Ilmselt muigab nii mõnigi lugeja, kui blogi sissekandes taolist pealiskirja näeb. Blogija? Suhted? Millised? Kõik need ebaõnnestumised? Ha-ha-ha. Mina ja toimivad meessuhted tõstab eneselgi suunurgad ülespidi, mis siis teistest veel rääkida...
Tjah, tunnistan, et olen olnud imelikult lõppenud suhetes. Nagu ma varasemalt olen öelnud - vussis meessuhete olumpiamängude pronks, hõbe ja kuld. Minu käes.
Samas pole mul need ühendused olnud halvad. Ilusad, ladusad, toimivad, lojaalsed, seksuaalsed, kirglikud, intelligentsed. Suhete lõpud on lihtsalt.. nojah. Igatahes on mul olnud väga intensiivsed ja elamusterohked seigad ning meeldinud oma sisult väga. Ekskihlatu, sepp, poegade isa...Kõik omamoodi - kes vähem ja kes rohkem oma miinuste ja plussidega. Andnud mulle väga erinevaid teadmisi ning aimu.
Kuid mitte nende suhete taustal ei sooviks ma pisut mõtiskleda, vaid suhete toimimise osas üldse. Mis teeb suhtest suhte?
Sõnaraamat annab seletueks, et suhe on inimeste v. inimrühmade vastastikune vahekord, mis avaldub suhtlemises, läbikäimises. Veidi põhjalikumalt vaadates ilmneb, et suhetes on algus, keskpaik ja lõpp, sellel on tõusud ja mõõnad. Pidulikumad päevad ja argipäevad. Kusjuures, vahel saabub argipäev ruttu ja vahel ei tulegi (üks endine kolleeg tähistas hiljuti 15 pulma-aastapäeva, olles elanud eraldi elamistes - neile sobib selline visiitabielu). Suhe, mis läheb sujuvalt üle kooseluks, hõlmab väga erinevaid nüansse. Kooselajate harjumuste, iseloomude, mõttekäikude ja elurütmide ühtlustamist, teineteise eest hoolitsemist, intiimset lähedust, mõistmist.
Aga ka minevikuga arvestamist. Ning otse loomulikult tulevikuks ettevalmistamist - elukaaslase vanemate vanuriaastate organiseerimine (kes hooldab, kui vanemad enam ise enda eest hoolitseda ei saa); võimalike eelnevatest suhetest olevate järeltulijatega heade suhete säilitamine ja/või nende kindlustamine; suguvõsaüritustest osavõtmine; pulmad, matused, juubelid, kokkutulekud. Mitu last ja kas üldse saadakse. Millised on partneri tööalase edu võimalused. On võimalik töötada mujal.Kas minna kaasa või jätkata suhet visiitkooseluna?
Pereelu traditsioonide juurutamine; pereelu sotsiaalsete aspektide planeerimine; millised on võimalikud terviseohud perekonnas, millega võiks arvestada. Kuidas suhtuvad elukaaslase vanemad ekskaaslastesse, kuidas nood jagavad oma vanavanema rolli ning uue minia/väimehe saabumist lapse ellu etc, etc, etc.
Iseenesest mõistetavad on ka sellised nüansid nagu vaimselt ja materiaalselt ühel tasemel olemine, siduv hobi, eriala, lugemus, huvid. Elu näitab paraku alati seda, et isegi kui esialgne keemia ja tõmme võtab pildituks, hingetuks ja meeletuks, siis varsti toimub rahunemine ning uksest astub tiidsal sammul sisse asine argipäev.
Suhtes olemine pole ju pelgalt ühiselt elamine, remontimine, tervislik toitumine, autosõitudel seiklemine ja treeningutel käimine etc, seal on sadu ja sadu lõngu, mis pereelu vaibaks nimetuvad. Vahel on oluline ka elukaaslaste erinevatesse põlvkondadesse kuulumine - üks pooltest on tunduvalt vanem (enda jaoks olen selleks piiriks määratlenud +/- 5 aastat, üle nende piiride ma tunnen, et ei kuulu ühte generatsiooni, teismeliseaastad ja isikuks kujunemise vahel on tuntavad erinevused, sama argumendi käisin ma välja 23-aastasele koolivennale, kes sügisest alates mitmel korral kohtama kutsus. Temapoolne väide: "Mind see ju ei häiri!" pani suud maigutama - teda ei häiri? Mind segab ja kõik.). Olulised on ka elukaaslase varasemad sõprussuhted (meenub jällegi öökapiraamat "Niguliste", kus Toomas oma uue elukaaslase viib sõpruskonda, kus kõikidel on naised; selgub, et naised Enet väga ei talu, jäävad tema suhtes reserveerituks), eriti kui uus suhe on tekkinud möödunud suhte arvelt.
Ühesõnaga võib suhetest kui sellistest kirjutada ja analüüsida ca 100 MA töö ulatuses, kuid ikkagi jäävad need näiliselt lihtsateks, sisuliselt keerulisteks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar