reede, 27. juuni 2014

Hiiumaale heidetud III

Täna lahkusime toredast peatuspaigast. Kontrollisime korduvalt üle kõik ruumid ja vaatasime, kas jäi maha kultuursema isiku maine.
Suundusime käänulist ja remonditavat teed mööda Sõrru - üks neid kohti, kus papal veel käimata ning sadam kaemata. Loomulikult tegime seda. Loomulikult oli seal muuseum, mida pidime külastama. Loomulikult oli seal laevu ja vanapärast Hiiu elu. Sadam on iseäralik ka seepoolest, et praam viib edasi-tagasi Saarde ja Hiidu reisijaid ja rändureid küll mootorratastel, lihtsalt ratastel, autodel ja haaigisuvilates.
Kummalise seaduspärasusega kohtasime meiega Hiide sõitnud praamilviibinuid pea igas vaatamiskohas.
Orjaku pubis tegime peatuse ning taaskord merepäraselt - kerge eine ning minu tungiv tahe ja soov näha Aino Kallase suvilat. Kuid nagu ühest varasemast anekdoodist - läksime muuseumisse, kuid see oli kinni, Aino oli vist välja läinud (tegelikult hooldab ka suvilat keegi Aino ning ka meil ei õnnestunud Koidula-uurija suvekodu seespidiselt näha)
Enne olime Hiiumaa Muuseumi filiaalis, kus nägime ära kuulsa hundi topise (millest ma olin nii palju lugenud ja kuulnud). Lõpuks otsustasime minna varasemale praamile ja sõita koju. See, mida näha, see oli ka nähtd. Kohaliku autolavkaga, kadakate, metsmarjade, rannajoonte, kaunite metsade ning huvitavate meenetegea tutvutud. Käsitööd kiidetud ja peenraid vaadatud. Arteesiakeavust (paepinnasest ise ülespoole tungiv vesi, millest voolab karge, külm ja selge parimatest parim vesi) rüübetki kaasa võetud.
Kuid nii üldiselt - hiidlased on väga kenad ja usaldavad, töökad ning kõnelevad ilusat eesti keelt. Kohtas ka põgusalt elusheitunuid, kuid vähe. Ning mis meeldis ja peamine - MITTE kordagi ei kuulnud ma ei minnes ega tulles ega Hiius viibides, et eestlaste seas elab ka muukeelset rahvast slaavikeelse kõnelejaskonnana.
Igatahes üks Eestimaa paikkondade (ja minu andmeil viimane) vallutus ning esimene sellesuvereis lõppes.
Miks ma blogi nö tagantjärele täidan - internetiga on seal lood veidi nii ..eee.. häirivad. Kuid väärt koht. Väärt kultuuriloo ja loodusega nurk.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...