Njaa... alates 1983. olen ma olnud pidevalt kusagil hingekirjas. Koolis ma mõtlen. Põhikool, TTK, siis uuesti TTK (tasemeõpe katkes), siis TLÜ baka, siis TLÜ magistrantuur (katkes), uuesti TTK (edukalt möödununud aastal lõpetatud) ja nüüd siis TLÜ magistrantuuri finišijoon paistmas.
Täna andsin oma MA köidetud töö käest ning adusin tõsise selgusega, et ma tõepoolest lõpetan õppimise ära. Koolitused ja täiendused tulevikus, aga seda, et ma kusagil veel midagi õpiksin - ma kahtlen selles.
Vaimselt tunnen ennast nagu tookord 2003. suvel, viimastel sünnituseelsetel nädalatel, kui ei saanud istu ega astu, olin pakkpaistes ja surmani väsinud. Nii otsas omadega, et sellele polnud vist sõna välja veel mõeldud. Samas on mõtted peas keerlemas, mida edasi?
Selline omamoodi kergus ja näriv mure - nagu siis kui pojad lähevad ratastega kooli - tean ju küll, et sõita oskavad, aga....Sõnaga, siin ma nüüd siis olen.
Oma pideva kaaslase - sülearvuti - olen pea viimseni ära kurnanud, riiulitele ei mahu köited ära. Lisaks panen ma aluse veel ühele kogumisele - prometoloog nagu ma olen, kavatsen soetada kõik Prometi teosed, mis Eestis trükitud ja eestikeelses kirjandusruumis avaldatud.
Ohh, Lilli, Lilli, ilmselt ei aimanud sa veel kümme aastat tagasi, et ühe MA töö uurimisobjektiks muutud ning sinu looming kui põnev seiklus ennast uurija ellu heidab.
Kõik need teosed ja retsensioonid, arvustused ja intervjuud, kõik kuuldav, nähtav ja muu kirjapandu.
Uskusid sa, et AD 2014 on olemas inimene, kes sinu unustatud romaane võib peast tsiteerida? Kaldun arvama, et mitte. Ning see mahukas MA töö oleks kui neljas laps, kelle endast välja poetan - kaks oma isiklikust emakojast, kolmanda oma belletristilisest poolusest ja nüüd neljanda oma akadeemilisest peanupust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar