Võimule allutatud elukeermete värvigammad

Mõned asjad edenevad. Nt magistritöö, ilm, ülikooliga loodetav ühele poole saamine.

Mõned asjad ei edene. Nt oma poja pangakonto kasutamine. Selgub, et lapsevanemaks olemine pole piisav põhjus arve aktiivseks kasutamiseks. Tuleb omada lapsepoolset volitust. Sest pangapoliitika näeb nii ette.

Akna taga toimub pidev mürgeldus. Kaevatakse maa-aluseid elektrikaableid. Kolm nädalat on liiklus olnud häiritud, aknaid avada ei saa, kõnniteed koristada ei saa. Liikluskorraldajate eredad vestid kõnnivad ja viiplevad värvas. Väravast sissegi ei saa korralikult. Autod sõidavad vastavalt märguannetele ühes suunas, sest üks sõidurada on kitsendatud. Nädalavahetuseti sama teema. Möödunud laupäeval ma palusin töölisis, et nad alsutaksid vähemalt pühapäeval oma tegemistega kella kümnest. Tuldi vastu ja mõisteti elanike muret. Ühel päeval oli veeavarii. Vesi ära. Pesu pesta ei saa. Süüa teha ei saa - no elu paratamatus, kui ootamatused ennast õuele lükkavad.

Saatsin ühele kirjanduslikule ajakirjale novelli - sellise hingest ja südamest kirjutatud loo kõige naisemaks olevast tegemisest. Kirjandustoimetajad leidisid asja sellise olevat: "Erakordse tähelepanuvõime ja avalusega kirjutatud jutt./---/See oli huvitav lugemine, nagu öeldakse -- jutt ühe hingega läbimiseks, käest panemata./---/Nii tõsise elumuutuse keskmes viibides, nagu seda kogeb Teie jutu peategelane, kõik muu maailm ja sidemed sellega taanduvadki kõrvalisteks. /---/ Sisendus Teie jutust on mitte niivõrd kirjanduse valda kuuluv kui just apellatsioon naiste vahelisele mõistmisele ja osadusele, millele ainult naistel ongi juurdepääs. Selles on Teie jutt vaieldamatult tugev."

Pika põhjendusega viisakas äraütlemine. No aga nendepoolne valmisolek minu kirjutatut lugeda - see neil siiski säilis.

Üks inimene sai hiljuti tõsise diagnoosi, SM. Nüüd vajab minult veidi konsultatsiooni - elukvaliteedi muutmise osas.

Vanatädiga kõnelesin pikalt-pikalt. Sellest sõjaaegsest Tartust. Panin asju illustratsiooniks paberile. Teatas muuhulgas, et tema poeg suri möödunud aastal vähki. Samal ajal, kui mina "Estonias" oma teist diplomit sain, toimus tema elus suur tragöödia.. Oehh, kui polegi enam poega...

Surm võtab, pank ei anna, toimetus lükkab tagasi, masinad ikka mürisevad. Naabrikoer haugub hullunult.

Elo Tuglase päevikust

Njahh.. kuidas suhtuda - kirjanduskriitiliselt või eluliselt? 
Või kuidagi neist kahest sümbioosi moodustades? On see võimalik?

"Elukirja" ilmudes kaasnes raamatule kiidulaulude sadu -nagu sõõm värsket allika vett, huvitatud pilk elule ja kultuurilukku etc.

Jaa, ma möönan, et seal on informatsiooni. Ka minu magistriks vajalikku kraami, nähes uurimisobjekti kuidagi teisalt, aga seal näeb autor padupahaselt teisigi tegelasi. Isemoodi lugemine on kindlasti - kuidas ma nüüd viin olnud inimeste, kunagiste areenikangelaste nimed, näod, loomelood ja eraelud ühte. Mõistan maja lugu paremini. Adun kunagiste kultuurijüngrite heitlusi nendel aegadel, kui minu vanavanemad samal ajal kolhoosidega jändasid, soo peal hundijalavett ajasid, mööda raudteed kõndides kliendile kaupa kätte toimetasid, kodukandi metsavendadega jahmerdasid, heina tegid, normipäevi töötasid. Katuseparandajat tikutulega taga ajasid, elektrita maanurgas petrooliumlambivalgel lehti lugesid.

Põnev oli küll, aga... lisaks sellele kultuuriloolisele pärandile nägin ma veel liskaks midagi. Midagi, mida saab tinglikult nimetada kunagise seltskonnadaami äratõukamisjärgseks kibestumiseks, hüpohondriaks, ebajumala kummardamiseks. Ilmeslt on ikka nii, et kui mees ja naine kaua koos on, siis saavad nad kuidagi ebatavaliselt üheks ning liituvad läbi, aga mulle ei jäänud lugemisest head maiku.

Kui mahategevalt räägib autor majakaaslasest, pilkega vaatab ta neid, kes on võimutsemas (ma mõistan, et aegade nõuded olid tõesti tobeda, ideoloogiline paisutus ülevoolav - aga siin ma tõmban paralleele eestlastele omase käsuliinile allutatuse ja saksa korralikkuse vahel. Pole ju võimalik sedavõrd tihedalt ühele rahvale mitu korda olla  orjatatava osatäitmises ja mitte midagi sellest õppida, kas pole nii?) ja samas, näiliselt, väga näiliselt olla nn positiivse ellusuhtumisega.

Veel üks kummaline seik, mis mulle kui kunagi tervishoidu süüvinud inimesele kuidagi silma jäi - inimesed vananevad erinevalt, seda ma tean, aga ma ei leidnud vananenud kirjahärras eriti neid jooni, mis temas noorena olid. Kas tõesti võib inimene sedasi muutuda, et isegi kõrvakuju pole enam sarnane? Võib-olla....

Üldmuljena on muidugi päevik tõhus lugemine ja fotomaterjal hea ning koostaja on tubli töö ära teinud. Kuid see nuripidine halamine tervise üle ja ilma üle ja olude üle ja "pahade inimeste" kirjeldamine ning see, et mitte keegi ei tohtivat Meistri töid redigeerida....
Ma mõistan muidugi seda tervisele keskendumist - see ongi oluline, aga mõneti jäi mulje, et kõige olulisem asi kõikidest olulistest asjadest üldse. Samas oli meditsiinilistest heietustest omalaadset nostalgiat minule, kes ma nendest arstidest kõikidest koma ja teist kuulnud olin. Schotter, Mardna, Sõrmus - kõik kuidagi legendaarsed ja kõneldud inimesed. Kunagise teise suurkuju Seppo üks õpilastest rääkis nendest.

Samas - kas peaksin oma töösse panema juurde leitud  päevikutõed?

Mäletan oma psühholoogiaõpingutest, et tegelikult pole miski subjektiivseim, kui tagantjärele loetava päeviku üle lugemine - me ei mäleta, et me nii mõtlesime, me pelgalt arvame, et me nii mõtlesime.

Poliitikast relvade abil - st sõjast

Kunagi rääkis mulle üks nüüdseks kadunud vanema generatsiooni esindaja  ühe nalja: "Sõitnud rongikupees hästi riietatud daam. Lugenud lehte. Vastas istunud härra märganud, et daamil on leht tagurpidi ees, kuid daamike lugenud ikka õige hoolega. Härra küsinud: "Mis siis ilmas ka uudist" Tülpinud daam visanud lehe kupeeistmele ja öelnud: "ahh sõda ümberringi."

Vot, praegu heidan mina sama tülpinult käega ja nendin, et ahh, sõda ümberringi - eelmisel nädalal esinesin konverentsil ja rääkisin sõjaainelisest filmist, eile osalesin eksamil ning käsitlesin..... arvake mida? Loomulikult rindekunsti.

Seiklen magistritöö tekstirägus, analüüsin sõjatemaatika avaldumist, vastandan sõda inimesele. Ja nendin, et sama abitu, kui inimene on looduse ees, on ta abitu sõja ees. Võidud vaenlase üle ei tule hinnata - vere, inimkaotuse, hävitatud riikide ja linnade, kodude, materiaalsete väärtusteta.

Soovite II MS kronoloogiat? Vahest huvitab teid Eestis toimunu? Kuidas nägi sõja eripildilisust inimene, kes selle kirja pani või lõuendile joonistas? Tahate teada, kuidas kirjaniku sule kaudu keegi kannatas? Ma võin sellest kõnelda.. ja loodan, et hääl ei murdu.

Kuid selle kurva teema juures on üks asi veel, mis mulle on hakanud meeldima - mulle ei esitata lisaküsimusi. Inimesed vaikivad. Kohmetunult. Üllatunult. Imestunult. Pisut veidralt ja võõristavalt pilke heites. Eilsel eksamil üks üpris sõnajulge ning muidu kõiki ettekandeid ohtralt kritiseerinud eksamineeritav mainis mulle: "Kõik, millel on ajalooliselt objektiivne väärtus, saab vaadelda semiootika või strukturalismi seisukohalt. Lugege neid asju ka". 
Mina naeratasin armsalt vastu: "Ma tean, olen  kursis. Kuid kõike siin elus ei pea ainult teooriatega seletama. Mõnikord piisab ka lihtsalt kirjeldusest. Nagu nüüdki näha on."

Sõjaga on ilmselt nagu surmaga - kõik teavad, et ta oli või on, aga aktiivselt kommenteerida ei soovi. Kui olen oma kirjanikutee algusteose kohta öelnud: "See pole kerge lugemine, see kõneleb surmast," siis märkan teatut ebamugavust. Nihelemist. Heitumist. Üks juhuslik lugeja küsis, et miks see teema puudutab, te olete ise ju nii elus. Sama selle sõjateemaga. Et miks puudutab?

Selleks on palju põhjuseid, kuid domineeriv on üks - tänapäeval olen märganud, et sellele perioodile on kergelt laskunumas selline teatud romantiline vari. Tegeletakse erinevate aspektide konstrueerimise ja analüüsiga. Kuid kuulge inimesed, tahan ma oma uurimusega öleda - siin pole midagi konstrueerida - see toimus, selline asi oli olemas. Inimesed kannatasid. Ja ma olen piisavalt vapper, et need kannatused uuesti päevakorda tuua. Meie ajal on elu raske? Aga üle-eelmise inimpõlve elu - kerge? lihtne?  
Praeguste  kümnendite ohukollete teadvustamine ei luba just mainida, et seda konstrueeritakse - ei see on olemas, see on siin. Nagu oli minevikus. Nende inimeste igapäeva elus osaks. Nii nagu ta kadunud vanavanemate juttudest meenub ja loetust kummitama jääb.

Mina ja Kibuvits. Mina ja Promet.

Bakaajal, eesti filioloogiat õppides lasin ma sõna otseses mõttes liugu Leida Kibuvitsa lobedal loomel. Vaatasin ainekaarti aukartustäratava siirusega ning nentisin, et ligi 35 AP tuli mul seoses temaga - küll eesti kirjanikku uurides, küll feministliku kirjandust teostades, küll novelle vaadeldes ja nii edasi.

Töögi kaitsesin temateemaliselt "Naiskarakterid Leida Kibuvitsa "Soomustüdrukus".

Kaitsmine oli omamoodi üritus. Pidi algama toona 18.01.2006 10.00. Kõigidele kaitsjatele olid ammu antud kätte lubavad retsentsioonid,

 oponeeringud ja juhendava viimased soovitused. Toona närveerisin selles külmas jaanuaripäevas kella neljast alates (siis algas kestvalt tänaseni painav unetus). Läksin juba kella üheksaks keeeletmajja, kus kunagises kahte maja ühendavas galeriis ma oma ainsat pattu lunastasin. 

Seirasin juhuslikult kaitsmisruumi aknaid ning auditooriumis 236 nägi püstiseivat kursusekaaslast, kolmest komisjoni ja närvilist tema juhendajat. Kulmud tõusid juuksepiirile ja ma kiirustasin loengusaali ukse taha. Selgus, et kaitsmine oli tunnivõrra ettepoole toodud ja puhtjuhuslikult olin ma kohal. Kutsusin komisjoniesimehe välja ning palusin luba liituda. Küsisin ka pahasena, et kuidas nii, meile saadetud kirjas seisis selgelt 10.00.

Esimees noogutas ja ütles, et eelmisel õhtul olla kogu õppeosakond vallandatud ja keegi ei saatnud uut teadet välja. Sellele vaatamata sai töö kaitstud ja närveerimisest kangete jalgadega oli raske trammitreppidest üleskõndi.

Nüüd on uurimisobjektiks sõda ja inimene Lilli Prometi loomingus. Pealesunnitud eksistentsialistlik suund sai mõni aeg tagasi oma südamelähedasse voolusängi - 44.nda aasta suve ja sügist käsitlev puht-eht sõjakirjandus, kus pea igalt lehelt on võimalik lugeda ja kogeda Prometi enese läbielamist.

Tema ja ta mehe päevikud, mälestused, olemasolev kirjavahetus, mõeldavad artiklid, tehtud intervjuud, lugemine, lugemine, lugemine...

Pähekulunud tekstid, milel süvaanalüüsini pole veel jõudnud.

Raamistan tööd - II MS maailmas ja Eestis (kusjuures Mart Laari ajaloo nägemus erineb suuresti 1977. aasta käsitlusest, kuid mis on tõde - seda ma mainida ei oska), sõjakirjanduse määratlus, Lilli Promet inimesena, tema bibliograafiline genealoogia, teoste tekstivaatlused. Tekste on kaks  - "Tüdrukud taevast", mis vaatab luurajat ning "Pimedad aknad", mis vaatab juuksurit.

Ajaline ühtsus, Lilli Prometi autorlus, kuid kaks äärmiselt erinevat lugu.

Nüüd loen kõigele lisaks Prometi "Aheldatud muusat" ning märkan tema prometiinides midagi sarnast oma sissekannetega - hüplikult kultuurielamuslikest minutitest perenaiselemisele ja inimestele enese ümber. Oma mõtetele ja mälestustele. Nii ma isegi - pole ju sellel virtuaalpäevaraamatul mingeid kindlaid teemasid ja mõõdistatavaid teooriaid - ikka mina. Mina ja pere ja pojad. Loomingust ja õppest siin ja seal.

Promet puutus oma ajal kokku Kibuvitsaga. Kirjanike Liidu kaudu.

Hiljuti intervjueerisin mina Prometi kooliõde Lember-Bogatkinat, tema tundis Lillit, Lilli intervjueeris Minni Nurmet, kes omakorda küsitles Leida Kibuvitsa. Nagu mingi nõiduslik ring, kuidas üks või teine pidevalt minuni naaseb.

Näitekirjanduses sain Karusoo "Misjonärid", mis just Afganistanis osalenutest kõneleb ja jälle on mu kireval minevikul paljastada seiku - kunagine venemaalasest poissõber Sergei, kes ainsa korra oma meeletut iseloomu põhjendas - verisulis poisikesena sõjakoledusi näinud, sunniviisilisest olemisest osa saanud. Ja jälle sõjatemaatika.

Üllatavaid sarnasusi ja jooni, mis ette paiskub, ole ainult varmas neid korjama ja kasutama.

Kätlema kärmelt kohal kevadkuuga

Niisiis koidab päike varasemalt ning märts on värava taga.

Vaatab nõudlike silmadega koltunud muru, mis tõenäoliselt kohe-kohe tahab omamoodi kammi ja palsamit saada, kevadtööde tung mühiseb võimsa lainena tuppa.

Eelmisel aastal olime perega kõvade miinustega Viljandit avastamas, nüüd aga hoopiskion napp talv möödunud. Kaks või kolm korda saigi lund roogitud.

Kuid mine sa veel tea - mäletan vähemalt kahte aprillituisku.

Kuid selle kiire 28 päeva jooksul, mis möödudnud sissekandest on kulgenud, on tulnud mitmeid huvitavaid aspekte.

Esiteks muutus juhendaja soovitusel töö teema uuesti ja tagasi südamelähedaseks sõjaaineliseks uurimuseks. Ei pea enam selle eksistentsalistliku joonega jändama.

See muudatus aga tähendas seda, et jäin oma tööplaanis graafikust maha ning pidin ümber vaatama kõik senised kirjapandud tekstid. Sukeldusin (ja see pole üldse mingi metafoor, vaid sõna otseses mõttes sukeldusin) raamatute vahele, ajakirjade vahele, ajalehtede vahele ning alustasin kirjandusdetektiivi tööd.

Olen intervjueerinud oma uurimisobjektiga seotud isikuid, viibinud tunde raamatukogudes - kus mind konsultandid ja turvamehed lahkelt teretavad ja kauneid nädalalõppe soovivad, sest ma olen neile juba vägagi tuttav.

Reorganiseerisin mõned riiulid ümber, et mahuks ära see laenutatud ja muus osas juurdesoetatud raamatute hulk.

Lisaks on tekkinud veel üks põnev nüanss - majapidamistöödes on tulnud kergendust - pojad kasvavad. Ja ka seda mitte kuidagi ülekantult mõeldes, vaid sõna otseses mõttes - põlvepikkusest, siis puusa- ja lõpuks keskkoha pikkustest meestest on kuidagi märkamatult rinnakõrgused mehed saanud.

Fookused paika, eesmärgid terendama. Tööle.

 

 

"Pilveatlase" doomino ja teretus veebruarile

Aasta esimene kuu möödus kui kali kerisele ning saabunud on 28-päevane periood, mida ma märgin enda jaoks sellega, et tuleb esitada deklaratsioon ja on aastapäeva üritused.

Hoogustan tihedas magistrantuuri viimasel semestril töö kirjutamist, mille teemavaliku kohta Tõnis Kask kostis: "Mõtlete seda ikka tõsiselt või? Kuidas te sellise asja peale tulite?"

Sügissess sai enamvähem edukalt selja taha, pesumasin läks katki, triikmasin plahvatas, Elioniga oli probleeme, külm kraapas põski, lumi kogunes hoovile.

Kuid mitte sellest ei taha ma rääkida, hoopis ühest päris huvitavast filmikogemusest, mille vaatamine oli seotud ühe sellesessise ainega, mis kätkeb endas põhiliselt teisikumotiivi. See on laia hõlmeulatusega kirjandusmotiiv. Üks selle tahkusid on hingede rändamine või uuesti sünd.

Loengust jäi meelde õppejõu küsimus filmist "Pilveatlas". Olin kuulnud mainitavat, kuid mind eksitas filmi reklaamplakat, arvasin selle mingil põhjusel  midagi LOTR ja Potteri hübriidiks olevat.

Film ise koosneb proloogist ja epiloogist, kus alustatakse ja lõpetatakse lugu, mida räägib postapokalüptilises, pärast LANGEMIST, maailmas üks mees nimega Zachary ning kuuest omavaheliselt haakuvatest paladest, milles on tegelased, kellel on  kummalise kujuga sünnimärk. Tegelaste sood vahelduvad, kuid kui täpsemalt nende vanuseid jälgida, siis selles mõttes on nad ilmselt kõik üheealised - noored, tulised, hakkajad, täis tahet midagi ära teha ning riskivad millegagi.

1849.aasta loos kirjutab asumaadest San Fransiscosse laevaga suunduv, oma arsti poolt mürgitatud noor ja abielus advokaat Adam päevikut, mida loeb 1936. aastal Inglismaal maamõisas elava tujuka helilooja assistendina tööleasunud biseksuaalne Robert, kes oma elamustest kirjutab meesterahvast kallimale noorele Rufusele. Robert loob äärmiselt köitva muusikapala "Pilveatlase sekstett".

1973. aastal on  San Fransisco noor ja uljas ajakirjanik Luisa seotud vana Rufusega, saab temalt Rufuse ja Roberti vahelised kirjad, kuuleb plaadipoes "Pilveatlase sexstetti", satub igasugustesse ebameeldivustesse seoses ühe tuumaenergiat tootva ettevõttega ning otsustab oma kogemusest kirjutada raamatu.

2012.aasta loos satub 65-aastane kirjastaja Timothy võlasissenõudjate survel ja vennapoolse laenuta Inglismaal kunagisest maamõisast ümberehitatud vanadekodusse, kust puudub võimalus välismaailmaga ühendust võtta. Timothyl õnnestub siiski põgeneda ning tuginedes Luisa raamatule, kirjutab stsenaariumi, millest vändatakse film.

2144. aasta Soulis, automatiseeritud/mehhaniseeritud/kloonitud maailmas, asub mässma ühe toiduketi ettekandja Sonmi. Muuhulgas vaatab ta kunagi vändatud filmi, mis baseerub Timothy käsikirjal. Sonmist saab enselegi ootamatult inimkonna märter, ikoon ja nagu hiljem selgub, ka jumalus.

Kuues lugu aga on aeg pärast  LANGEMIST, kus inimkond on laialipaisatud maavälistele kolooniatele, sest Maal valitseb julmade kannibalide klann. Maapealse koloonia liige Zachary ja maavälise koloonia liikmel Meronymil, kelle hõim kasutab ainsana moodsat tehnoloogiat, õnnestub kannibalidest jagu saada. Selle seikluse käigus selgub, et LANGEMISE järgses ühsiskonans kummardatakse Sonmit.

Selles kummalises ajaplaanide lõikumises ja ühtimises on üks põnev aspekt - ühed ja samad näitlejad mängivad mitmeid erinevaid osi, olles ühes loos kõrvaltegelaseks ning teises loos peategelaseks.

Kummalise kujuga sünnimärk rändab läbi aja tegelastel  siia ja sinna, kuid ilmselgelt  on üks viide nn uuestisündivale hingele, sest neid sünnimärgi omanikke ühendab lisaks piirsituatsiooni sattumisele (Adamit mõrgitab arst, kuna tollel on raha ning ta sõbruneb piinatud orja Autuaga ning lõpuks naaseb asumaadesse orjust kaotama; Robert teeb enesetapu; Luisa pääseb mitmel korral napilt eluga; Timothy on tunnistajaks maffiakangelsasest kirjaniku julmusele, kohtub oma noorepõlvearmastusega ning kirjutab suurepärase stsenaariumi, Sonmi osutub ülivapraks eestkõnelejaks ning Zachary, kes alguses on Vanajüri mõju all ning osutub päris julgeks meheks) veel mingi seletamatu viide sellele, kuidas üks väike tilk ookeanis, üks inimene paljude seast mõjutab oma tegudega minevikku, olevikku ja tulevikku.

Pisut keeruline jälgida, kuid põimlõimunud lugu pakkus pinget ning ütles, et tõepoolest, on näitlejad, kes on igakülgselt väärt saadud tunnustusi.

Kõlab küll ketserlikult...

... minusguguse talvemittearmastaja suust - aga tänu taevale, et lõpuks on maa valge.

Ometigi sai sellest eee..pikalt vindunud, hämarast, rõskest ja niiskest, kuidagi Londoni jõeäärseid aguleid meenutavast ilmast midagi muud.

Häbi tunnistada selles vanuses, kuid kunagine rattaõnnetusel põrutada saanud vasak puus hakkas häda tegema viimastel kuudel, ning kuumaveepudel, NSAID-id tabeltina ja kreemina on muutunud päeva osaks. Umbes nagu hammastepesu või kolm toopi kohvi hommikul.

Sellegi poolest oli maru värskendav minna hommikul terrass ja teed puhtaks lükata ning mõtiskleda sajava lume all oodatavate artiklite konseptsioonile.

Ning eile veel, kui pühapäevasest hommikust sai sujuv lõuna, meisterdasin mina - käsitöönduses, geomeetrias ja muudes silmatäpsust nõudvates asjades täiesti ebapraktiline inimene - poegadele puutöödeks šabloone. Pliiatsitopsialuseid. 15x15 cm suurusele kartongile. Iseenesest saavad poisid palju paremini hakkama, kuid ma mõtlesin proovida. Tulid välja küll.

Sellest ajalisest galopist - kui möödunud aasta venis nagu mõõklemiseks ettevalmistuv tigu kevadisel oksal, siis selle aasta kohta ei suuda sama mainida - alanud on aasta kolmas nädal ja sõrmenipsust on saabunud igasuguste esseede ja tööde tähtaegade hirmuäratav lähedalolek.

Kuid ikka edasi ja pea püsti ja julgelt vastu sellele, mis ees ootab.

 

 

Postkasti üllatused

Igal majal, kus on püsielanikud, eksitseerib postkast. Sinna topitakse reklaame, lehti, teatiseid, tegelikke kirju (mida saab väga harva), postkaarte, valimislubadusi ning veel mingeid sedeleid, mille sisu ma tegelikkuses ei uuri.

Kaks viimast nullindat aga on ulatanud inimestele lisaks olemasolevale paberpostile ka selle virtuaalse kirja võimaluse ning sisuliselt ei erine see sugugi pärispostist - enam-vähema sama.

Lisaks veel arved, listide informatsioon ning... siiralt üllatamapanevad sõnumid ja teadasaamised inimes(t)elt, kes kunagi on olnud kardinaalselt olulised, kuid nüüd muutunud mustaks täpikeseks mälupeeglil.

Lugu iseenesest lihtne -  esimesel jaanuaril muutuvad alati mingid asjad - töökohad, kokkulepped, lubadused, seadused, määrused, rongiliiklus etc.

Osade seadusmuudatustega teisenevad ka teatud senikehtitnud rahalised väärtused. Keda need otseselt puudutavad, on paremini kursis kui need, kes sellega kokku ei puutu.

Paremini informeeritute kohustuste hulka kuuluvad väheminformeeritute teabeküllastamine.

Ning väheminformeeritute reageeringud pole üldse olnud sellised, kui oodata võinuks.

Järgnenud diplomaatiliste nootide vahetamine tõi ilmsiks olematuid fakte - mõned inimesed olevat sappipritsivad vanatüdrukutest üksikemad, kes võrdsustuvad narkaritega, kes teevad lapsi selle õnnetu 19-eurise toetuse tõttu. Need samad sappipritsivad üksikemad olevat oodanud enda juurde tagasi roomamist. Kui tõik kinnitust ei leidnud, selgusid mõistete "mingi kohusetunne", iseseisvus etc retseptsiooniteooria seisukohalt vägagi põnevad tõlgendused.

Mul hakkas hale. Väga, väga hale. See tunne, kui nägin tänaval kerjavat asotsiaali, kes just nüüdsama prügikasti visatud pooliku hamburgeri ära sõi. Meie silmad ristusid põgusaks hetkeks ning ma nägin seal hirmu, ahastuse, lootusetuse morfeeme ja lekseeme. Samalaadne poeetiline ahastus torkas nendest nullindate kirjakastivõimalustest teravalt kõrva.

Kunagi küsisin endalt - mida teha tarbetuks muutunud armastusega? Nüüd saan vastata - mitte midagi pole vaja teha, sest kõik kulub aegamööda maha. See kestab pikalt, see on närvesööv, see võtab aega, energiat, pisaraid, kehakaalu jo-jotamisi, kuid see läheb mööda.

Lihtsalt ühel päeval märkad, et kunagiste nimede ja adressite nägemine ei jõnksuta meeli, ei pane näppe värisema, ei põrista rinnakus südant. Alles on uskumatuna näiv ükskõiksus.

Tere tulemast, 2014!

Saabunud ning esimesed tunnid halastamatult mälestuseks vermitud.

Perekondlikult, rohke söögi, joogi, koogi,  muusika ja ühtse jutuga, sauna ja šampaga.

Kui muidu terve mullune periood kuumutatud klaasi taoliselt kulges, siis viimane päev läks lennates.

Ütlen uuele aastale siiralt tere, loodan, et meist saavad head sõbrad  ning me mäletame üksteist ka minevikus.

Lubadusi ei andnud, sest ma neid ikkagi pidada ei suuda - v a just see, et ma luban, et ei luba midagi.

Käimalükatud ja teele veeratud. Nii ta on.

2013 tõmbub eemale

Märkasin oma sissekannetes teatud rütmi ja kordumist,  mustreid ning põiminguid. Selle pika-pika-pika aasta viimased tunnid tiksuvad halastamatu järjekindlusega ajalooks. Minevikuks. Aastaks millele tagasi vaadates saab öelda, et:

*jaanuar - sain esimese romaani eest autoritasud ning alustasin tööd pereõena, oli TTK-s viimase õppetöönädal ning edasi oli ainult lõputöö. Olime L-ga Pärnus spaanädalavahetusel.

*veebruar - mis ma tegin veebruaris? ei midagi meeldejäävat. Ilmselt lõputöö materjalide otsimine ja kirjutamine ning notar esimest korda

*märts  -  olime isa ja poistega Viljandis, tähistasime paari tuttavaga naistepäeva, tegin ühe tööalase kõrvalekalde, vend alustas minu käe all praktikat, taasalustasin õpinguid autokoolis.

*aprill  - valikaine, selles essee kirjutamine ning lõputöö eelkaitsmine, sõidutunnid, venna praktika lõpp, notar teist korda

*mai - lõputöö ülevaatamine, viimistlemine, imelise kevade tööd, sõidutunnid

*juuni - lõputöö kaitsmine, lõpuaktus, reis Eestis

*juuli - sünnipäeva, magistrantuuri taasastumine, sõidutunnid, palju randa, päikest, poegadega koosveetmist

*august - migreenihoog, teade ülemusele, et ma sügisest ei jätka pereõena, väga vahva poegade 10-aastaseks saamise pidu, visiit sugulaste juurde, isa asutuse suvepäevad Pärnumaal.

*september - uus algus - tööalaselt, haridusealaselt

*oktoober - ülikool, ülikool, ülikool, pimedasõit, libedasõit, kursusekaaslased külas

*november - venna, isa ja veel ühe sugulase sünnipäevad, teatrikülastus, kahe uue seminari näol lisandunud töökoormus, mitmed kirjandusalased üritused

*detsember - veider vestlus sugulastega, sügissemestri lõpp, kirjandusteadlaste jõulupidu Tammsaare muuseumis, kodused jõulud ja esseed, esseed, esseed...

Ühtepidi nagu tegus aasta, teisalt aga - ma ei mäletaks oma elust, et mõni periood oleks nii veninud ja närvesöövalt kulgenud. No selle pärast ma ka.. no ühesõnaga, peab mingeid asju muutma.

Aga siin ta, see 2013, mis hakkab ennast igatepidi üheks mälestuseks voolima. Kunagi ma ilmselt vaatan sellele ajale tagasi ja mõtlen, kui tore ja kerge elu oli, kuid nüüd olen ma 90-aastane poegadest, ja nende järeltulijatest ümbritsetud sokki kuduv memmeke - elektrilise ratastooli patareid ja akud ning toitejuhtmed ära võetud ning pojapojapoja hukkamõistev pilk näiliselt rahulikul vaaremal - mine tea, mida see  muldvana isik kaubakeskuses jälle korraldada võib.

Seniks - hüvasti 2013 ja teretulemast 2014.

Mõned muljed "Mandariinidest"

Värskendav film. Naksaka narratiivi, meeldiva muusika, lummava looduse ja nauditava näitlejatööga kahe riigi töö.

Pikatraditsioonilises Gruusia Eesti külas elav tisler, kastimeister Ivo ja mandariiniistanduses elav Margus satuvad iseäralikku ning meestele mitteomasesse vaenunelinurka - puhkenud Abhaasia-Gruusia sõda saabub meeste kodutanumale ning vaenutsevad jõud hukkavad üksteist.

Eelnevalt Ivo juures söögikraami küsinud abhaaslased ja noored grusiinlased - surnud.

Kuid selgub, et üks meestest, tšetšeen Ahmed on raskelt haavatuna, kuul õlas siiski elus.

Ööpimeduses hukkunuid mattes, avastavad mehed, et ka üks grusiin, Nika on elus - mürsukild peas.

Kohale tulnud arsti abiga asub Ivo mehi hooldama - majutades oma katuse all kahte väga vaenulikku meest. Ivol õnnestub paranevaid mehi korduvalt  lahutada ning ta võtab nendelt ausõna, et tema katuse all nad teineteist ei puutu.

Mandariine korjav ning Eestisse naasta sooviv Margus jääb õnnetu juhuse tõttu oma majast ilma (külla saabauvad sõjaväelased, kes kontrollivad haavatuid ning kumbki meestest ei anna üksteist üles; Margus palub sõjaväelaste abi mandariinisaagi korjamisel ning sõjaväelased on nõus, nad panevad oma laagri lähedalasuvasse jõekääru üles, see satub tule alla ning Marguse maja põleb maha) ning liitub samuti Ivo juures oleva kummalise seltskonnaga. Ahmed pakub oma palgasõduri teenistust, kompenseerimaks kaotusi, kuid Margus keeldub seda vastu võtmast. Mõne aja pärast saabuvad uued sõjaväelased ning puhkeb tulevahetus, seni vaenutsevad pooled ründavad sõjaväelasi. Tulevahetuses hukkub Margus ning hukkub Nika. Ivo ja Ahmed matavad Marguse tema istanduse puude alla ning Nika Ivo poja kõrvale.

Kogu loo teeb huvitavaks see, et naisi filmis ei ole - seega on hooldamine/hoolitsemine täielikult meeste pärusmaa. Ainult foto Ivo pojatütrest Marist, kelle pilti mõlemad vaenujõud kauniks peavad.

Omanäoline on sissepõimitud islamism; meeste arusaam aust ja julgusest. See viimane on eriti intensiivne tunnusjoon, mis kõiki tegelasi ühendab. Peidetud relvad, Nikale tagasiantud kollane kassett, mille heliribad on lootusetult sassis ja mida ta pidevalt näpu vahel kerib. Oma kodu ja pere järele igatsev Ahmed kuulab lahkudes Nika kassett...

See pole kunagi olnud eriliseks saladuseks, et Lembit Ulfsak oskab suuri plaane mängida, kuid selles filmis tegi ta ilmselt oma ühe elu parima rolli - veenvalt ja jõuliselt joonistatud vana mehe jäämine sinna, kuhu on maetud poeg. Mees, kes ei karda katuse all ja ühes söögilauas istuvaid sõdalasi.

Seda julgust tunnustavad Ahmed otsesõnutsi ja Nika varjatult. Loomulikult on tunda Ivo julguse taga elementaarset ellujäämisinstinkti - millised sõjaväelased parasjagu ka ei avastaks, et Ivo aitab elule vaenutsevaid pooli - temaga oleks kõik.

Uudsest küljest avanenud Elmo Nüganeni tagasihoidlik, kuid veenev karakter andis võimaluse näha Marguse melanhooliat - mure saagi pärast, mitte saadava raha, vaid just selle loodusanni hukkasaamise pärast. Nüganeni nukrus pärast kodu põlengut on igati võrdväärne kadunud Rudolf Allaberdi segadusseisundile filmis "Inimesed sõdurisinelis" - usutav, igati ustutav. Margus võtab filmi filosoofiliselt kokku : "Tead, kuidas seda sõda nimetatakse? Tsitruse sõjaks".
Ning grusiinlased ise - nende mägedepoegade olemust õhkub suisa teisele poole ekraani - nad on mehised, julged, otsustavad, ausad, kaukaaslastele omase loodusliku aristokraatlikusega - kuid.. samas julmad sõdalased, kes palgasõdurlusega leiba teenivad. Siiski on neis olemas see lummav miski, mis kahe eestlase ja kahe grusiini kokkumängu vaadatavaks muutis.

Selles ühistöölises teoses on midagi seletamatult valusaks tegevat - missugune inimloomus piirisituatsioonis on, kuidas ta inimest näeb, tunneb ja mõistab.

Pannes uskuma ja lootma, et inimsus on säilinud.

Igatahes tunnustan ma selle filmi tegijaid oma tagasihoidliku postitusega ja kummardan loomingulisuse ees.

Toomapäevast

Toomapäev olla seotud surmahaldajaga ja märkivat jõulu-ja nääriaja algust. Siga pidavat tapetama ja keelatud olnud ketramine ning jahvatamine. Paadid keeratud kummuli ja neile andud ohvriks õlut - et uuel hooajal vetehaldjad paati merepõhja ei kisuks ja  kalasaak rannarahval hüva oleks. Tapetud siga ja söödud pähkelid ning õlut.

Perenaised soolanud liha sisse ja teinud vorsti, toodud õled tuppa ja tõmmatud hinge tagasi, sest Maa olla Päikesest nii kaugel, et päeva ei algagi.

Ja see on küll jumala tõsi - väsinud sügise moodi niiske õu ning haljendav muru ei anna küll kuidagi aimu, et talv algab.

Lühike päev näib juba otsas. 

Kuuse panime üles, toad kraamisime, süüa tegime. 

Piparkoogid vajavad veel küpsetamist. Muus osas näivad asjad olevat nii nagu põlisrahval siinpool paepealset ikka oli - tule valgel saab vaadata filme ja mõtiskleda oleva üle.

Kümne päeva pärast saab see lõputuna näinud aasta otsa. Numbrimaagia pole küll päris minu masti, kuid aasta, mis sisaldab 13, näib nii melanhoolne ja nukker mulle. Otsused ja valikud. Möödapääsmatud ja kurnavad. Mõtted ja meeleolud.

Filigraansusest kaugel ja kohe kaunilt.

Vaatan mõtlikult järjest lumisemaks muutuvale tänavale ja kiikan silmanurgast kamina poole - tuli on all. Kibuvitsatee mekib hüva ja võimatu rahutus kasvab iga hetkega.

Ärevus, nõeltel istumine, millegi eeesootava aimumine..

Mis lahti? Mis? Võtsin endale aega kolm päeva lihtsalt olla - kõige hädapärasem majas tehtud ja logelen veidi siin ja seal.

Mõtlesin, et küll on hüve see laste kasvamine - ei ole vaja enam seda traali-vaalit ümberringi, mis emad käest-jalust alati seob, kui majas maimud müttamas. Nüüd on märksa kergem. Vähemalt tööplaanis.

Uute raamatute ideed keerlevad peas, ühteteist olen kirja pannud. Oma asja ajamisest pole seni midagi veel välja tulnud, sest pole seda aega,  millal asju ajada.  Päevajärg kaob  hilisõhtuks kiiremini, kui planeeritavusele sisulist tegemist kulutatud sai. Aja ning kiiruse korrelatsiooni ja erinevate valemite mõõtmisel/moodustamisel tuleb kindlasti veel arvesse võtta *ootamatuid asjaolusid; *ilmastikku; *meeleolu;* tahte ja tõkke suhestumist.

Pideva analüüsimise, järeldamise, sünteesimise, võtmesõnade, teooriate ja uurimissuundade rägas metafüüsikat ja transdendaalsust otsides, leides, kaotades ja märgates muutub laisa mõte virgast kehast tugevamaks ning pimedusse pugedes on hea nentida - ma olen vaimse hiberneeringu staadiumis, ma olen osake veidrast letargiast, ma olen talveunne suikuja. Milline õnn oleks meie kliimas talveks valmistumine mitte kütte ja toidu varumine, vaid võimalikult sooja kookoni tegemine ja siis sinna kuni kevadise vee vulinani uinumine!!!

Selleks korraks on sügissemester läbi. Seitse seminari nädalas ja tohutult ettekandeid ning teste tehtud. Esseede virn seevastu ootamas lahendamist.

Ning eile, kui pojad pikalt kinos olid ning hiljem vanalinna jalutama läksid, istusin ma ja lihtsalt otsustasin ühe korraliku pisaravalingu valada. See pole eriti keeruline - kuulata mõnda lugu, mis emotsionaalselt hinge lähevad, lugeda mõnda 'melanhoolia eri' alla kuuluvat kirjutist ning sealt nad tulevad - kolm tundi puhast ja hingekraamivat tundi möödus hämmastavalt hästi.  Ma ei teadnudki, et sirisev soolane silmavesi võib isu nii aplaks ajada - ilmselt on seegi tegevus, mis kaloreid kulutab.

Kinost naasnud pojad olid ülierutatud - ilmselt see 3D mõjub närvidele närivalt.

Ning ei ole tulnud seda aastalõpu ootustega põimitud piparkoogi, mandariini, kuuseokka ja puhutud küünla hõngulist meeleolu, mis tavaliselt on selleks ajaks saabunud.

Sügissemestri eelviimase nädala lõpust..

..ja kiirest kirjanduselust üldse.

Üles-alla, siia-sinna, seminarid, esseed, arvustused, lugemised, testid, küsimused, ettekanded, kõned ja lugemine, lugemine, lugemine...

Kuidas ma varasemalt küll täiskohatades ja lapsi lasteaiatades magistrantuuri tegin? Ime siis tegelt, et see pooleli ei jäänud, sest ausalt - süvendatult kraadituks saamine nõuab tööd ja tahet. vahel muidugi on see 39+4 tunne, kus tead, et kõht pole veel alla vajunud, kuid enam lihtsalt ei jaksa 8-ndat korda viie tunni jooksul minna ja pärast otsida jällegi enam-vähem mõistlikku asendit, et kümne minuti pärast..

Kuid lisaks sellele hetkel juhuslikult tulevale, olen oma suureks üllatuseks avastanud poegadel väga hämmastavaid detaile - nimelt nad on loodusteaduses, matemaatikas ja kehalises ning poistealases tehnoloogias üliosavad.

Südamekujuliste osadega, ümmargusele alusele täpselt rihitud, kleebitud ja paigas kuumanõualused - kõik poiste enda tehtud ja meisterdatud. Maakaartide tegemine, gloobuste meisterdamine, kärme peast arvutamine - iga päev ikka üllatusi.

Vähemalt midagigi on kasuks tulnud, et teatud vereliin nendes kõneleb pisutki paremat keelt, kui vereliiniesindaja ise. Kuulukse, et teine olevat juba teise perekonna .. nojah, see polegi nii oluline.

Sõnaga - üks poolaasta hakkab oma kiirärevuslikus rütmis kulmineeruma ning võib pisut kergemini hingata nendes ettekannete, kontrolltööde ja segamini majapidamise rägas.

Kuid teine räga on kohe-kohe tabamas ka kõige üksildasemat ja igavamat pesa - 1. detsembri kukkudes tuli sokk aknale riputada, igahommikune maius päkapikult saada ja mõelda, kust saab kõige parema kuuse ning kus on kõige paremad muud asjad.

Ahjaa - eile väideti seminaris, et ka sügaval nõukogudeajal käisid kõikidel kodudes jõuluvanad ning need, kellel hoopiski näärivana külas oli, need olid nõukogudemeelsed. Väidetavalt toodi ka kingitused jõulude ajal ning üldse oldi nii pühalik-aatelis-eestlaslikud. Ma ilmselt elasin mingis teises dimensioonis, meil käis näärvivana või näärivana saadikud.

Jõulude ajal oli küll kuusk juba toas ja katsime laua - seda ma mäletan, aga 31.12 oli siiski see, mida tähistati koolikaalsaste ja naabrite peredes - sõltumata meelsusest ja muust poliitilis-sotsiaalsest päritolust. Hetkel aga jäi mulje, et nääre peavad ainult padukommunistid. Imelik, et filoloogid ei tea eesti rahvakombeid - õnnetinavalamine, söömine, õlgedel lesimine, loomadele söögi viimine, tähtede, tuisu ja lume järgi viljasaagi ennustamine, oletatava peiu nägemine pruudieas tüdrukutele - see kõi toimus vana-aasta õhtul, aga hüva, ma ei vaidle. Ilmselt on see kommertslikuks muutunud, kuid algeselt pööriaja algust tähistanud joul kuidagi eestlaslikum, kui muud tähistamised...

Tere, detsember!

Nii. Vaatlen aknast mööduvaid helbeid. Väga õigeaegselt saabub see lumi - lastele sõber, minule vaenlane.

Pime sügiskuu november möödus üüratu töö tähe all - seminraid, ettekanded, konverentsid, oponeeringud, testid, teater, lugemised.

Isa ja venna sünnipäevad.

Viimased tööd aias.

Lähenev semestrilõpp.

Kütmine ja kraamimine - nagu ikka.

Isiklik elu seisab uinunud vaikelus - nagu mõni kirgas eksootiliste puuviljadega maal, mis tundub ahvatlev, kuid ainult eemalt vaadeldes.

Sedasi ta on - lumelabidas ootamas, paksemad riided valmis - talv astub õuele.

Tere, november!

Kuu on läind kui unenägu.

Rutuliselt seminaride rütmis. Õppides, õppides, õppides (küll see kiilaspäine habemik oleks uhke!!).

Ja käes on see hingede aeg, oma sünguses ja sügavuses.

Nagu ikka, hall taevas, koltunud lehed, vettinud õhk, kallav vihm...

Eilne päev oli vaimselt kurnav. Kolm seminari ja õhtul kirjandusteadlastele üpris meeliköitev, aga väsitav omamoodi kuulajaskondlik veelkordne seminar kriitikast.

Kus arvustajad rääkisid, miks, kuidas, kas ja millise raha eest nad midagi või kedagi arvustavad.
Iseenesest põnev disskussioon.
Katastroofiliselt pikk päev igal juhul.
Ning nüüd pressivad peale seitsme seminari materjalid. Mitmest küljest. Küll ühed materjalid ja teised lugemised.
Imelik, et ma jõudsin, kui veel tihedalt alluvuses töötajana leiba teenisin. Praegune nö vaba graafik võimaldab lihtsamalt asju ajada.
Kuid väljas püsib hingede aeg, miski, mis on sütitavalt mõtlemapanev.
Käes ta on, see november.

Kokasaadete vastane ehk kuidas kapitalistil unega on

Meeletu, meeletu maailm!!

Ükspäev ootasin ühte saadet ja kruttisin teleka soovitud kanalile. Mingi kokasaade tuli enne. Juba jälle, kirusin mõttes nähtut ning oma kirjavahetust üle vaadates, kuulasin poole kõrvaga, kuidas kohtunik tegi maha ühe võistleja magustoitu, kuna sealne mingi šokolaadiküpsetis ei vastanud kriteeriumitele soovitud kujul a la "kui sa sellesse magustoitu lusika sisse lükkad, siis peab soe ja sulanud školaadikreem igast küljest võrdsena välja voolama."

WTF???

Täiesti pahasena läksin ma kööki teed keetma. Sellist tavalist. Pakiteed. Kaubanduses müüdavat - 50 senti karp. Kibuvitsa oma. Ja tulise joogiga suud kõrvetades tulid silme ette teated sellest, kuidas Eestis on peresid, kus sissetulekud võimaladavad lapsel ainult ühe korra päevas - koolis - sooja toitu süüa.

Foorumites luurates kordub pidevalt, kuidas kellelgi pole võimalik lapsele sooje saapaid osta, sest poehinnad on röögatud. Sama kehtib koolikottide, vajaliku mööbli, riiete suhtes. Üle jääb võimalus leida asju teiselt ringilt või odavatelt virtuaaloksjonitelt või küsida tuttavate käest. Iseenesest on teine ring ju hüva asi - oled tarbijatedlikum ning taaskasutad juba kasutatud asju. Aga kas see peab ikka nii olema?

Inimesed hoiavad kokku kõhu kõrvalt. Reeglina lapsevanem enda kõhu kõrvalt, et asjad oleksid lapsel olemas. Tatar, riis, kruup, kartul, köögivili. Täisväärtuslikku, tasakaalustatud, mitmekülgset söögilauda pakkuda pole võimalik, sest söök on kallis..

Kolmanda Maailma lapsed, kes saavad pool liitrit puhast joogivett, kausitäie supiköögi rooga ja.. kõik.

Ja siis on kanalid üle ujutatud mingite püsivalt tobedate saadetega, kuidas tuleb serveerida hõrku meemarinaadis lõhet, kuidas peaks paneerima mingit luksuslikku jama täpselt 13 minutit...

Ja see ei puuduta ainult kokasaateid. Ka trenditeadlikkust tõstvaid üllitisi tuleb pidevalt. Selline kott ja selline sall, selline pannal ja selline meik. Need lõhnad ja see auto. Selline elamine ja see vidin.

WTF???

Kas tõesti on võimalik propageerida hedonismi, epikuurlust ja muud sekundaarselt suvalist substraati siis, kui tegelikult elavad julgelt 75% maailma inimestest vaesuses või selle alampiiril.

On siis nende suurte koropratsioonide huligaanid õnnelikud? Kuidas nad öösel magada saavad?

Raha on oluline, see on enam kui selge, kuid kusagil läheb ju siiras ja ehe piir ahnuse, esmavajaliku, vaesuse ja olulise vahel?

Hüva, ilmselt pole ma sekundaarse teaduse viljelejana just kõige õigem kritiseerija - jumal ise teab, et minu valitud erialaga saab tegeleda siis, kui kõht täis, tuba soe, riie seljas ja tervis ptüi-ptüi-ptüi korras. Kõikide eelnimetet asjade õnnelike juhuste tahtel omanik olles ma ju ei nurisegi. Saan tegeleda meelepärasega, kuid teised inimesed, kusagil mujal ja seal ei pruugi olla samas seisus.

Ja siis näitab kanal kanali järel kõlisevapakatavate produtsentide mõttevälgatusi suurel ekraanil.

Muidugi - ega ei toodetaks, kui poleks vaatajaid.

Aga  - kas nad ikka magavad öösel sügavalt?

 

Tere, oktoober!

Sedasi sammus suve ja talve vaheline aastaaeg oma tiidsal kõnnil kuhtunud lehtede karva ja moodi mulle kambrisse. Olles huligaanitsenud õunte kallal, poritanud kõnniteid ja pannud kindaid liiga vara kätte tõmbama.

Ning toonud kaasa ohtralt kuulsate meeste kirjutisi, seminare, loenguid, raamatukogutunde, vestlusi kirjanduseeolemusest ja tulemusest.

Kuidas näeb välja nt esmaspäevane päev? Poolteisttunnine inglisekeelne ja väga aktiivse kaasatöötamisega loeng, seejärel neljatunnine loengute vahe, mille täidab blogija aktiivse mõttetööga seminarideks ettevalmistades.. ja avastades, et TLÜ pole piisavalt hoolikalt välja töötanud kahe eraldisasuva raamatukogumajavahelist otseliini. 
Sest.. kümnekilose kotiga (läpakas, raamatud, kaustad tudengi märkmetega, termos kohviga, kolmed juhtmed) ühest teise kablutamine on tülikas tegevus. Samas on sellel ka häid külgi. Sõna otseses mõttes. Sest blogija siluett on muutunud mõneaastataguseks. Tagasi tulles 12-kilone kott ning uus seminar, kus tuleb pidevalt valmis olla õppejõu küsimusteks, kaasamõtlemisteks ja servideks.

Teisipäev on mõnevõrra rahulikum, kuid ajaplaneerimises meisterlikkuse saavutamisele väga lähedale jõudmises, pole siingi mingeid tühje momente. Käimalükatava äri intensiivse tegemisnimekirjade koostamine, poolelioleva toote väljatöötamine.

Kolmapäeval on sõnaraamatusülemiga kõnd eratundidesse ja pärastisesse seminari, kus blogija oma loetamatu käekirjaga täiskiilutud lehti lapates ja läbitöötatud teoseid tsiteerides sõna võtab.

Ohhh.. ja siis on neljapäev, kuhu mahub neli loengut ja nendest kolm on seminarid. Ja ikka on käe otsas kümnekilone kott.

Sellega seoses - Eestist mina sellist sobivat kotti veel pole leidnud, kuhu mul kõik soovitud asjad sisse ära mahuksid. Kas on tegumood vale, värvitoon pole sobilik või kvaliteet kahtlane. Ilmselt tuleb peagi võttagi kaasa isa soovitatud järelveetav kohver.

Reedel on ettenähtud uue nädala seminaride materjalide hankimine, majapidamistoimingute teostamine ja õhtul mingi suunitlusega üritus - kas eraeluline või veidi sotsiaalsem.

Olles astunud ühelt lehelt järgmisele, tuleb seal olla pidevalt aktiivne ja nähtaval.

Selliselt on siis kanarbikukuu minus elanud.

Milleks peab valmis olema poeglaste ema

Möödunud nädalal oli vaja poegadele vineerisaagi. Sellist lihtsat, tööõpetuse jaoks. Ma ajasin mööda linna ehituspoode neid neetud vineerisaage taga, sest... enamikes koolides on neljandad klassid ja nendes õpivad poisid ja neil kõigil oli neid samasid saage vaja.

Lõppeks sain saed. Päris kallid olid.

See on esimese peatüki lõpp.

Teine peatükk algas sellest, et oli vaja kooli jaoks ring välja saagida.

 Kas ma oskan seda? Ei.

Kas poisid oskavad seda? Jah.

Kas meil oli vineeri? Ei.

Kas emal peab pea lõikama? Jah

Kas ma aitasin saagida? Ei

Kas poisid ise saagisid? Jah.

Kas kõik sai korda lõpuks? Ei.

Ses mõttes, et paar plaastrit pidi käiku laskma, saelehe vahetama (mida mina jällegi ei osanud, aga pojad oskasid) ja voilaa - peaaegu ringid said valmis.

See on üks selleks korraga emaks ja isaks olemise juures (kuigi - lahtiste kätega mehed on täitsa olemas, kuid nad ei saa lihtsalt alati kohal olla), et vaja vahetada purunenud pedaal või vaadata suuri silmi, kuidas nad praktiliselt kasetüve keskele ennast köit mööda tõmbavad või nad suure kisa ja müdistamisega tahavad, et ma jalkat mängiksin (mida ma ka loomulikult teen) - et kõik need tegevused pole ju tegelt siiski need feminiinsed, leebed, pehmed, softid etc, etc, etc.

Looduslikku ja ürgset tabamatust on vaja, et kasvatada poegi.

Et selgitada need olulised vahed.

Et naisterahva sünnipäevale (olgugi, et 9-aastasele, olgugi, et beebipõlve semule) minnes võtab härrasmees alati õied ühes. Et vaja on abistada asjade tassimisel, viimisel, tõstmisel ja panemisel.

Et mehel on korralikud riided, et mehel on küüned lõigatud ja püksilukk kinni.

Et mees oskab süüa teha (kartulit, muna, leiba, liha ja vorsti praadida), et pelmeenid ei tekita seletamatut tungi neid sügavkülmast otse põske pista, vaid teevad vahepeatuse mõnes potis või pajas.

Ohjah..

Ja minu sotid pole tänaseni matemaatikaga kuigivõrd sirged ja selgelt helged, vaid poja küsimuse peale ülesannete lahendamisel, kuubi lõikamisel või püramiidi voltimisel pean ennast parajalt pingutama.

Sünnipäevaks saadud noore füüsiku ja noore keemiku komplektid tekitavad ikka veel kaose. Kui nad prillide, luupide, süstalde, mõõdikute, voolikute ja jumal teab millega veel sehkendades soola uurivad, õhupalli lennutavad või midagi sarnast.

Kuuskantvõtme, ristpeaga kruvikeeraja ja peitli vahet nad igatahes teevad.  Emale käe bussist väljudes ulatavad. Seltskonnas ennast kätt pigistades tutvustavad. Naisi uksest sisse lasevad.

Hiljuti öeldi - küll te võite ikka nende üle uhke olla. Olen jah.

Ja selleveerandiste hinnete üle ka. Suisa üksluiseks kisub ainult viisi vaadata.

Ja need kribujalgsed käekirjad on võtnud geneetiliselt mitteminule sarnaseid jooni. Selline väike ja kandiline.

Ühesõnaga - ema olla, poeglaste ema olla, nende poegade ema olla...

 

Tere, september!!

Kümme aastat tagasi oli imeliselt mõnus ilm. Mäletan seda seetõttu erilise selgusega, et esimest korda pärast pikki ja tumendavalt tüsedaid kuid läksin ma linna oma poegi ametlikuks tegema. Kõigepealt sünnitusmajja kontrolli, siis ühte ametisse sünnitunnistusi saama, nende alusel teise ametisse haigekassakaarte vormistama, siis järgmisesse ametisse igasuguseid rahalisi küsimusi lahendama.

Ja ma tõmbasin selga raseduseelse teksaseeliku ja pikad sukksaapad ja ma läksin linna, teades, et kodus on kaks nädalavanust poega. Ja see ilm oli tõesti kaunis.

Kolm aastat tagasi läksid needsamad klutid esimesse klassi.

Ja täna algab sisuliselt uus õppeaasta, poegade ja minu enda kooliaasta aktused on siiski homme. Pidulik must-valge riietus mõlemale valmis ja kingad läikima viksitud. Mõlema koolilauad täis uusi ja lõhnavaid kooliasju. Õpikud-töövihikud tulevad homme. Siis on see igaveerandialguseline/igakooliaastaalguline kaanetamine-kiletamine.

Ning hoovihmade vaheldudes nopin puualusi pudenenud õunu, kaen paisunud kõrvitsaid, nopin mõned lapsepõlvemagusad porgandid ja sätin vaasis päevalilli. Kõik oma aiast. Tillid ja sõstrad on juba külmas, samuti oma aiast.

Kasel on mõned lehed kollased.

Kõnniteel laperdavad kirjud vahtralehed.

Hommikune jahedus lõhnab omamoodi - kuidagi värskelt, aga samas koltunult. Õhtud ja ööd on tihedad, täis sügistiinet maiku. Haneparved valmistuvad oma pikaks reisiks. Suvel hoolega sädistanud linnupered on oma pisikesed sulelised pesadest lendama õpetanud. Oravapojad on pikkust ja kaalu kogunud ning silkavad naabrite kuusetüvedel vilkalt edasi ja siia, tagasi ning sinna.

Toimekas sügis oma helides, maitsetes, meeleoludes koputab kohmetust alla surudes uksele.

Tere, september - nüüd oled sa jälle käes.

 

Õenduse tõenäoline lõpp

Vähemalt minu jaoks. Kahel eelneval korral - pendeldades tervishoiu ja hariduseteenuse vahel - katsed ebaõnnestusid. St vajadus ennast vajalikuna tunda kaalus üle teatava tüdimuse osutatavate teenuste suhtes. See adrenaliinitulva kandumine ihhu, kui pead kriitiliste sekundite jooksul abistama kellegi elule. Või kupeerima kopsuturse. Või peatama verejooksu. Või alandama hüperglükeemiat. Või suutma toime tulla samaaegse hüpertoonilise kriisi ja tekkiva südamelihaseinfarktiga. Või olema silm-silma vastu koridoris seegava  190-sentimeetrise psühhoosis mehega, kes lubab saatana välja peksta.

Või nende tosinate ja tosinate telefonikõnedega, millega tuleb viietunnise vastuvõtu jooksul toime tulla, samaaegselt koostades arveid, digiretsepte, saatekirju, otsima kaarte, analüüse, röntgenivastuseid, tegema pisiprotseduurilisi toimetusi. Andma kätte pabereid, mõõtma ja kaaluma tittesid, rääkima, rääkima, rääkima.. Kuivava suu ja patuga pooleks allaneelatud kõrvitsaseemnetega tunda süümekaid, et ma ei ole piisavalt tasemel ja kärme....

Oehhh. Palju ma nende aastate jooksul kulutasin süstlaid, kindaid, nõelu, plaastreid, glükomeetri testribasid, kateereid, veenikanüüle, katsuteid, vatitupse, sidematerjali, sonde, tilguteid? Veekõrsi, joogitopse, taldrikuid? Paberist käterätte, neerukausse, seepi, vett ja elektrit? Palju on erinevaid lahuseid, salve, pulbreid, tilkasid ja tablette minu käte vahelt vajalikku maandunud? Palju käis skalpelle, pintsette, lansette ja vinjette?

Palju olen ma inimesi veeretanud palatisse, viinud protseduurile, valmistanud ette küll klistiiri, küll raseerimisega? Mitu ekg-d teinud?

Mitukümmend tuhat kilomeetrit ma haiglate koridore olen ühest otsast teise läbi kõndinud, käes statiiv, sidumiskäru, vajalik aparaat?

Palju ma reaalselt inimestele nende ligi 20 aasta vältel kasu tõin? Mitu elu päästsin? Mitu tundi olen ma tegelikkusest õendusdokumentatsioonile pühendunult veetnud ja saatnud?

Palju lugenud inimeste halbadest saatustest, näinud surma ja kannatusi? Mitut patsienti ma jõudsin nõustada?

Ohhh.. aga mulle tundub, tõesti TUNDUB, et teatud epohh sai läbi. Ammendas. Sai nii otsa mu jaoks, et sellele peab mõtlema välja uue sõna. Nt antiailendus (ailendamine peaks olema tervishoius keeleuuenduslik sõnavaste 'õendusele').

Opitoa sanitar, kirurgia hooldaja, pärast samas õde, veresoontekirurgia, kardioloogia, kardiointensiiv, taastusravi, pereõde - tuhanded tunnid veedetud haiglas. Kurameeritud arstide ja residentidega, soetatud lapsed, õpitud, haritud, täiendatud.

Võideldud õdede õiguste eest paremale elule ja saades mõneks ajaks mitteametlikuks streiginäoks...

Vahetuste üleandmised, värisevi jalgu valvest tulemised. Nutud ja naerud ja pihtimised. Ja pidutsemised kolleegidega.

Ja hinnang - lähen luurele; ei lähe luurele selle või tollega...

Küllastumine.

Ja selle kõige juures ma mõtlen - kuidas üldse minust kunagi õde sai? Millistel ajenditel ma ennast nii paljudeks ja pikkadeks aastateks sellele komplitseeritult nüristavale ja nüristavalt komplitseeritud tööle sattusin?

Kuidas sai õeks kärsitu, kannatamatu, ägedavereline, kuumaloomuline, impulsiivne, mitmekeelne, pealiskaudne isik?

Mis motiivid need ajendasid?

Kuigi ma olen sellele tööle tänulik. Kindla kuupalgaga, ametiriietusega, tubane töö, kus sai oskusi õige mitmest suunast. Ja asendamatuid teadmisi ravimitest, ravimisest, sidumisest, ergonoomikast, hügieenist, anatoomiast, füsioloogiast ja käelisest tegevusest. Mitmekülgselt andis ja sama mitmekülgselt ka võttis.

10 aasta möödumine korrelatsioonis..kõigega

10 aastat on ühe inimese jaoks terve dekaadijagu elamist ja olemist ja ressursside kulutamist ning mõningast taastootmist. Ning uskumatu näib, et need  kaks omarakulist  10 aasta eest ilmaletulnut on tõepoolest viimase dekaadi minuga oma tegemisi, elusid ja hingamist jaganud. Siin, minu kodus, minu majas.

Siin nad minus kasvasid, siit läksin sünnitama, siia tulid nad haiglast. Siin tegid nad oma esimesed abitud katsed kõndida, siin nad on mänginud ja siin on nad hänginud.

Ja lasteaeda siit läinud ja kooliteed alustanud.

Kümme aastat ja selle aja sees on olnud nii kauneid ja õnnelikke hetki kui ka nukruseniite ja suisa leinamuret.

Ja nüüd on tuba täis rinnakõrguseks muutunud sirgeselgseid ja suurejalgseid, tedretäpilisi poegasid, kes tassivad poekotti ja niidavad muru. Kellega arutan ilmaelu ja seletan meeste ja naistevahelisi erinevusi.

Kuid alles kümme aastat tagasi toetasin ma kätega abitu kaelaga poja pead ning juhtsisin hambutu suu rinnale.

Kümme.

Tuletaltsutaja

Küllap on nii mõnelegi tuttav pilt, kus keegi võtleb heitunult ja lootusetult tulega. Püüab kustutada seda möllavat jõudu, mis ikka ja jälle kuskilt nilpsab, ampsab ja hammustab.

Nagu tugeva kaelaga madu, kes ikka ja jälle oma sisiseva pea üles ajab, viskleb, väänleb, sabaosaga rapsab...

Ja selle tule kustutamisega näevad vaeva mitmed inimesed.  Esiti püüab isik iseseisvalt toime tulla, kuid asja lootusetust märgates palub pädevamad appi.

Nii võib vahel olla ka tervisega. Täiesti hoiatamata hammustas eile hommikul ammune migreenihoog. See jube sisemine suruplahvatav tagumine vasakus peapooles, kaks korda tulnud kiirabi, minek haiglasse, tilgutid, alandav tunne teiste ees...

Kuid õhtu hilisemateks tundideks oli peavalu tuli taltsutatud ja sai jälle kergemalt hingata.

 

 

Varbla ranna tuulte valla III

Ei saa olla kõnelemata - sõna otseses mõttes möödus ka tänane öö kasinalt varaste hetkedeni, kui saunaruumis istujad oma pillid lõpuks kotti panid ja märkasid pärast tagasihoidlikke meeldetuletusi minna samuti magama. Ja meid kiusasid sääsed, sääsed, sääsed.

Ning loomulikult ründas loodus jälle eluruume - üks pääsuke otsustas suunalt eksida ja vastu aknet pekselda..

Kuid vabanes temagi. Väga toekas eine väga ilusal hommikul ning tuli lahkuda sellest meeldivast-meeldivast paigast. Jällegi üks lapike  Eestist, mis elegantselt ja jõuliselt nähtud, tunnistatud ja tnnustatud.

Tagasiteel peatusime põgusalt Pullil, et näha seda vanimat inimasustuse kohta.

Sõit isakoju, kerge eine ja siis jõudmine 35-kraadises kiirrongis, lällutavate reisikaaslastega KOJU. Pole paremat kohta, kui oma koju.