Aegajalt on võimalik tunnetada ümbritsevat keskkonda mitte just kõige meelsamal viisil. Ning just sellest lähtuvalt, et Eesti on tilluke maakond, kus sisuliselt võõras inimene pole mitte ainult kuue lüli kaugusel, vaid märksa lähemal. Ja lülid suhtlevad ning annavad ahelavälist teavet nendele, kes absoluutselt asjasse ei puutu.
Ning teada saades millestki midagi on võimatu vältida kunagiste telefoninumbrite meenutamist (mis on üllatuseks isegi peas) ning teiselpool kahiseb kõnetraadis inimene, keda võiks tinglikult nimetada arenenud isikule sarnaseks olevuseks (sest millega muidu seletada köögitädilikku eluviisi, ülendades samaaegselt ennast kõrgemaks olevuseks ning eriliselt kiirgava kultuuri kandjaks) ning kes hävitab kahe sõna jooksul kogu säilinud mõeldatava ning hüpoteetilise hinnatatavuse riismed (lähtudes lausungist hallpead austa ja kulupead kummarda). Võiks ju aeg-ajalt eeldada, et teatud vanusesse jõudes on inimesel väärikus olemas, aga nojah - kui inimene pole terve elu osanud ennast hinnata, siis ei saa seda ka teised teha (millega muidu seletada inimese teadlikku kolmnurksust ja seda ignoreerida ning leida, et mudel peaks sobima ka teistele omasookaaslastele). Kusjuures käitumismall on olnud kõrgimast kõrgim, kuna haridus on ülioluline, kuigi endal on kasinasti 10 klassi...
Ning teada saades millestki midagi on võimatu vältida kunagiste telefoninumbrite meenutamist (mis on üllatuseks isegi peas) ning teiselpool kahiseb kõnetraadis inimene, keda võiks tinglikult nimetada arenenud isikule sarnaseks olevuseks (sest millega muidu seletada köögitädilikku eluviisi, ülendades samaaegselt ennast kõrgemaks olevuseks ning eriliselt kiirgava kultuuri kandjaks) ning kes hävitab kahe sõna jooksul kogu säilinud mõeldatava ning hüpoteetilise hinnatatavuse riismed (lähtudes lausungist hallpead austa ja kulupead kummarda). Võiks ju aeg-ajalt eeldada, et teatud vanusesse jõudes on inimesel väärikus olemas, aga nojah - kui inimene pole terve elu osanud ennast hinnata, siis ei saa seda ka teised teha (millega muidu seletada inimese teadlikku kolmnurksust ja seda ignoreerida ning leida, et mudel peaks sobima ka teistele omasookaaslastele). Kusjuures käitumismall on olnud kõrgimast kõrgim, kuna haridus on ülioluline, kuigi endal on kasinasti 10 klassi...
Nojah, mis sellistel puhkudel ikka teha. Haletsetakse neid, kes saavad ootamatu hoobi, tuntakse kaasa neile, keda elu on ebaõiglaselt kohelnud. Muretsetakse nende eest, kes ise ei suuda või ei saa või ei taha või ei oska. Eelnimetet inimesega polegi aga justkui midagi peale hakata. Kuidas peaks suhtuma kellessegi, kes ennast tähtsalt parimaks ja ülimaks peab? Õigustab tegusid ja viise, mille puhul ma ise poegade emana silmad peidaks ja ennast sotsiaalsusest tagasi tõmbaks.
Ometigi olen ma sarnast käitumist kohanud - paaril korral nendel kunagistel patsientidel, kelle haiguskaartidel oli diagnoos koodiga F22.9 (Täpsustamata püsiv luululine häire). No paralleele on palju. Kogenud silmale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar