Sedasi siis sellesuvise reisiga. Start isakodust ning teekond Dagöle algas. Praam, mis võrdlemisi siledal merel minu jaoks liigagi kaua seilas. Sildumine ja seejärel võrratutest võrratuima loodusega saar. See õhk - kui seda saaks koguda ja kaasa viia. See oli esmamuljena jalutsrabav.
Kuidagi puhtad metsaalused, kergelt käänduvad, kuid head teed. Väheldane kesklinn, kus kellatorn, veider kompositsioon kahest kohvitavast naisest ja mannekeenmehest. Isapoolselt otseloomulikult kunagise koolivendadega kokkupuuteid ning õhtuks küllakutse.
Põhjatuulte kütkes sadamad, tutvumine Kärdlaga - vaikne, lihtne, puhas. Üksikute eraldavate aedadega, pigem olid krundivaheliselt hekid need piiritõmbajad.
Majutuskohta jõudmine, kus eraldi ja sisuliselt kolmeks päevaks kodu aset täitev elamine kriitilise kamba vastu võttis.
Lehtma sadam, laevad, tuul, tuul, tuul.
Vapustavalt ilus saar. Kahtlemata üks kaunemaid. Oleks nahhaalne öelda, et terves maailmas, kuid just selliselt ma väidan.
Vapustavalt ilus saar. Kahtlemata üks kaunemaid. Oleks nahhaalne öelda, et terves maailmas, kuid just selliselt ma väidan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar