-aabitsad ma  siis lugemisõpetusealistele poegadele sain...

Ning nüüd on me pojad 11-aastased. Õnnelikkust teile, me lapsed!

Reipa vaimuga sibulakuule vastu

Ühel mitmetest rannapäevadest, pärast  sukeldumist ning möllu vees linal pikutades küsis vanem poeg, millest ma mõtlen. Millest ma mõtlesin sellel hetkel? Kummaline, aga täiesti mitte millestki.

Peas ei liikunud ühtegi ülekannet ning oli vist üks esimesi kordi elus, kus ma füüsiliselt tundsin, et ei mõtle.

Päike ja rand. Vesi ja värske tuul. Suvele tähtsad osised arbuusi ja päevituse näol käepäraselt.

Lõõgastunud ja lõõgastuvad inimesed. Pikutine suikumine soojuses. Rannast naastes teatasid pojad, et nad tunnevad ennast puhanuna. Ja sama tuleb ka enesele tõdeda. Mõne nädala möödudes saab suvest mälestus - algamas on uus etapp meie perele ning ma ootan seda aega pikisilmi. Saab alustada väga värskelt ja jõuliselt. Ma ei mäletagi, millal ma sain sisuliselt terve suve tegeleda niivõrd süvendatud tööväljase lülitusega. Ja endaks tagasi saamisega.

Kirjutamine sujub mõõdukalt. Kellegi elulugu koostada on märksa keerulisem, kui lasta klahvidel vabalt ilukirjanduslikel maastikel plagiseda. Kaevata suurtes kuhjades teabes ning noppida seda kõigemat, mida sisse panna ja mida välja võtta ja tunda neis ridades möödunud aegade laineid ja mõtlemisi. Lugeda kirjaniku päevikust katkendeid lõikuskuu kohta, augusti kohta. Tegelikult on see huvitav mõelda ennast tagasi nendele päevadele, kui kusagil kirjutas autor asju ühtemoodi ja samal ajal, kui kirjanik neid ridu sisse kandis, olin mina maakohas parmudele pureda ja vaatasin valmivate ploomide ümber tiirutavaid herilasi oma lapsesilmade ja -südamega ning talletasin mälestusi tulevikuks koormatavatesse salvedesse.

Maasuve augustites oli põlislaante sügavust, valmiva viljapõllu tasast kohinat ning jahedamate hommikute omamoodi virgemist. Peenralt kahmatavate porgandite magusat maitset ja värskete kartulite keemisauru. Pärlipriskete sõstarde mahlu ning veel veidi hapude õunte mekki huultel. Suvised heinateod olid möödas ning maakohas puhastati laavitsaid - sibulaoopus oli algmas.

Rehealusi ja hooviti korraldati asju - vaadati üle korvid ja kärud, nõeluti sibulakotte, puhuti võrgud kaaluvihtudelt. Lambakäärid teritati ja kinnitati uute nööridega, sest nendega oli hea kaksata sibulavuntse ja rohelisi pealseid ning visata mugul mugula järel korvi. Ohjahh, need pikad vaod, millelt suure saagi saamiseks oli kogutud armaada talgulisi. Tööjaotus, korje ja seejärel sibulate kuivatamine, mille ümber käis tants - päikese kätte kuivama pandud sibulad kaeti öösel eterniitidega, et ei läheks hukka korralik teenistus. Hommikul aga vastupidi. Seejärel - kuhu saab sibulad turustada? Mäletan oma vanemaid kunagi Leningradiski käinud olevat - sibulaid müümas.

August,  mille võiks lisaks lõikuskuule, põimukuule, viljakuule ja hallituskuule nimetada minu mälestustes ka lihtsalt sibulakuuks.

Niisiis - tere, august!  

Võrtsjärve lõõsas II

Kell kahest pärast saunu (tavaline ja tünni) ning tantsu ja meremehelikult hoogsat pidutsemist tuli kuumas öös pisut magada ja ärgata ühe esimese inimesena. Näha juba hõbesäras Võrtsjärve kõrgest vaatetornist, juua poegadega seal kohvi ning tunda leitsaku saabumist.

Olen paadiga sõitnud jõel; purjeka ja laevaga merel, kuid purjekaga järvel polnud ma varem olnud.  Seltskond, vesi 23+, ujumine ja väga põnev uudseinfopaadiehitusest, Viljandi hansalinlusest ning Võrtsjärve kalaliikidest.

Põrgulik kuumus jätkus spuhkeküla basseinis lebades ning meremehi naerutades. Õhtul aga pandi emasüda tõsiselt proovile - puhkeküla seiklusrada kõik kolm rada müttasid ja sõitsid ahviraudteega mu pojad läbi. Mingit kõhklust, kartust, allavandumist polnud kuulda ega näha. Basseisnist sai neid välja kõige viimasena ning Võrtsjärvel ujusid nad purjekast kõige kaugemale.

Kuum õhtu suubus kuidagi aeglaselt kuumaks õhtuks ning erakordselt põnevateks juttudeks. Sisutihedaks. Infoküllaseks.

Aga öösel selgusid, et tubades olevad narid vajaksid lisaks laiusele ka ääri - mõlemad pojad proovisid gravitatsiooni.

Kuid suvi on niivõrd intensiivne ja puhkuseküllane, et kui eile küsiti kuu-ja nädalapäeva kohta, siis pidin ma sügavalt mõtlema, et mis siis...

Ja de jure peaksin ma kirjutama nii biograafiat kui tellitud artiklit, kuid de facto ma jaotan töötamise jahedate hommikute ja õhtute vahele, sest mingil kombel ei suuda ma 30+ temperatuuridega olla kuigivõrd kreatiivne - arhiivimaterjalide ja uurimisobjektide eeltööd sõnastada eesmärgipäraseks sisutiheduseks on kuidagi ..eee.. noh aeganõudev.

Kuid virisemiseks pole enam küll põhjust.  

Suvi annab oma tulised paled igapäevaseks katsumiseks...

Võrtsjärve lõõsas I

Põrgukuumuses kulges tänane tee sedapuhku suvepäevadele Võrtsjärve maile. Seiklusparki. Hotell-motelli, kus parmud (mitte mingi metafoor, vaid pesuehtsad ja järveäärsetest elanikest priskeks toitunud hammustavad tigedikud) tahtsid ära süüa kõik kehaosad, mis vähegi vesisemast pinnasest välja ulatusid.

Õhtu algamas - lubatakse sauna ja bändi ja tünni. Palavaid aegu olen nõus taluma juba ainuüksi seetõttu, et õhtu toob tinglikku leevendust.

Seikluspargil on ka kõrge vaatetorn ning sinna ronides sai taaskord kiljatatud reklaamidest kuuldud ": NII ILUS!"

Kahtlemata tuleb tekstile muljetäiendust ja sulenobedat sõnajõudu.

Kohustus, vajadus, ühtekuuluvus?

Eestlane on loomu poolest privaatne persoon. Ajab oma asja ja oma jonni ja oma põldu, vahel ajab humal vere vemmeldama ning naabriga tuleb tingimata pikka vinna kiskuda.

Kuid aja praktika on näidanud, et eestlane oskab välja näidata kuuluvust oma maa, rahva, juurte ja iseenda südamega. Koguneb kokku ja kasvõi laulab ennast vabaks.
Kümme aastat tagasi poleks ma kahe imikuga ilmselt just kõige paremini toime tulnud ja viis aastat tagasi oli, nojah, viis aastat tagasi. Et ma aga oma poegadele ikkagi ühtsustundest aimu tahtsin anda, siis oli kohustuslik vajadus minna ja vaadata.

Võrldemisi spontaanselt sündis otsus, et sama ajal kui liigub rongkäik laululava poole, liigun mina rahva seas sammu pidades kaasa.

Draamateatri juurest alates. Ja pagan võtaks seda naisterahva silma küll - soolast sirises silmanurki, kui poegadele lauluisade kaarikut näitasin. Samas jagasid nad uudset infot - kui laulupeo tuli, mis sedakorda Eestimaad mööda pikemalt rändas, papa sünni,-ja kodunurgast möödus ja nad seda vaatamas käisid, avanes poegadel võimalus laulupeotõrvikut korraks käes hoida. 

Ilmselt oleme ka meie üks nendest vähestest laulupeo tavakülastajatest, kes saavad öelda - me nägime kõiki koore.

Laulutaadi ausamba kõrval muruplatsil oli optimaalselt parim paik istumiseks ja olemiseks ning ümberringi kogunevatele inimestele oli keeruline selgeks teha, et vabana hoitav laipike mahutab kahte peret - meie ja sõber L oma. Vaheaegadega viibis meiega ka üks.. eee.. tuttav, kellega näib olevat midagi hõrku toimuvat. Igatahes poegadega tegin tuttavaks ja mehemoodi nad kätlesid.

Kooride kogunemine, lainetused (mida tegid algusest koor rahvale ja siis rahvas koorile - see meeldis poegadele enim), tule süütamine, hümn ja siis... suurte intervallidega laulmine. Ja siis lõppeks väsinult inimmurrust Oru väravasse murdmine ja kojutulek.. ja spontaanselt tekkinud pidu aias...

Ja neid muljeid kogunes ühe päeva kohta nii palju ning hea tõdemus, et ma sain järeltulevat põlve valgustada ühtlasi nii laulupeo ajaloost (juba enne, kui seelaulupeone kontseptsioon kohale jõudis), kui Russalkast ja Kadrioru pargi tekkeloost ja Pirita tee sünniloost.

Laulupeost osavõtt on nüüdseks tegelikult kohustus - milleks muidu see poistekõrvane eesti filli BA ja humanitaarteaduste MA, kui ma seda sihtotstarbeliselt ei realiseeri? Kultuuriteadlikkuse edasi andmine, unikaalsest sündmusest osavõtt vajadus, kunagi saan oma lapselapselastele rääkida, kuidas ma nende vanaisadega rongkäigu kõrval tee läbi tegin, vahel emba-kumba kukil kandsin. Ning midagi pole öelda - vähemalt ajutiseltki tekkis ühtne tunne, tõdemus, et ka mina olen juuripidi siinne ja saan rääkida nii inglise, saksa, soome ja vene keeli (täpselt nendes keeltes ma sattusin peo jooksul inimestele rääkima asja mõttest ning mind üllatas enim üks ameeriklastest vanapaar ja ühed.. eee aafriklased, kes olid väga teadlikud selle tilluke paepinna iseärasustest ja eriti kulutuuri vallas. Ameerilastest vanapaar olid oma penisonipõlve selle-aastase puhkuse nimme sättinud nii, et saaks eestlaste jaanipäevast ja laulupeost osavõtta), miks meile üritust vaja on.

Aga viie aasta pärast ma osalen ja selelks ajaks ma ostan endale ja perele A-sektroi piletid. See on lubadus, mille ma annan. Täpselt niisamuti nagu selle-aastasel külajaanikul sündinud kihlvedu L-ga. Nimelt saab L oma 35. sünnipäevaks minu tehtud käsitööliku rahvariide mütsi Tartu maakonnast.

Ning lisan ka pihutäie fotografeeritud mälestusi. Endale ja kunagistele põlvedele.

 

Varjamatu 38 saabumine

Mõnes mõttes nagu unenägu. 38 aastat olen ma igal hommikul ärganud, märganud, tärganud.

Mõned asjad on südantpuudutavalt muutlikud.  
Pojad

viisid sünnipäevakingitusena vanalinnas vahakujude näitusele (polnud sarnasust, halva kvaliteediga, kuid mõjusid ikkagi häirivalt oma inimsuuruse ja kuju poolest. Poolhämarad ruumid, kahtlane muusika ). Nemad polnud käinud, kuid mina olin läbinud need "Kuulsused" ja "Friigid". Lisandunud olid multifilmidetegelased (Shrek,  ja Eesel; Jääaja Virsik ja üks Opossumitest) ja  filmitegelased ("Kariibi mere piraadid" ja "Harry Potter").

Mõtteis lendlen ma aga mälestustelademe vahel (mul pidi olema absoluutselt hämmastav mälu - hiljutisel koolikokkutulekul olin võimeline mäletama täpselt isegi seda, kus keegi istus, millal koolivorm enam kohustuslik polnud ja kes kokandustundides nn peresid moodustasid) - pisikestele postkaartidele on talletatud tohutud teabehulgad ning nende vahel sõites meenutan ma ühte või teist, mis kunagi oli või on olnud või oli olnud: sõltuvalt sellest, kaugele aeg tegelikust hetkeajast jääb.

Lapsepõlv ja kooliskäik, treeningud ja rahvatants, põlatud nipeldus (selle alla koondan ma kõik käsitööga seonduva ning ei halvusta üldsegi, neid kes seda teevad, vaid kommenteerin enda suutmatust tegeleda naiselike meisterdusprotseduuridega), põgusad kohtinugud, esimesed armumised, mõningad reisid, seiklused, uued õpingud. Uued armumised, pojad. Nende kasvuaeg. Vaidlused, talgud, majapidamine.

Lugemine; kirjutamine; lugemisest kirjutamine; kirjutamisest lugemine.

38 aastat.

Ühe ajaloo jaoks on seda vähe, universumi jaoks peaaegu nanosekund (kui nt arvestada, et uue liigi areng kestab nii 200 aastat (?), siis olen mina hetkel sellises keskmises algme staadiumis), kuid ühe inimese jaoks on seda mõõdukas maht. Välimus ja tervis pole veel kuhtunud, kuid mõistuses esineb perioodiliselt säravaid hetki ning elukogemus annab igal sekundil endast rohkem märku.

Nii ma siis õnnitlen, sina, mina.

Esimesel juulil peaks päikesest pruunina....

...õhtuti aias jahtuma, aga mitte kaminasse puid viskama, sest on niiske hommik.

Kuid looduses kehtib alati tasakaal - soojale talvele ning aprillilõpu soojalainele järgneb vihmane ja jahe suvi. Nagu aamen kirikus. 1993, 1998, 2004 on aastad, mis meenuvad enam-vähem samasugustena.

Kuigi jah...tavaliselt langevad aasta parimad ilmad just juuli algusesse, kuid nüüdne tihe taevalaotus ei paku just palju võimalusi eeldatavaks kauniks päevaks.

Meelistegevus - rand, vesi, raamat ja kohv ei tulegi vist sellele aastal kõne alla. Ja kuivõrd kurnatud on need inimesed, kellel suvel ülinapilt puhkust päikesevaesel perioodil...

Mäletan ühte möödunud suve, kus ma ei puhanud mitte ühtegi päeva (jätsin puhkuse järgmisesse suvve reservi),  ilmad olid aga nii joovastavad, et ma sisuliselt rannas oma päevi elasingi ning kuni järgmise suveni pidasin kenasti vastu.

Kuigi nüüd võiks loodus näidata pisut heldemat palet ja ma maitseksin heal meelel mereõhku.
Aga, tere juuli!

Hiiumaale heidetud III

Täna lahkusime toredast peatuspaigast. Kontrollisime korduvalt üle kõik ruumid ja vaatasime, kas jäi maha kultuursema isiku maine.

Suundusime käänulist ja remonditavat teed mööda Sõrru - üks neid kohti, kus papal veel käimata ning sadam kaemata. Loomulikult tegime seda. Loomulikult oli seal muuseum, mida pidime külastama. Loomulikult oli seal laevu ja vanapärast Hiiu elu. Sadam on iseäralik ka seepoolest, et praam viib edasi-tagasi Saarde ja Hiidu reisijaid ja rändureid küll mootorratastel, lihtsalt ratastel, autodel ja haaigisuvilates.

Kummalise seaduspärasusega kohtasime meiega Hiide sõitnud praamilviibinuid pea igas vaatamiskohas.

Orjaku pubis tegime peatuse ning taaskord merepäraselt - kerge eine ning minu tungiv tahe ja soov näha Aino Kallase suvilat. Kuid nagu ühest varasemast anekdoodist - läksime muuseumisse, kuid see oli kinni, Aino oli vist välja läinud (tegelikult hooldab ka suvilat keegi Aino ning ka meil ei õnnestunud Koidula-uurija suvekodu seespidiselt näha)

Enne olime Hiiumaa Muuseumi filiaalis, kus nägime ära kuulsa hundi topise (millest ma olin nii palju lugenud ja kuulnud). Lõpuks otsustasime minna varasemale praamile ja sõita koju. See, mida näha, see oli ka nähtd. Kohaliku autolavkaga, kadakate, metsmarjade, rannajoonte, kaunite metsade ning huvitavate meenetegea tutvutud. Käsitööd kiidetud ja peenraid vaadatud. Arteesiakeavust (paepinnasest ise ülespoole tungiv vesi, millest voolab karge, külm ja selge parimatest parim vesi) rüübetki kaasa võetud.

Kuid nii üldiselt - hiidlased on väga kenad ja usaldavad, töökad ning kõnelevad ilusat eesti keelt. Kohtas ka põgusalt elusheitunuid, kuid vähe. Ning mis meeldis ja peamine - MITTE kordagi ei kuulnud ma ei minnes ega tulles ega Hiius viibides, et eestlaste seas elab ka muukeelset rahvast slaavikeelse kõnelejaskonnana.

Igatahes üks Eestimaa paikkondade (ja minu andmeil viimane) vallutus ning esimene sellesuvereis lõppes.

Miks ma blogi nö tagantjärele täidan - internetiga on seal lood veidi nii ..eee.. häirivad. Kuid väärt koht. Väärt kultuuriloo ja loodusega nurk.

Hiiumaale heidetud ll

Hommik algas varakult. Tavapärane rutiin, ajutine ase korda ning teine päev Hiiumaaga tutvumiseks algas. Kui ma napid aastapäevad tagasi lugesin Aino Kallase "Reigi õpetajat" ja mõtisklesin loo üle (vt blogi sissekanne 22.06.2013), siis nüüd astusin ma Reigi kirikaias ning mõtisklesin toimnud loo tagamaade üle otse kunagisel sündmuskohal.

Järgmisena vallutasime Kõpu tuletorni ja vapra ronijana (keda ma tegelikult pole) ka Ristna majaka. Keerdtrepist üles läksin ma silmad kinni - nii polnud see karussellide ja merevastane mina vastuvõtlik oma pea mitte kannatamisele - piisab teadupärast pelgalt sõnast 'lainetus', kui pea ei kanna...

Ning isa õde külastasime ja tema suvilalähedast randa külastasime. Otse loomulikult püsis meil kohustus viibida Hiiumaa Muuseumis ning sealt lahkudes näha kõikvõimalikke muinsuskaitsealuseid maju Vabriku väljaku ääri ning meie pere poleks meie pere, kui poleks toimunud sündmust nimega  - kellele kuulub see iiri setter? Teile? Ei, meiega ta pole. Kondasime ka kõik keskväljakuäärsed kauplused läbi (mida pole palju) ning silmitsesin lohutumatult ooma auklikuks kulunud käimasid  - jalatsid on minuga kõrgunud Narva kindluses ja kaevunud Kohtla-Järve kaevandustesse, mõõtnud Otepää tantsupõrandaid, tatsunud Varbla liivades ning tammunud Sibulateel. Kõndinud ITK koridorides ning TLÜ auditooriumites. Kohtingutel Türisallu ja kõrkjatesse.  Nüüdne Hiiumaa kadakaste niitude ja tuletorni keerdtreppide kivipindade puude jääb tõenäoliselt viimseks. Varsti on pidulikud matused ning nii pühalt ustavaid jalavarje pole mul vist varem olnudki. Siinkohal juba nuuksun. Ja ustavad tennised on fotografeeritud igavese mälestuse eesmärkidel.

Igatahes päädis õhtu täiesti surmväsinuna Eerosse kukkumisega ning pea hommikuni selles ülirahulikus  umbtänavas suikudes.



Hiiumaale heidetud I

Sedasi siis sellesuvise reisiga. Start isakodust ning teekond Dagöle algas. Praam, mis võrdlemisi siledal merel minu jaoks liigagi kaua seilas. Sildumine ja seejärel võrratutest võrratuima loodusega saar. See õhk - kui seda saaks koguda ja kaasa viia. See oli esmamuljena jalutsrabav.

Kuidagi puhtad metsaalused, kergelt käänduvad, kuid head teed. Väheldane kesklinn, kus kellatorn, veider kompositsioon kahest kohvitavast naisest ja mannekeenmehest. Isapoolselt otseloomulikult kunagise koolivendadega kokkupuuteid ning õhtuks küllakutse.

Põhjatuulte kütkes sadamad, tutvumine Kärdlaga - vaikne, lihtne, puhas. Üksikute  eraldavate aedadega, pigem olid krundivaheliselt hekid need piiritõmbajad.

Majutuskohta jõudmine, kus eraldi ja sisuliselt kolmeks päevaks kodu aset täitev elamine kriitilise kamba vastu võttis.

Lehtma sadam, laevad, tuul, tuul, tuul.
Vapustavalt ilus saar. Kahtlemata üks kaunemaid. Oleks nahhaalne öelda, et terves maailmas, kuid just selliselt ma väidan.

Õitest tulvil liinipidine verbaaltsivilisatsioon

Aegajalt on võimalik tunnetada ümbritsevat keskkonda mitte just kõige meelsamal viisil. Ning just sellest lähtuvalt, et Eesti on tilluke maakond, kus sisuliselt võõras inimene pole mitte ainult kuue lüli kaugusel, vaid märksa lähemal. Ja lülid suhtlevad ning annavad ahelavälist teavet nendele, kes absoluutselt asjasse ei puutu. 
Ning teada saades millestki midagi on võimatu vältida kunagiste telefoninumbrite meenutamist (mis on üllatuseks isegi peas) ning teiselpool kahiseb kõnetraadis inimene, keda võiks tinglikult nimetada arenenud isikule sarnaseks olevuseks (sest millega muidu seletada köögitädilikku eluviisi, ülendades samaaegselt ennast kõrgemaks olevuseks ning eriliselt kiirgava kultuuri kandjaks) ning kes hävitab kahe sõna jooksul kogu säilinud mõeldatava ning hüpoteetilise hinnatatavuse riismed (lähtudes lausungist hallpead austa ja kulupead kummarda). Võiks ju aeg-ajalt eeldada, et teatud vanusesse jõudes on inimesel väärikus olemas, aga nojah - kui inimene pole terve elu osanud ennast hinnata, siis ei saa seda ka teised teha (millega muidu seletada inimese teadlikku kolmnurksust ja seda ignoreerida ning leida, et mudel peaks sobima ka teistele omasookaaslastele). Kusjuures käitumismall on olnud kõrgimast kõrgim, kuna haridus on ülioluline, kuigi endal on kasinasti 10 klassi...

Nojah, mis sellistel puhkudel ikka teha. Haletsetakse neid, kes saavad ootamatu hoobi, tuntakse kaasa neile, keda elu on ebaõiglaselt kohelnud. Muretsetakse nende eest, kes ise ei suuda või ei saa või ei taha või ei oska. Eelnimetet inimesega polegi aga justkui midagi peale hakata. Kuidas peaks suhtuma kellessegi, kes ennast tähtsalt parimaks ja ülimaks peab? Õigustab tegusid ja viise, mille puhul ma ise poegade emana silmad peidaks ja ennast sotsiaalsusest tagasi tõmbaks.

Ometigi olen ma sarnast käitumist kohanud - paaril korral nendel kunagistel patsientidel, kelle haiguskaartidel oli diagnoos koodiga F22.9 (Täpsustamata püsiv luululine häire). No paralleele on palju. Kogenud silmale.

Triumf

Võidurikas pühitsemine. Joovastunud eneseimetlus, kui püstitatud eesmärk on saavutatud.... Milline vulkaaniline õnnetulv nii mentaalses kui füüsilises kehas. Kõik näib olevat parimatest parim.  Sa oled võimuvalitseja kireobjektiks. Ta kuldab sind üle, talle meeldib sinu keha ja lõhn ja intellekt.

Ta kutsub su oma lossi, sa oled temale see ja ainuõige. Sinu pärast luuakse uus kirik, sest katoliiklus ei tunnista lahutust, kuid eelmisest naisest lahku minema kuningas ju peaks, sest sina võidutsed.

Triumf. Võidukas hetk..Umbes selliselt talitas Anne Boleyn, kui Inglismaa kroonitud pea oma padjale puhkama sai.

Tänapäeval on selleks triumfeerimiseks meie pealtnäha sõbralik virtuaalmaailm, kus endised ja praegused ja tulevased etc. võivad üksteist klikkida ja silmitseda. Võidurõõmutsevad postitused, armumisest õnnhullunud pilk. Nooremapoolse naise imeline võit, kus eksponeeritakse oma püünissaaki - maja, auto, mõõdukalt hea positsioon. Hooldatud aed, mis sest, et sellest majast ja aiast pole mitte üks mullatera naisele kuuluv. Kuid ikkagi - see võidu tunne, see orgaaniline teadmine, et reisid ja aeg ja voodi kuuluvad selle mehega just sellele naisele. Sosinad, kõnelused, üksteisele heidetud looritatud pilgud, sest mõlemal lasub teadmine, mida hommikupoole ööd nurgapealses toas tehti..

Kuid nagu ikka on asjadel alati teine, pisut hämaram pool. Triumfeerida saab ühekordselt. Ja lühidalt. Halli, karmi ja igava argipäeva sisse sammumine katab alati uudsusevõlu ja triumfikaared kinni.

Eriti kui on teada, kuidas mees on minevikuga käitunud. Ning kui mehele satub ette uuem, noorem, parem kireobjekt, siis leiab mees musttuhat moodust, et naisest vabaneda ning äsjane triumfeerija võib sootumaks kaotada saavutatud positsiooni majas, autos ja mehe voodis.  Muidugi võib sündida imesid, kuid  lähtugem näidetest ajaloolises perspektiivis -  Henry VIII kas lahutas või kaksas pea otsast, kui objektist tüdinenud. Muutis seadusi, saamaks seda uut ja viimase peal.

Ka mitmed lähimineviku praktikad viitavad otseselt või kaudselt, kuidas mees käitub esialgu nagu pikki kuid vanglamüüride vahele sulgunud kotkas, saades sobiva lennukõrguse, muudkui tiirutab ja tiirutab ja tiirutab.. kuid ühel hetkel ta väsib ja tahab midagi.. loomupäraselt taga ajada.  Ja siirdub uuele territooriumile. Tiirutatud taevalaotus on juba nähtud, vähemalt siinkandis, läheks kuhugi edasi. Lisaks pole ju sellega naisega loodud väärtused kuigivõrd olulised ega määravad ega püsivad. Hoolimata sellest, et võis olla omamoodi huvitav mõttelend...

 

 

 

Ma olen enda üle uhke...

...sest tänasest olen ma magister. 
Kuna olen ateoreetiline ning vabastasin Prometit ideoloogiast (mis oli minu sihikindel vaatenurk asjadele), pälvis minu töö tulemuse HEA.

Ise olen ma täiesti teadlik enda kitsaskohtadest, kuid tulemusega olen enamgi kui rahul, sest:

ma olen sellega TOIME tulnud.

Vot nii. Tahaks helistada mõnele eksfaktorile (endisele õpetajale; endisele peaaegu ämmale) ja küsida - kuidas sellega ikkagi siis on? Kuidas nüüd lausungitega oleks.

Enda jaoks ma tean - pole piiri, mida ma ei ületaks. Mõeldud siis eesmärke.

Õnnitlen ennast.

Olen su üle uhke, mina.

Hariduskonto kahele BA-le lisandunud MA.

Ja papa; pojad; vend ja juhendaja - hea teekond oli ning see sai teoks teie abiga.

Nimepäevane esimese juuni tervitus

Kuu vahetus (jälle). Mitmeid asju toimus (jälle). Mitmeid asju hakkab toimuma (jälle) 

Palavad ilmad asendusid üprisjahedusega ning poegadel saab läbi neljas klass.

Igasugused tegemised ja toimetamised, mis nõuavad minu ja ainult minu tähelepanu.

Ületimmitud kitarrikeeltena pingul närvid, mis iga natukese aja tagant kipuvad omatahtmist elama.

Lühidalt öeldes - tere suvi, tere lemmikhooaeg.

Linnaosa piire kombates

Eilne oli selles mõttes märkimisväärne päev, et minu ja hingesugulase esimesest väljaskäigust möödus täpselt 12 aastat. Esimene kohtumine toimus küll päev varem, kui juhuslikust tulesüütaja soovist sai nüüdseks tõusude, mõõnade ja mitu puuda soola koos söönud sõprus. Ilmselt, kui emb-kumb oleks olnud vastassooline, siis tõenäoliselt oleks see olnud armastus esimesest silmapilgust.

Tookord me läksime Keskturule mulle teatud tüüpi rahakotti ostma ja vestlesime nagu väga vanad tuttavad. Ilmselt olime me eelmistes dimensioonides kokku puutunud ja teadsime teineteist, sestap me sedasi ka sõbrunesime. Hingesugulane kutsus mind eilseks Tallinnat avastama - Koplisse. Mina olin seal varasemalt käinud - poegade isaga, taastussuhtega ja mitmetel kohtingutel. Leidsime, et peaks pisut liine avastama ja nägema ning kogetu üllatas sedavõrd, et näis uskumatu, et pelgalt mõne kilomeetri kaugusel keeb vanalinnapäevadeaegne laat, seiklused, tänavakohvikud, melu, turistide voorid ja tänavamuusika.

Meie avastasime iseenesest väga põneva arhitektuuriga, kuid nüüdseks lootusetult räämas puitelamuid, üks ilmselt kunagi tehasetöölistele ehitatud hoone oli silmaga mõõtes lahest nii 30 meetri kaugusel. Et sealne rand on hooldamata ja oluliselt käimata, on omamoodi korrelatsioonis minu ühe väikese hobiga - merelihvitud klaasikildudega ning sealsel mõõdukal liival oli neid ikka hulgi. Lausa nii palju, et tuleb uus klaaspudel kasutusele võtta. Loomulikult võtsin ma kaasa rannast ka mind kõnetanud kivi - seegi on sümboolne tegevus, olen igast Eestimaa rannast toonud endale mõne.

Üllatav oli munakivisillutisega siusliselt rannani viiv teerada, pelgalt kivitrepikodadeks kahanenud elamupiirid, väga reostatud maja, mille kõrval oli aknast välja loobitud nii rõivaid, jalatseid, nõusid, telekaid, mänguloomi, kui raamatuid. Umbes kaheksane kaserivi sirgus ühe baraki ees, mõned majad kandsid varisemis-ja tuleohu eest hoiatavaid silte. Ühe maja taga oli nii õites õunapuu, et see näis uskumatu. Kastanid kõrgusid, kajakad kisasid, kohalikud oded käisid ringi (tahtsime korra ka nendega pildistada, kuid see poleks vist sobilik).

Kui vastuolulistest liinidest  hakkas küll saama, otsustasime metsasalust läbi minna - seal leidsime rohtunud raudtee ning otse loomulikult tuli liipritel turnida. Metsas märkasime mitmeid rändrahne, reostatud võsalaust ja kännul istuvat kohalikku, kes pärastlõunase õllega maiustas. Otsapidi Kalamajani jõudnud, mõtlesime Boheemi minna, kuid mööda liikuvad trammid, naabrelaua küünarnukk, pealagi paistev päike ja taamal trimmerdavad töölised ei soodustanud just välitingimusi. Kultuurkilomeetrit läbides jõdusime hoopis vanalinna ja lõpuks Tammsaare parki, kus oli eine murul, pisarad ja naer ning lõpuks tundsime, et lastevaba, kohustustevaba, aiavaba päev on ennast kuhjaga tasunud. Ümberringi esmaspäevaselt tõttav argielu.

Pelgalt bioloogilise lõplik devalveerumine

Metafoorselt  - hiiglaslikud rätsepakäärid on lõiganud eluriidesse sügava(d) sälgu(d) ning enam ei näi oleva tasakaalu tegelike väärtuste ja pealesunnitud tolerantsi vahel.

Kõik on lubatud, kõik on õige, kõik võivad teha kõike ning sellesse peaks suhtuma tolerantselt.

Kinnitama innustunult, et inimeste vaba tahe otsustada, valida, õnne nautida on primaarsem, kui tegeleda selliste küsimustega, mis otseselt puudutavad neid inimesi, kes on kas adoptiivsete või tegelike sidemetega üksteisega seotud. Enesekeskne hedonism, epikuurlus, OMA NINA nägemine välistavad oskuse olla teadlik ning vastutustundlik. Tegelikult on aga ühisnimetajaks lihtviisiline pesupehmenduseta ajuloputus.

Millest ma räägin?

Sellest, et aeg-ajalt on vaja  elus otsustada, mis saab edasi. Kuna vahel ollakse perepea -ema ja-isa üheaegselt, siis tuleb teha kaalukaid valikuid, sest need puudutavad ka otseselt lähimasse pereringi ning sama katusealust jagavate teismeikka sisenejatega koosveetmist nüüd ja edaspidi. Mõned koosveetmised nüüd ja edaspidi võivad aset leida nt territoriaalselt kaugemates kohtades ning ühest paigast teise minek võtab aega, dokumente, energiat etc. Territoriaalselt kaugemas kohas on vaja elu sisse seada ning tõenäoliselt oleks seda teha oluliselt lihtsam, kui teismeikka sisenejad saaksid olla elu uute allüüride "väljakutseterohkes" nautlemises seikleva pelgalt bioloogilise vanema hoole all, samal ajal kui tegelik vanem asju ette valmistab. Selleks on tavaliselt vaja pelgalt bioloogilist vanemat teavitada ning..vastust ootama jäädagi.

Siit tuleb ka seos tänase peateemaga - kas tõesti on suvaline  pelgalt bioloogilise muidu kirka mõtlemise selliseks moonutanud, et enam pole võimalik mõelda rentaablilt ja asjalikult? Tahaks kommenteerida väljendiga, kus on kõrvuti jaapan, kopulatsioon ja rull, kuid ma arvan, et mõte on selge niisamagi.

Ma propageerin igasuguseid muutusi ja muudatusi ja talusin kaebusteta kolm kuud kestnud kaevetöid akna taga, sest parem ning uuem tee etc; ma olen selle poolt, et inimene teeb valikuid südamest lähtuvalt, järgib oma sisemist häält, kutsumst; ma leian, et inimesel on õigus olla õnnelik (muidugi mitte teiste õnne arvelt!!), kuid sealjuures on inimesel paratamatult ka neid hetki, kus tuleb leida lisaks ENDALE aega ka TEISTELE.

Loomulikult pidin ma oma kiire tegutsemisoskuse taaskord kasutusele võtma, otsustama ja asja organiseerima selliselt, et pelgalt bioloogiline võibki vastama jääda, sest teda pole vaja. Ja see on tegelikuks vanemaks olemise juures muutunud kuidagi rõhutatult esikohaliseks.

 

 

Saavutamise ja saavutada üritamise ämblikvõrkpeensus

Millal saab midagi nimetada saavutamiseks?

Kahtlemata on selleks hea haridus, mis viib eduka karjäärivõimaluseni, andes ühiskondliku positsiooni ja selle kaudu vahendid võimu, raha ning info hankimiseks.  

Kui inimese südamesoov võimaldab kõiki eelnimetet elemente omavahel kombineerides midagi tõeliselt suurt elus korda saata, siis on ilmselt tegemist väga õnneliku juhusega. Ning kui inimesel on sealjuures olemas nii mõistus, välimus kui tervis ja armastavad lähedased inimesed - siis on käes ilmselt suurim fortuuna võitüldse.

Saavutusteks võib lugeda mistahes vallas tulemuslikku tegutsemist, millel on olemas tagajärjed ning seda sugugi mitte negatiivses võtmes.

Üllatav on tõdeda, et vahel saab väga väikese vaevaga võrdlemisi palju korda saata. Kusjuures siinkohal ma ei peagi otseselt silmas ühiskondlikult nähtavaid tulemusi, vaid märksa väiksemal nivool kordaviidut.

Vahel võidakse kordaviidut tõlgendada kui ÜRITAMIST, kuigi tulemused on täiesti otsesed - klähvivalt poolmediteerivasse "dialoogi" astumine, millest võiks isegi rohkem säutsuda; mõistukõnelised tekstid; olematuks muudetavad selgitavad märkused. Tahaks uskuda, et ikkagi teatakse, mis vahe on saavutamisel ja saavutamise üritamisel. Mõjuulatus ju on silme all.

Miks selline teema? Mõned aastad tagasi oli PK-s üks teema, kus inimesed lugesid saavutusi - terved ja tublid lapsed, hea töökoht, hea auto, kindel abielu. Kõik iseenesest õiged. Osad lisasid juurde OMA KÄTEGA ehitatud kodu, enda loodud ettevõtet, mis pakkus tõesti vajalikke teenuseid (üks majandusharidusega tegelev anonüüm väitis, et kõige esimesena kaovad alati majandusraskuste tõttu ära igasugused koolitused, treeningud, iluteenused, ehitus - mõne aastatagune näitas selgelt sama momenti).

Veidi laiemalt vaatajad märkisid saavutuseks avalikus ruumis tegutsemist; sellist eriala, mis tõesti vajalik on ning globaalselt mõtlesid need, kes märkisid saavutustena väikesest sündinud suure ning üleilmse tuntuse (Krishnamuthi, Ema Teresa, Gandhi, Tesla, Edisson etc).

Need inimesed olid tõesti, kes saavutasid, mitte pelgalt ei üritanud.

 

 

Aiast ja selle pidamisest

Oleks mulle keegi 10 aastat tagasi öelnud, et mulle hakkab aiaga tegelemine meeldima, oleksin ma tõenäoliselt naerma pahvatanud ja ütlejat pika ning uuriva pilguga mõõtnud. Aial on oma hüved, kuid ema elu ajal oli see rangelt  ema pärusmaa, mina kandsin pigem abitöölise rolli ja mitte eriti hea meelega.

Kuid dekaadiga on nii mõndagi läinud teist rada ja tuleb tõdeda, et mulle meeldib aiaga tegeleda.

Märtsis saab alati üle vaadatud tööriistade seis - millist reha turgutada, mis seisus labidad, kus on kastekann, aiavoolik. Teritatud ja õlitatud heki-ja  oksakäärid. Aiakäru ratas ülevaadatud, kruvid kinnitatud, kummid pumbatud. Niiduk üle vaadatud. Siis veel mõned nädala kannatust ja algab - esmane korrastamine, sest talvekorda seatud õu saab ikka vatti ning rehadega roobitsemine on tegelikult parem füüsiline koormus, kui grupiviisiliselt metsaalustes võimlemine.

Sellel kevadel olen tegutsenud poegade jõudsal kaasabil ning korraldanud nurki ja servi, ääri ja keskpaika üsna omal nõul ja toel. Õppisin ära õunapuude lõikamise - viljapuudel peab olema teatav kuju, et ta kannaks, latv ei tohi taevasse tõusta ning õunapuud pakuvad lisaks silmailule ja sügisesele saagile ka varju - isapoolne kunagine kihlakingituseks mõeldud valge aiamööbel sobib suurepäraselt õhtusteks istumisteks just õunapuu alla. Muru hooldus, okste põletamine. Külvamine ja istutamine. Talvega läks välja üks mustsõstar - see tuli asendada. Päevalilled, tillid, petersellid said külvatud. Kõrvitsad, kurgid, paprikad ja tomatid istutatud. Ühele põõsale noorenduskuur tehtud. Ema rajatud igihaljad puud-põõsad hooldatud - ladvad lõigatud, tüved pritsitud, puude alusi puhtaks korjatud. Kuusehekk korraldatud.

Igaks vähegi kannatavaks päevaks pisike töö planeeritud.

Üldse on huvitav see oma aia perenaine olla. MINU maa, minu krunt. Heanaaberlikud suhted ümbritsevatega seatud, ühiste aiapiiride hooldus.

Ning õuekase küljes olev jämedaköieline ronimisvõimalus, mis poegade sõprade ning külaliste hulgas on alati olnud tõeliseks hitiks. Esmassündinu armastab kohe eriliselt teha peadpööritavaid sooritusi, hulljulge ja sportlik nagu ta on. No üldse on see meie aed üpris nõutud koht.

Möödunud suvel, kui vana aed tuli uuega asendada ja ma aialaudu õlitasin, siis tegin sellest terve etenduse - suviselt valges, kuid õliplekiliseks teisenenud riided, valge kaabu, õlised kindad ning mõõdukalt kuuldav rock, sinna juurde tantsiv õlitaja. Üks ameerika sõdurite grupp, kes krundist möödus, palus luba mind töötamisel pildistada: " Because this is something you cant see every day, dear lady!!" Õige kah.

Kuid millise mõnuga ma ootan neid sooje suvehommikuid, kui saan pikalt kohvi juua, topless päevitada ja vabalt valitud teoseid lugeda...Seda isiklikus aias.

 

Värvilistesse rõivaisse riietatult, eriti roosasse

Vaadates pisikest tüdrukut, on tavaliselt (tunnistan, et see on meelevaldne, pealesunnitud ja tihtipeale konstrueeritud) üks rõivaosistest roosa. Miks? Roosa on leebe ja pehme värv, kehastab headust, ja teatava annuse lapsemeelsust. Väikestel tüdrukutel on see igatahes üdini armas.

No  ma mäletan samuti endal olevat kunagi lemmikvärviks roosat, kuid see aeg jäi sinna eelteismelise ikka. Lemmiknukul roosad rõivad, ema õmmeldud roosad kesapüksid, teisaldatavate varrukatega tuulejaki roosad hõlmad. Tõsiküll - tuleb pattu tunnistada, et kadunud ema õmbles mulle poegade ootamise ajal ühe roosast kudumist pluusi, järgides 70-ndaid (huvitav, kuhu see rõivatükk jäi? Ema õmmeldud kleidid, kostüümid, seelikud, jakid, pluusid, püksid on mul pakendatud ja ladustatud, üksikuid esemeid nagu nt seda täissiidist mürkrohelist kleiti kannan siis, kui on mõni ERITI tähtis üritus - pulm, kõrgkooli lõpetamine, ooperi esietendus, uusaastaball, üksikute aksessuaaridega saab seda vastavalt talviseks või siis suviseks ürituseks teisendada). Roosa kudumi õmbles ema, et ma ei näeks nii kalbe välja...

Veel meenub üks pisut skandaalsena mõjunud roosa top, mille kandmise keelas ära üks kunagine poissõber, väites, et see tõmbab liigselt tähelepanu..ee.. noh, teada värk, kui on kurvid, eksole?

Aga liikudes enda garderoobilt induktiivselt edasi, olen ma üllatunud kui täiskasvanud naistel on sagedasti seljas roosad riided. Roosad topid ja mütsid, roosad sokid ja püksikesed, roosad mantlid. Mõjub kuidagi titelikult. Nagu tahaks ikka veel olla väikene tüdruk, kuigi seda enam pole. Brünettidel  ja blondidel  (kes meist ei mäletaks Marilyn Monroe'd filmis Gentlemen Prefer Blondes, laulmas oma kuulsat "Diamonds Are a Girl's Best Friend", üll roosadest roosaim kleit) veel, aga mingid toonid ikka ei sobi, kui ollakse roostekarva ja seda mitte loodusliku valiku tulemil, vaid värvituna. 

Tõsiküll, üks  93-aastane kunstnik poseeris hiljuti tehtud intervjuu tarvis roosas ja ütlemata nägusas pontšos, kuid temale on selles vanuses teatud ekstravagantsus lubatud. Samuti on Elizabeth II mitmelgi korral olnud roosas kostüümis avalikkuse ees, kuid seep see ongi - nad kannavad oma väljapeetusega roosaga kaasneva alateadliku sümbolismi välja, tavaelus, tavalised naised seda aga ei tee. Daamidel on detailid viimseni paigal ja läbi mõeldud, kuid igapäeva elus...

Nagu šokolaadikarbi kaas, kuid veidi pornograafilise maiguga.

 

 

 

 

Suhted kui sellised

Ilmselt muigab nii mõnigi lugeja, kui blogi sissekandes taolist pealiskirja näeb. Blogija? Suhted? Millised? Kõik need ebaõnnestumised? Ha-ha-ha. Mina ja toimivad meessuhted tõstab eneselgi suunurgad ülespidi, mis siis teistest veel rääkida...

Tjah, tunnistan, et olen olnud imelikult lõppenud suhetes. Nagu ma varasemalt olen öelnud - vussis meessuhete olumpiamängude pronks, hõbe ja kuld. Minu käes.

Samas pole mul need ühendused olnud halvad. Ilusad, ladusad, toimivad, lojaalsed, seksuaalsed, kirglikud, intelligentsed. Suhete lõpud on lihtsalt.. nojah. Igatahes on mul olnud väga intensiivsed ja elamusterohked seigad ning meeldinud oma sisult väga. Ekskihlatu, sepp, poegade isa...Kõik omamoodi - kes vähem ja kes rohkem oma miinuste ja plussidega. Andnud mulle väga erinevaid teadmisi ning aimu.

Kuid mitte nende suhete taustal ei sooviks ma pisut mõtiskleda, vaid suhete toimimise osas üldse. Mis teeb suhtest suhte?

Sõnaraamat annab seletueks, et suhe on inimeste v. inimrühmade vastastikune vahekord, mis avaldub suhtlemises, läbikäimises. Veidi põhjalikumalt vaadates ilmneb, et suhetes on algus, keskpaik ja lõpp, sellel on tõusud ja mõõnad. Pidulikumad päevad ja argipäevad. Kusjuures, vahel saabub argipäev ruttu ja vahel ei tulegi (üks endine kolleeg tähistas hiljuti 15 pulma-aastapäeva, olles elanud eraldi elamistes - neile sobib selline visiitabielu). Suhe, mis läheb sujuvalt üle kooseluks, hõlmab väga erinevaid nüansse. Kooselajate harjumuste, iseloomude, mõttekäikude ja elurütmide ühtlustamist, teineteise eest hoolitsemist, intiimset lähedust, mõistmist. 

Aga ka minevikuga arvestamist. Ning otse loomulikult tulevikuks ettevalmistamist - elukaaslase vanemate vanuriaastate organiseerimine (kes hooldab, kui vanemad enam ise enda eest hoolitseda ei saa); võimalike eelnevatest suhetest olevate järeltulijatega heade suhete säilitamine ja/või nende kindlustamine; suguvõsaüritustest osavõtmine; pulmad, matused, juubelid, kokkutulekud. Mitu last ja kas üldse saadakse. Millised on partneri tööalase edu võimalused. On võimalik töötada mujal.Kas minna kaasa või jätkata suhet visiitkooseluna?

Pereelu traditsioonide juurutamine; pereelu sotsiaalsete aspektide planeerimine; millised on võimalikud terviseohud perekonnas, millega võiks arvestada. Kuidas suhtuvad elukaaslase vanemad ekskaaslastesse, kuidas nood jagavad oma vanavanema rolli ning uue minia/väimehe saabumist lapse ellu etc, etc, etc. 

Iseenesest mõistetavad on ka sellised nüansid nagu vaimselt ja materiaalselt ühel tasemel olemine, siduv hobi, eriala, lugemus, huvid. Elu näitab paraku alati seda, et isegi kui esialgne keemia ja tõmme võtab pildituks, hingetuks ja meeletuks, siis varsti toimub rahunemine ning uksest astub tiidsal sammul sisse asine argipäev.

Suhtes olemine pole ju pelgalt ühiselt elamine, remontimine, tervislik toitumine, autosõitudel seiklemine   ja treeningutel käimine etc, seal on sadu ja sadu lõngu, mis pereelu vaibaks nimetuvad. Vahel on oluline ka elukaaslaste erinevatesse põlvkondadesse kuulumine - üks pooltest on tunduvalt vanem (enda jaoks olen selleks piiriks määratlenud +/- 5 aastat, üle nende piiride ma tunnen, et ei kuulu ühte generatsiooni, teismeliseaastad ja isikuks kujunemise vahel on tuntavad erinevused,  sama argumendi käisin ma välja 23-aastasele koolivennale, kes sügisest alates mitmel korral kohtama kutsus. Temapoolne väide: "Mind see ju ei häiri!" pani suud maigutama - teda ei häiri? Mind segab ja kõik.). Olulised on ka elukaaslase varasemad sõprussuhted (meenub jällegi öökapiraamat "Niguliste", kus Toomas oma uue elukaaslase viib sõpruskonda, kus kõikidel on naised; selgub, et naised Enet väga ei talu, jäävad tema suhtes reserveerituks), eriti kui uus suhe on tekkinud möödunud suhte arvelt.

Ühesõnaga võib suhetest kui sellistest kirjutada ja analüüsida ca 100 MA töö ulatuses, kuid ikkagi jäävad need näiliselt lihtsateks, sisuliselt keerulisteks.

Õpe kui 39+6

 Njaa... alates 1983. olen ma olnud pidevalt kusagil hingekirjas. Koolis ma mõtlen. Põhikool, TTK, siis uuesti TTK (tasemeõpe katkes), siis TLÜ baka, siis TLÜ magistrantuur (katkes), uuesti TTK (edukalt  möödununud aastal lõpetatud) ja nüüd siis TLÜ magistrantuuri finišijoon paistmas.

Täna andsin oma MA köidetud töö käest ning adusin tõsise selgusega, et ma tõepoolest lõpetan õppimise ära. Koolitused ja täiendused tulevikus, aga seda, et ma kusagil veel midagi õpiksin - ma kahtlen selles.

Vaimselt tunnen ennast nagu tookord 2003. suvel, viimastel sünnituseelsetel nädalatel, kui ei saanud istu ega astu, olin pakkpaistes ja surmani väsinud. Nii otsas omadega, et sellele polnud vist sõna välja veel mõeldud. Samas on mõtted peas keerlemas, mida edasi?

Selline omamoodi kergus ja näriv mure - nagu siis kui pojad lähevad ratastega kooli - tean ju küll, et sõita oskavad, aga....Sõnaga, siin ma nüüd siis olen.

Oma pideva kaaslase - sülearvuti - olen pea viimseni ära kurnanud, riiulitele ei mahu köited ära. Lisaks panen ma aluse veel ühele kogumisele - prometoloog nagu ma olen, kavatsen soetada kõik Prometi teosed, mis Eestis trükitud ja eestikeelses kirjandusruumis avaldatud.

Ohh, Lilli, Lilli, ilmselt ei aimanud sa veel kümme aastat tagasi, et ühe MA töö uurimisobjektiks muutud ning sinu looming kui põnev seiklus ennast uurija ellu heidab.

Kõik need teosed ja retsensioonid, arvustused ja intervjuud, kõik kuuldav, nähtav ja muu kirjapandu.

Uskusid sa, et AD 2014 on olemas inimene, kes sinu unustatud romaane võib peast tsiteerida? Kaldun arvama, et mitte. Ning see mahukas MA töö oleks kui neljas laps, kelle endast välja poetan - kaks oma isiklikust emakojast, kolmanda oma belletristilisest poolusest ja nüüd neljanda oma akadeemilisest peanupust.

 

 

Omamoodi protsessid

Nädala jagu päevi tagasi helistas mulle võrdlemisi õhtusel ajal poegade klassijuhataja. Oma lapsepõlvest mäletan taoliste kõneluste sisust, et ilmselt kitub õps emale seda ja toda...Poegadega tegelt muret pole - silm saab pidevalt õppimisel peal hoitud,hinded enam-vähem. Õpetaja kõne põhjuseks oli aga soov, et kaksikute ema tuleks reedesel päeval enne emadepäeva tundi ja räägiks sellest, mis on tervis.  Olin peale kerget põiklemist nõus, mis seal siis ikka, ega see mul ju tükki küljest ei võta. Koolis oli kõigepealt pisike näidend, seejärel tund. Vahetute elamustega, põnevil silmi kaasaelavad lapsed. Rääkisin nn kolmnurgast - maja, inimene ja tervis. Mis on vundament, mis on sein, mis katus. Pärast tundi sain südamliku kaardi, mille klassi parim joonistaja teinud ning pärast toimus veel õpilaste esitluses aktus - laulud, luuletused, klaveripalad. Omanäoliseks tegi aga  näidendijärgne  "puudujate" kontroll ja  aktusel  nende emade premeerimine, kes oma laste klassides kõnelemas käisid. Sain aukirja, koolisümboolikaga märgi ja pliiatsi.

Kuid soolavesi tõusis silmanurki, kui üks keskkoolitüdruk luges - häbi tunnistada, aga ma ei teadnud seda luuletajat, eesti fill nagu ma olen - Linda Ruudi luuletust emast. Sellest, et pole võimalik leida sõnu, mis kirjeldaksid sügavat tunnet, mida inimene oma ema (loe: traditsioonilise ja üldiste normide järgi hinnatud naissoost lapsevanema) suhtes tunneb. Koolist tulles oli aega jalutada ja koduteel ma siis kõrvutasin mingil põhjusel  peas keerlevat kahte homonüümi: ema seestütlevas käändes ja emane osastavas käändes, mis  kirjapildilt identsed - emast. Emaga on asi lihtne, see on ürginstinkt. Veidi teisem oli emane - munarakke tootvasse sugupoolde kuuluv või siis emasloom. Looduses.

Laias laastus on naised ka emased. Ja seda mitte halvustavalt.  Kuid tänapäeval on sellele sõnale selline halb maik juurde tulnud. Kui sõna ütled, siis suu täitub mingil põhjusel kala-oavormi (jaa, selline toit on olemas) maitsega. Ja see maitse on selline.. noh ebamugav. Emasega kangastub silme ette selline pealt-näha kasitud ja mõõdukalt hea välimusega, aga hingeliselt väärate tõekspidamistega, oma edus, ilus, seksapiilis, tarkuses veendunud naine, kellel on nt arvatav kontroll meespoole üle. Et kui emane ikkagi korrapäraselt meespoolega.. eee.. no arusaadav, eksole, siis on emane saavutanud mehe üle võimu.

Ning leiab, et ülejäänud sookaaslased on täiesti mõttetud ning tema on igati teistest parem. Muidugi nende emaste kõrval on neid täielikult väärivad kaaslased - eks ütelusel igale keedupotile on sobiv kaas, on ikka päriselust tulnud - isane hullub selle emase ...eee... teatud omadustest ning lõpetab igasuguse ratsionaalse eksisteerimise. Lõpuks kui  madalamal paiknevatest kehaosadest veri oma õigesse kanalisse tagasi voolab, olles möllanud - aasta, kaks, kolm, ning iha rahuneb (see sarnaneb kas näljatundest tekkinud tühjusega või lemmiktoidu kättesaamise efektiga. Oletame, et sa armastad väga virsikuid. Sa oled neid võimeline ära sööma 1 kilo järjest. Kuid sulle tundub, et sa ei saa sellest isu ikkagi täis. Ning sa sööd veel ja veel ja veel, kuid iga isu saab ükskord otsa ja lõpuks tuleb sul tülgastus peale), tuleb hinnata tekitatud kahjusid. Ja neid on...

Vot kuhu ma jõudsin oma mõttekäikudega - algas tervisetunnist ja päädis veidras nurgas.

Keeleeksami ma sooritasin, eilne seminar oli tõenäoliselt viimane seminar elus üldse, MA töö sain juhendajalt parandustega tagasi, esmaspäeval on print ja köitmine, poegadega tegime referaadid valmis (Uus-Meremaa ja Indoneesia), mõned eksamid sooritada...

Mis oleks põhjus, mis oleks tagajärg

Kunagi oli Priit Aimlal, sellele ühiskonnakriitilisel ja erakordselt vaimuka sõnakasutusega humoristil üks naljalaast, kus otsiti ajalehe lugemise ja joomise vahelisi põhjuslikke seoseid.

Üks võimalus kahest - kas lehte loeti eranditult purjuspäi või loeti lehed läbi ja sealne pani inimesed jooma.

Lühikesest ja võrdlemisi täpsest lausungist on näha, kuivõrd keeruline on tegelikult mõista, mis oli enne ja mis tuli pärast ning miks mille tõttu juhtus. Kriminoloogias on selle kohta vist isegi mingi oma väljend, kuidas sündmuste sekundiline toimumine ja asitõendite paigale asetumine loovad järgmiste sündmuste jaoks soodsa tekkepinnase ning on tõestatav, et eelnev tingib järgneva. Kahjuks ei meenu, mis sõnaga tegemist oli.

Kes meist elus poleks selliseid asju teinud, mille kohta öeldakse, et kui ma poleks, siis..

Kuid põhjuse ja tagajärje puhul on veel üks komplitseeriv element - südametunnistus.

Vahel on inimestel  hinge mõistmisega äärmiselt keerulised eetilised arusaamad. Inimene tõdeb, et teda mitte ei häiri tegu, vaid see, et ta teoga vahele jäi. Selline suhtumine aga tekitab paratamatult kääre nendes, keda see konkreetne tegu on puudutanud. Et julgetakse midagi korda saata, aga vastutust tagajärgede eest ei võeta. Tundub, et isegi ei üritata mõista, mis on õige, mis on vale. Ning unustatakse ka selline pisikene kõrvalepõige nagu faktiline tuvastatavus. Tulemus, mis on nt sotsiaalselt, poliitiliselt, majanduslikult, füüsiliselt täiesti nähtav.

Kuid kahjuks on ka pealtnäha kõige tühisemad asjad omavahel ikkagi loogilis-põhjuslikkuses seoses.

Teooriatemittekesksena tuleb minulgi tunnistada, et tõekspidamised tehakse selgeks lapsepõlves. Kui pisikesele, ebaküpsele ning alles maailma avastavale inimesele ei tehta selgeks elementaarse tõe reegeleid, siis on midagi korrast ära. Sellel teemal kõnelesin paari päeva jagu aega tagasi oma kaasmagistrantidega, et mis on see õige ja vale.  Et minu õige ja vale arusaam ei pruugi ühtida kellegi teise õige ja vale arusaamaga. Ning nii banaalne kui see ka pole, siis tegelikult peitub baas, alus, tugisambad meile küll kristliku religiooni kaudu selgitatud, kuid siiski kõige tavalisemates asjades - ära valeta, ära varasta, kedagi ei tohi tappa, austa oma naist, vanemaid ja oma lapsi, ära himusta ligimese naist etc.  Muidugi mitte kõik kümme käsku pole tänapäevale rakendatavad, kuid nendes on peidus väga lihtsad eetilised tõekspidamised, kõige lihtsamad kõikidest lihtsatest reeglitest. Ning nendele rajatakse kogu ülejäänud tugisüsteem - õpi ja hari ennast, kasuta olemasolevaid teadmisi edumeelselt, märka enda ümber teisi inimesi, ära tee kellelegi seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, ära loobi sõnu, ära ründa endast nõrgemaid, võitle ausate relvadega, kaitse loomi ja loodust, jäta endast maha puhas ja turvaline keskkond, hoolitse järletulijate ja teiste pereliikmete eest. Hooli endast ja hoia lähedasi. Ära ehita oma õnne teiste õnnetuse varemetele. Ühesõnaga - ole inimlik (siinkohal inimväärikust austav), ära alanda ega ähvarda kedagi, mõtle loogiliselt, tee kalkuleeritud otsuseid ning julge vastutada, kui oled midagi korda saatnud.

Kahjuks ei ole paljud inimesed sellised. Mitmekesisus on iseenesest rikastav, kuid väga halb on kui kombineeruvad enesekesksed teod kiidukukeliku praalimisega+ebajulgus; enda "saavutusi" hinnatakse kellelegi ärategemise kaudu etc. Astutakse külmavereliselt peale inimesele, kelle kaitsepositsioon on haavatav, kellelegi, kes on hiljuti kogenud midagi halba. Kellega ei olda  nö ceteris paribus olukorras.

Nagu siis, kui ema surmast olid mõned kuud möödas ja mul oli tuline sõnavahetus endise kolleegiga, kes parastas, küll omal moel, aga siiski seisundit, millesse olin sattunud. Hiljem ta muidugi palus vabandust ning me saime jälle mõõduka mõistlikkusega hakkama, kuid okas jäi toonasest ütlemisest hinge. Ning pika vihaga nagu ma olen, kasutasin seda hiljem ära, tookord kolleegi õlavõpatust ja sünget pilku märgates mõistsin, et sõnum läks kohale.

Üldse võin öelda, et minu viimaste aastate põhiline teovahend - sulg - viib sõnumeid kohale. Ning eks siingi ole olemas põhjus ja tagajärg.