10 aastat on ühe inimese jaoks terve dekaadijagu elamist ja olemist ja ressursside kulutamist ning mõningast taastootmist. Ning uskumatu näib, et need kaks omarakulist 10 aasta eest ilmaletulnut on tõepoolest viimase dekaadi minuga oma tegemisi, elusid ja hingamist jaganud. Siin, minu kodus, minu majas.
Siin nad minus kasvasid, siit läksin sünnitama, siia tulid nad haiglast. Siin tegid nad oma esimesed abitud katsed kõndida, siin nad on mänginud ja siin on nad hänginud.
Ja lasteaeda siit läinud ja kooliteed alustanud.
Kümme aastat ja selle aja sees on olnud nii kauneid ja õnnelikke hetki kui ka nukruseniite ja suisa leinamuret.
Ja nüüd on tuba täis rinnakõrguseks muutunud sirgeselgseid ja suurejalgseid, tedretäpilisi poegasid, kes tassivad poekotti ja niidavad muru. Kellega arutan ilmaelu ja seletan meeste ja naistevahelisi erinevusi.
Kuid alles kümme aastat tagasi toetasin ma kätega abitu kaelaga poja pead ning juhtsisin hambutu suu rinnale.
Kümme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar