Toimetused

Selle suve üle oleks patt nuriseda. Mõnusad vihmasabinad ja äikesetormid vahelduvad kirgaspalavate rannailmadega ning inimesed veedavad enamik ajast ennast meretuulte käes jahutades ja vette kastes. Ning suvel näevad inimesed oluliselt paremad välja - päevitunud, saledamad, enam-jaolt ka ilusamini riides.Kuid rangelt ennast kohustades ja vastutustundlikult majasse ja selle pidamisesse suhtudes eiran mõnikord järjekindlalt tõmmet kaduda linnast liivale peesitama ja olla üks mere ja tuule ning päikesega. Ohates surun alla tungiva vajaduse pikutata, sest mul kapid ja konkud ja sahtlid, mis vajavad kõikjal korraldavat ja reglementeerivat kätt. Juhuslikult MINU kätt.Ja nüüd viimastel aegadel üldse, kui ema surma järgselt olen ma Tondi pärisperenaiseks muutunud (parafraseering Kibuvitsalt ja viide "Paradiisi pärisperenaisele"), tunnetan oma selgust, õigust, maitset ja vastutust väga tõhusalt.Pidevalt pean olema tegevuses, tassin, kannan, annan, kraamin, nühin, koristan, sorteerin, puhastan, asetan.Niidan muru, valmistan küttepuuplatsi ette, pesen terrassi, lõikan aia vahelt tänavale ulatuvaid oksi, pühin pudenenud pärnaõisi, paigutan tööriistu kättesaadavamalt, mugavamalt, praktilisemalt.Sama oli tegelikult isakoduski. Seal pole samuti seda pärisperenaist ilmselt viimased 20-aastat olnud ja kuitahes tegus ja hakkamasaav üks mees pole, on asju, mida teevad ja märkavad naised rohkem, kui mehed ja no ütleme nii leebelt, et on mehi, kelle jaoks on mõned kruvid, karbid ja paberid sekundaarsed ja ning kõik muu primaarne. Mis iseenesest pole vale, sest mõne mehe tutvuskonda kuuluvad nt järeltulevad naised, kes suudavad kaoses luua korra ning sorteerida kärme asjalikkusega kapid sirgeks ja õigeks. Ning loomulikult pole kumbagi sisuliselt laiaulatuslikku majapidamist lihtne hooldada, kuna mõlemad - nii emakodu kui isakodu on vanad, reumast rappuvad ja jahedad majad, kuid neile on nüüd hakatud tegema kergemat ravi ning isakodu on kauniks toimetatud.Et isa toel ja najal ning venna füüsilise abiga, mida lihttööliseks kõrval, on emakodus restaureeritud uksed, ehitatud kamin, tehtud korda köök, vahetatud uksed ja aknad, ehitatud terrass, võetud maha vana kuur, tehtud suureks ja ühtseks poiste tuba, tehtud kenake kompostimüür, istutatud kuusehekk.Toimetamist on olnud, seda tuleb veel.

Hääled suves vms

Igal suvel on periood, kus ma olen mõttelaisk, ei viitsiks tegelikult ridagi virtuaalsele ega pärispaberile tähendada, kuid mõnikord hüppab mulle ette hetk, kus ma tunnen, et nüüd, vot nüüd peaks selle minuti kuidagi enesele, enesesse, teistele ja teistesse kandma. Nt eile hilisõhtul ja ka praegu, varahommikul. Isakodu rõdul seista ja vaadata taamal laiuvate rabade kohalt tõusvat roosakat udu ning kuulata kurgede ühtlast kluukimist. Neid võis seal olla nii viis-kuus kurge, kes üksteise võidu häälivad ja midagi veel teevad, sest ma neid ei näe, kuulen vaid.

Siis huikas lähedal asuvas salus öökull oma üsna äratuntava uhuuu ning ritsikad saagisid maja ümber. Igasuguses koloratuuris. Külaserval haugatas üksik koer, tuul sahistas haavalehtedes, mürinal sõitis mööda rauda täis kaubarong.

Nüüd säutsub, sahiseb, siristab, mühab, sumiseb, nagiseb mu ümber terve suvine varahommik.

Maja on vaikne, sest sealsed elanikud on alles unedehõlmas, kuid külakuked, üksik lehm ja sookured ikka ja jälle teevaad ja toovad kuuldavale oma helisid, neile liigiomaseid ja pean tunnistama, et üsna helisevaid loomepalu. Ja rongijaama kõlarist tuleb juhiseid, millisele perroonile minna, et sihtpunkti jõuda.

Oli üks film siin mõnda aega tagasi "August Rush" - poisisist, kelle ema on tshellist ja isa rokkbändi solist. Tema vanemad kohtusid ühel peol, kuid nad põgenesid mõlemad New Yorgi'le nii iseloomulikule katusele ja armusid ning armastasid, saateks tänavamuusiku suupillilt tulev "Moondance". Tshellist avastab peagi, et ta on rase, kuid teda ootab ees hiilgav muusiku karjäär ja isa pole selle lahendusega üldse nõus. Mingil põhjusel juhtub nii, et naine sünnitab enneaegu ja pärast sünnitust isa väidab, et laps sündis surnult. Tegelikult aga andis ta lapse adopteerimisagentuurile.

Ja sellest poisist sai kummaline laps. Musikaalselt ürgandekas, hingeliselt tasakaalukas ja üsna keskendunud ühele - muusikale. Mingite erinevate sekelduste läbi satub ta New Yorgi Central Parki ja sealt muusikaga tegelevate tänavalaste ja neid kureeriva Wizardi (võlur?) juurde, veel mitmete keeruliste sekelduste kaudu ja Evanist (nii on poisi nimi) saab ühe maineka muusikaakadeemia noorim õpilane. Ja mitte ainult õpilane, vaid üks õppejõududest märkab tema konspektide hulgas orkestriplaane ja noote ning leiab, et poiss (kes nüüd esineb August Rushina) väärib väikest tähelepanuavaldust kontserdil, orkestrit dirigeerides ning tšellistiks palutakse ... tema ema.

Kontsert kestab ning samal ajal New Yorgis viibiv endine solist, isa, märkab juhuslikult kontserdikuulutust ja oma kunagise armastatu nime. Ta tõttab kontserdipaigale, teineteises kuuljajate hulgas seistes, kuulavad nad oma poja loomingut, kus on esindatud ja ühtseks komplekteeritud kõik eluhääled, igasugune onomatopöale iseloomulik tunnetus ja jäljendus. Kontsert on muidugi vägev ja isa ning ema leiavad ennast taas ja ilmselt ka saavad oma pojaga kokku.

August oli täiesti ebatavaline ning ma siin erinevaid kraaksumisi, sibinaid ja vurinaid keski kuulan ja kuulan ja mõtlen, et neeed hetked peaks ikkagi kuidagi salvestama, sest nende kõla on kuidagi isemoodi.

Pänd

Eile pärastlõunal andis vanem poeg mulle ühe lehe, kuhu oli peale kirjutatud (kergelt au pihta käivad ortograafiavead, kuid mis parata!): "Täna kell 20.00 otab Villandi mante 1, teniseväliakul pänd". Eilne esitlus oli nagu soojendus või nii, pärispänd oli täna.

Põhimõtteliselt ronisid minu pojad papa vana Fiati katusele, mikokonideks (poegade sõnastus) kohandatud golfikepid käes, trummidena tamburiin ja vana kohver ning pidu võis alata. Viis laulu; "Selver", "Saku originaal", "Põld", "Prügikoll", "Korvpall", "Jalgpall", "Puu". Viis on enam-vähem üks, sõnad asendusid vastavalt vajadusele ning ema ja papa fännasid esitust.

Tegelikult aga hakkas mind hoopiski kummitama seal üks küsimus - kust pärineb julgus sedasi esineda? Turvaline keskkond on, sellest saan aru, kuid kas see on minult põlvnev? Mäletan ennastki esinemas ja julgelt luuletusi lugemas, vennaga tegime ka vist kunagi mingit mussi, aga mitte sedasi teiste ees....

Oehh see õnnis ja vahva lapsepõlv...

Puhkamisest

Poleks unedeski osanud arvata, et kõik see kokku, mis toimub, võib olla säherdune mõnuungas. Suvi on kaunis, ilm on enamjaolt hea, mul on uhke köök, ma sain esimesena sisse tasuta kohale ja sinna, kuhu ma tegelikult nii väga poleks tahtnud õppima minna, kuid tuleviku huvides oleks hää kindlustada tagala.
Arbuus - see külm ja karastav ning nagu mõnest portaalist ma kirjutist sain kaeda - tülitekitav toidus on igapäevane. Käin veekogusid mööda, päevitan, purjutan, võõrustan, loen, kirjutan, tantsin ja võimlen. Ikka hommikuti.

Puhkamine võib olla ikka mõnusasiselt toimekas.

Mõistes 'läbitantsitud taldu' ja 'pidu kestis hommikuni'

Vot mis tähendab, kui on suvi, on seltskonda, on kohta ja aega!! 
Kaks päeva kestnud EÕL suvepäevad Nelijärvel ja tulemuseks on tulitavad tallad, parmusöödud sääred, kangeks tantsitud puusad ja hulk vahvaid hetki peas keerlemas.

Seda, et ma pidulemb olen, ei peaks vist ilmselt minu tuttavaid eriti üllatama. Kuid et ma olen võimeline igasuguse ergutusvahendita viis tundi jutti tantsima kord bändi, kord diskori muusikaga, et olen võimeline teatevõistlusel paduvihmas tunde fikseerima aegu ja olema igati asjalik õhtujuhi assistent, kes ergutab terve platsitäie inimesi tantsima, kes keelab pimedas järve ujuma tulla tahtjaid igasuguste kehakatetega vett liikumast.. Keegi, kes pilkases vees ujub põiki üle järve ja tagasi, kes õpetab hommikutervitusi ja on viimane, kes viie ringis varahommikul oma tuppa jõuab..

Ahh, mis ma lobisen, tegelikult olen just olnud selline inimene, kes nii teeb. Kusjuures oli kummaline, et enamik küsis, et kuidas siis on, kas pea on ka väga haige?

WTF???

Kaks lonksu vermutit nüüd küll pead haigeks ei tee. Vähemalt mitte sellele, kes ennast stagnaaja õe kitli all, taskute küljes korntangid ja peas punase ristiga müts, hommikust hommikuni higistab, on rakkes ja muidu toimetamas..

Uusi tuttavaid sain ka. ja elamusi ja kogemusi. ja üldse. lahedad minutit möödusid lennutiivi

35

Selline ilus ja ümmargune number. Naisel pidi olema põnevalt hea aeg.   Ja tuleb tunnistada, et jah, mitte halb....

Sedasi siis.Enesele on muidugi narr õnne soovida, kuid sellegipoolest - miks ka mitte. Palju õnne, mina. Et siis soovin õnne sellele naisele, kes majutab ennast minu kehas, on hallanud minu tunded ja mõtted, kes hingab minuga ja viskab nalja, vahel võtab kätte ja võtab märjukest nii, et polkat tantsida kell kolm oma suures toas pole üldsegi mitte kummaline ja veider. 
Et see naine minus on olnud perioodiliselt äkiline kui veepiisk kerisel, olnud nutune ja olnud õnnelik, olnud murelik, olnud mõtlik ja usin, laisk ja naljakas, põnev ja igav - kõike omal ajal, vahel aga ühel ajal. 
Õnnitlen ennast, õnnitlen sügavalt.

Keeldun inimestele otsa vaatamast ja halbu mõtteid temast mõtlemast

Enam ma seda teha ei julge. Kõik. See on lihtsalt juba absoluutse hirmu tipp minu elus. Vaatan inimesele otsa ja mõtlen mingil põhjusel, et ohh, siin enam pole midagi.. ei tulevikku, ei olevikku, ei metafoorilist homset, ei lapselapsi ega järgmist aastaaega.Korduvalt, korduvalt olen ma näinud inimeste silmis tühjust, mittemidagist, õudu eesootavas, hirmu tuleviku pärast ning... ohh kuidas seda öelda - ennustan inimestele nende minekut nii umbes-täpselt kuuajalise eksimusega.Patsientidega on see mõistetav - pikk kogemus ja praktika ütlevad, et nii ja nii, sellega on tulemas see ja see. Jume, lõhn, pilk - kõik need asjad kokku üheks sulamiks, tõenäosus teooria pluss ja miinus neli nädalat siia-sinna ja mingi aja möödudes loen lehest, et lahkus see ja see kallis inimene või see ja too..Paha sõnaga olen ma ka. Alguses mõtlesin,et see on pelgalt kokkusattumus, kuid hallooo - kolmel või neljal järjestikkusel korral mõtlesin ja inimesega see juhtus ka.Nt üks õppejõud - selline tüütult vanamoeline ja vanamoeliselt tüütu memm - möödus minust koridoris, olles just nüüdsama tagasi lükanud teistkordselt minu eksamitöö. Memm läks keeltemaja ja peamaja ühendava galerii poole ja ma vaatasin teda ning mõtlesin,et memm võik lävepakul koperdada ning ohhh - pikali ta oligi.Ükskord sõitsin bussis ja imestasin, et MUPO'lased polnud ammu mind kontrollinud. Kolmkümmend sekundit hiljem õngitsesin ID-kaarti, kuna ohhh - seal nad oma roheliselt õõvastavates ülikondades olidki.Paar päeva tagasi mõtlesin ühele oma koolikaaslasele, kellega ma viimati vist viis aastat tagasi kursuse kokkutulekul sõna vahetasin. Ja eile saatis ta mulle facebookis sõbrakutse....Mõtlen inimesele, et imelik, miks ta pole enam üldse kontakti võtnud ja siis kuuled, et hoopis mingi paha asi juhtunud.Kui telefonis tuleb surmateade või mingi muu raske ja murelik sõnum, siis ma juba tean, et see helin kuulutab kurja...Räägitakse legendi suguvõsas, kus emaemaema teadnud manasõnu, et uss lehma ei nõelaks. Ja ennustada osanud ta ka.. Mine sa nüüd võta kinni. Ma vist isegi olen korra või paar seda oma blogis riivanud.Pereliiketest ma sedasi ei mõtle. Säästaks, ah?

Terve versus puudega

Mäletan seda hetke praeguseni erilise selgusega, kui mulle näidati 25.08.2011 22.23 esimest poega ja 22.25 teist poega. Kogu sellest pöörasest valust ja ebameeldivusest (tore on lapsi teha ja nende liigutusi üsas tunda, vahva on jälgida laste arengut ja kasvamist, sest lapsega kasvad ja arened ise etc, etc, etc, kuid sünnitamine......) ähmasena, tuli tookord õhtune uni üsna varakult ning hommikul sai alles mindud ja lastetoas vaadatud üle oma kaks poega - kummalgi viis ja viis, viis ja viis, üks ja kaks. Kisa tegid, kuulmine näis olevat koraas, sünnihinne 9 10-st. Noore emana ma muretsesin pidevalt, kas ikka nad hakkavad silmi fokuseerima, kas nad hakkavad õigel ajal pead hoidma, keerama, pöörama, roomama, potile ja lusikaga sööma. Areng oli sõna-sõnalt, kuu-kuult selline, mida kirjeldab mistahes lastest rääkiv käsiraamat. Kõndimine, hüppamine, jooksmine, ronimine, asjade kiskumine - kõik, kõik, kõik nagu kirjas pidi olema.
Olen olnud iga hetke eest Looduse Tahtele tänulik, et mul on sedamoodi vedanud.
Ja eile tundsin ma oma tänumeelt eriti ohtralt. Tulin oma poeringilt ja sattusin kokku naabruses asuva kooli õpilastega. 
Nad on ..eee... leebelt väljendudes need lapsed, kellel sündides ei vedanud terveks tunnistamisega. nad on erivajadusega lapsed. Neid oli nii kümmekond ja nad kõndisid hanereas kooli tagasi. Tänuväärt tööd tegevad õpetajad olid nendega ja vestlusest selgus, et oli käidud kusagil ekskursioonil. Lapsed olid õnnelikud, kuid nende välimus ja kõnnak ja pilk ja jutt ja kõne.. Mõne lapse puhul oleks ilmselt olnud targem teha looduslik valik, kuigi, kes olen mina, et selliseid asju öelda?
Mul on nendest siiralt kurb meel, nad on niii õnnetud olevused. Jaa, nad on kelelgi lapsed ja venand ja õed, nad on inimesed, kuid nad on erivajadusega ja nende kasvatamine, nendega tegelemine on pikk töö. Nendega tegelevad kõikvõimalikud spetsialistid ja nendele antakse aega ühiskonnaga kohanemiseks, nad on võimelised isegi teatud piirini tavaklassis õppima, kuid mul on süda kurb, nii kurb.
Oma tugevat, tervet ja seni veel noort keha tunnistades ja tunnustades olen õnnelik, et minu ilmalekantud ihuvili sündis võimalusega olla terve, nagu ma isegi.

Kormoranid

Nii, sai siin siis ükspäev tellitud digiboksist uudisfilm "Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta". Ei osanud ise suhestuda kuidagi, kuid kriitikud on filmi suhtes karmid olnud, leiavad, et üks õudne jant ja naljalugu ja igav ja tühine.

Ise leian, et nendele süngeestlaslikele filmidele, mis on sümboolikat ja määrsõnadest pungil kiima täistuubitud, on see vahelduseks üks ütlemata sisukas ja vaimukas lugu. 
Näitlejateansambel on hea, Guido Kangur teeb vaieldamatult ühe intensiivsema ja põnevama rolli oma elus, ilmselt suuresti parim, mis eales tema käe alt tulnud (kusjuures heaks näitlejaks olen teda alati pidanud). Enamik kõrvaltegelasi särab samuti.

Lugu on iseenesest lihtne - kunagi rock'n rolliga veidi nime ja kuulsust teinud bändi solist tahaks kunagise pundi kokku ajada ning see on seiklusrikas teekond. Tekst on ehe, lahe ja muhe.

Maimik ja Tolk oskavad teha just selliseid rännakulugusid, otsimist, leidmist, võitlemist ja allaandmist ning mis on eriti omanäoline - seda eestlaslikus võtmes (nt nende eelmise film "Jan Uuspõld läheb Tartusse" kohtlasevõitu matusestseen on ju nii omane meile - tuimadele inimestele - võtta napsu ja minna ägedaks, peiel tantsu lüüa ja siis kakelda). 
Naersin mõnel kohal pisarateni ning sellised stseenid nagu filmi lõpupoole Vlassov ja misantseen arbuusiga... njaaa, Vlassovit muide ilmestab üldse see, et ta on selline näitleja, kes on nõus meelsasti proovima põnevaid asju. Soovitan seda vaadata, soojalt soovitan.

Tõde on radadeta maa

Kuidas ka ei tahaks saada tuntuks mõne säherduse lause või mõttelõnga kaudu, tuleb tunnistada, et pääliskirja sain ma Jiddu Krishnamurthi põhiõpetusest. Kuidas küll too veidi imelik ning hardalt ema armastanud mees ka ei püüelnud, et tema õpetustest teps mitte ei areneks oma ideoloogia või suundumus, on ta ometigi osaliselt inimkonda mõjutanud. Toon mõningad nopped tema nägemusest maailmaasjades:

*Täielik "vaimse" vabaduse võimalikkus, mõtlemine, mis pole kallutatud ühegi religiooni, usu, usulahu, paradigma või tont teab mille suunas.

*Tõde on piirideta, selleni ei saa jõuda ühegi õpetaja abil, tõde tuleb eneses üles leida

*Mõtlemine on protsess ajas ja ruumis

*Aeg on idee ja toimingu vaheline vahemik

*Kasvatus on kunst õppida mitte ainult raamatutest vaid eluliikumisest üldse

Oma humanitaarhariduse jooksul olen ma jõudnud äratundmisele, et ma ei tea mitte millestki mitte midagi ja see vähene, mida ma tean, ei tähenda maailmas mitte midagi.

Õpi nägema liivateras universumi ja universumis liivatera - ehk et mõista seda, kuidas me kõik siin sissetallatud radadel oma tõde ostime ning peaksime püüdma võimalikult ja valutult ühes eksisteerida...

Kaplinskilt üks salm sobiks tänast sissekannet lõpetama:

/.../ja ka mõistuse igikainus

sest lummusest jagu ei saa

teab temagi - püha on ainus

üks taevas, üks aeg ja üks maa/.../

Segunenud peatõst

Ülla-ülla ei tee kellelegi see, et enamik maailma rahvastest on segunenud/segunemas. Puhtaid rasse ja khm-khm-khm tõuge jääb järjest napimaks, mis on ühtepidi hea ja ühtepidi mittehea. Veri tugevneb, geen kindlustub, huvitavad kombinatsioonid löövad välja ja tulevad erinevad kokteilid (jube ketserlik märkus inimeste suunal, aga no mis sa hing hädaga teed). Mingid eelnevad esivanemad põimuvad ja löövad põnevalt välja.Üks legend emapoolsest suguvõsast räägib seda juttu, et kuskil üks nendest sajast kõugust olla doni kasakate järeltulija. Isapoolsest sguvõsast on aga teada, et isaema isa olnud poolakast valgekaartlane. Igaljuhul on lood aga sedasi, et minus on mingi imelik äkilisus ja temperament sees, mis aeg-ajalt ennast vaatamata minu välistele püüdlustele püsida vaikne, viks ja viisakas naisinimene, teravalt ja tuliselt välja lööb. 

Ja ust prõmmima paneb. Ning soovitab ülemuse pikema jututa põrgusse saata, kuid seda ma ei tee. Kuid seda üllatavam on, et enamik kolleege tunneb mind kaheksa kuni kümme aastat ning nad ikka ohivad perioodiliselt, et ma olen nii äkiline inimene.WTF?? Nüüd alles kogesite seda või? Kümme aastat pole märganud ja nüüd lõi äkki välja?Oehh..Ega see tegelikult pole halb. Ema hinnangul olin ma kõige julgem laps, kellega ta kokku oli puutunud. Et ei kartnud külalisi, ei kartnud esinemisi. Ja ega nüüdki ei karda ma ennast piinlikult paljastada a la mul on häbi, kui mu pisaraid nähakse. Mis siis? Kas sellest muutub midagi? Päike ei paista enam? Maa ei keerle ega pöörle? Suvele ei järgne enam sügis?No ja vahel ongi nii, et see äkiline minu sees tõstab pead ja muutub üllatavalt kiiresti tuliseks muinasloomaks. Eile ma teesklesin uksega tulletõmmet ja sain poole päeva töö tehtud ühe tunniga, sest viha annab inimesele jõudu ja temperamenti maanda ikka õigesse suunda.Oehh...aga tööd on tänu Keilale nüüd nii palju, et ei tea kuhu joosta või mida teha. Õhtul, trammipeatuses tudisevad põlved alla nagu saja-aastasel. Pea puudutab patja pool kümme ja enne seitset ma asemelt üles ei tõuse. Masendav eksole?

Põline linnatüdruk

Pole midagi siin öelda - olen linnalaps. Alguse saanud ja sündinud Pelgulinnas, kasvanud Kadriorus, arenenud Kristiines. Tõsiküll - vahepeal arvasin enesele õige paiga Tartu linna olevat, kuid sealne meretu atmosfäär, unise linna talumatu põkkumine ei olnud mitte minu mekk ega maitse.

Kuid ikkagi linn on see, mis mulle meeldib. Valikud, erinevad sihid ja suunad, võimalus minna ja teha, mida tahad.
Iseenesest mõista ei eita ma maa tähtsust ja tarvidust - maa ju annab leiva ja piima ja köögivilja ja liha, maal on õhk, mis karastab ja paitab linnainimese tuhmistunud hingamisi. Sealne vaikus ja rahu, linnulaul ja kastene rohi, üksikud mööduvad inimesed ja kauged haugatused.
Kuid linnas (ja siin pean silmas just seda, mida Teet Kallas "Nigulistes" osundab: "Suslik määrati piiri valvama sellesse võõrasse ja vanamoelisesse linna, kus siluetti ehtisid kõrged kirikutornid ja ta kulges piki mere äärt" - seega siis Tallinn) on omamoodi - hommikul astud kohvitassiga aeda, vaatad möödavuravaid autosid, kuulad linnulaulu ja mõtled muruniitmisest ning pediküürist samaaegselt.
Kui suvisele linnale laskub vihm ja päike ühel hetkel, siis muutuvad suurte teede autode mürin malbeks ja sumedaks. Kõnnid öises soojuses põliste pargipuude all või mõõdad aeglaselt vanalinna munakiviteid....Vaatad päikeseloojangut rannapromenaadilt või kiikad tööaknast Toompeale.
Sünnikodu ja kasvumaa vastu pole võimalik vastu astuda. Need on nagu liha minu luudel ja nahk prinki rindadel.
Maa on ürgne ja põline, pakub turvatunnet, toitu ja mõtisklusi, kuid linnas..linnas pole ükski sekund sarnane eelnevaga.

Kolmas päev. Kihnu

Tegelikult küll ärasõit pisikesel praamil nimega Amalie, kell on 7.00 ja laev kõigub ning minu tunded ja kõht ühes temaga. Öine tuul ja torm tegid asja palju hullemaks ning ma olin juba ette merehaige, kuid ma püüan meeleheitlikulkt mitte mõelda sellele, et mul on klaustrofoobia, ma istun allpool veepiiri asuvas salongis. Kihnu jääb selja taha ja nüüdseks muutub sealne reis mälestuseks, sellest, mida meenutada ja mida tagasivaateliselt uudistada.

Mitte üldsegi halvustavalt - kihnlased on looduslähedaselt lihtsakoelised. Ja valjuhäälsed. Ja rõõsad. Ja hea isuga. Veidi aeglased. Töökad ja usinad. Käsitöökott alati naistel käepärast ning kohalik mokalaat hoos.

Noori oli saarel palju. Rasedaid ja lapsevankritega naisi samuti.

Pisikese praamiga, kus olid kaks autot, tosinkond kalakasti ja meie pere maabumine Munalaiule oli üks ütlemata õnnelik hetk. Manner. Ei kõigu, ei õõtsuta, ei ole tuuline. valikuvõimalused paranesid silmnähtavalt.

Pärnusse jõudes tegime kohe ühed mahedad kohvid, käisime turul, ostsime poegadele mõned asjad, vaatasime isa sugulastele külakosti ja viibisime varajase lõunasöögi isa tädipoja ütlemata õdusas elamises, kus õu on täis parandatavaid rekkaid ja õliste kätega mehed ringi seegasid.

Ja siis jõudsime isakoju, kus ma vähemagi häbitundeta magasin reisiväsimust välja.

Kihnu jäi meelde, seal sai käidud ja ühte-teist nähtud. Vahest jäi sinna meist maha mõni jälgki.

Teine päev. Kihnu

Sedasi siis. Hommik algas jahedalt ja udus. Külalismaja on kütteta ja perenaise mured - kõik hommikul puhtaks, kammida, pesta ja sööta ju vajalik teha. Pererahvas hoiatas, et nemad on hilised, eks ma siis sedasi vaikselt hiilides kööki hommikusööki tegema läksingi.

Igaljuhul kaheksa olime taas majaka juures, kus isa, nägemata ühtegi laeva silmapiiril, näitas meile suuna, kus sõitis laev. Kümmekond minutit hiljem oli näha ka väikene laevakujuline täpike...

Kivid olid ilusad - igas suuruses vedeles neid jalge ees ning poegadega sai mängida mängu - hüppa kivilt kivile. Ro võitis, võistlushimuline nagu ta on.

Surnuaias käies - õigeusuliste haudadel, nagu näha võis - oli loomulikuks käiguks Kihnu Jõnni 92. aastal koju jõudnud säilmete matmispaiga külastus. Rahvamaja seintel oli käsitööasju ja muuseumis peegeldati mitmekülgselt kihnlaste üsna rutiinset elu. Kuigi pulmakombed on neil ebatavalised ja osad jooned kogu nende saarele omases kultuuris meenutab mitmeti juudi pärimusest kuuldut, aga mine sa tea...

Kursna kõrtsu toidud pole pahad, siinsed poed on mitmeti varustatud.

Uurisin pererahvalt prügiteenuste kohta - sain põnevat materjali.

Samuti osutus nende tütar üheks usinamaks kohaliku kultuurielu edendajaks, olles SA Kihnu Kultuuriruumi juhatajaks. Tubli ja mitmekülgne perekond.

Mitmest majapidamisest möödudes, korralikke õuesid ja paate ja võõbatud seinu nähes, jäin mõtlema, et kus peatus Parijõgi. "Maaleivast" loetud tulid muuseumis elavalt silme ette.

Kui hommikul lubas, et lõuna paiku hakkab saartelt sadama, siis nüüd on tõesti tõsi.

Istudes 15.56 17.06.2011 pererahva elutoas ja klabistades läpakat, tuleb tõdeda, et akna taga rabistab vihma ja kerge tuuleke on tõusnud.

Perenaisega lubasime õhtul kooki küpsetada - seegi omapärane kogemus tulemas.

Esimene päev. Kihnu

Nii. Sellesuvine reis on meil saarele. Kihnust tean ma vaid Parijõe raamatu"Maaleib" põhjal tulnut. No ja nipet-näpet Enn Uuetoast ja sealsetest körtsikutest ka.

Kuid täiesti uskumatu tundub see, et 21.sajandi eelised mistahes ajastute ees löövad ja ründavad täieliselt sisse, sest:

9.47. 16.06.2011 istun ma läpakaga Liisu-nimelise praami salongis, võtan seinast voolu ja olen wifiga internetis sees ning kirjeldan vahetuid emotsioone.

Mis on tegelt seotud tuule ja merehaigusega, sest teades ennast - see kahetunnine reis merel ja praamiga ei möödu teps mitte rahuliselt (loe: iivelduseta).

Püüan terve päeva sedasi hiljem üles tähendada ja endasse püüda.

Pererahvas - isa kolleeg meretöölt, pensionil olev mees ja tema lahke abikaasa, majutasid meid kõrvalhoone külalistuppa ning meil oli võimalik pärast põgusat uudistamist minna tutvuma Kihnuga.

Olgem ausad - ega siin suurt tutvuda pole, kui su eesmärgiks pole folkloor, murdeuurimus, käsitöö või kalapüük.

Kaks kohalikku kõrtsu, kirik, muuseum, koolimaja, rahvamaja, majakas, neli poodi, postkontor.

Sõidad siia, sõidad sinna. Vahel harva näed saarerahvast - naised sõitmas kirjude undrukutega, kummalistel mootorratastel, mille külgvankriteks on puitkastid, amortiteta põrumise saatel kõigub kastist välja kellegi jõmpsika hele peanupp....

Õhtul sai pererahvaga lugusid räägitud ning ausaltöelda murdis siinne õhk mind pikali.

Luuslangitatud nädal

AD.2011 on sellel äraspidiselt ja ehmatavilusal pühapäeval seisuga nii, et esimene poegadevaba nädal lendas kui tuul, sest:
1)esmaspäeval harisin ja kraamisin poegade tuba, vedelesin aias ja kiirustasin öisesse vahetusesse
2)teisipäeval harisin ja kraamisin ennast, vedelesin aias ja lobisesin naabriga
3)kolmapäeval harisin ja kraamisin ennast ning vedelesin Vääna-Jõesuu rannas, kus ma:
*päevatasin ja sain ennast kenasti pruuniks
*mõrastasin raja alla pesa uuristanud kuklaseid maha rapsides varba
*külastasin sealsamas puhkavat P-d poegadega ja sain tema nooremalt pojalt viiruse
*liibates marsapeatusesse, otsustasin hääletada ja sain auto peale, kus tutvusin muusikuga
*käisin nelja kolleegiga igakuisel restoraniõhtul
4)neljapäeval tegin TTK-sse katseid, kus ühel neist sain võimalikust 80-st 80 punkti, seejärel vedelesin L ja tema pojaga Valkla rannas ja pärast, õhtul, toimetasime villaringil.
5)reedel harisin ja kraamisin elamist, terrassi ja ennast ja kiirustasin öisesse vahetusesse.
6)laupäeval harisin ja kraamisin ennast ning seejärel suundusin sõbraga Keila-Joale, kus me:
*einestasime Keila-Joa baaris
*vedelesime Keila-Joa rannal
*avastasime, et sõbra autosse on sissemurtud ja minema on viidu õlakott
*võitlesime sääskedega
*istusime õhtul naabritega kergel aiasuareel
7)Ja nüüd on pühapäev, harisin ja kraamisin ennast ning ootan, et see pagana tööpäev ennast kiiremini veeretaks vahetuse lõppu.
Selliselt luuslangitud nädal siis.

Esimese klassi lõpp

Nii. Täna siis on poegadel esimese klassi lõpp. Eile me viikisime ja triikisime, viksisime ja sättisime asju välja. Naaber, kes on üsna abivalmis, tegi väikesed lillekimbukesed ja sedasi need sirgeks kammitud peadega pojad mul esimest klassi lõpetama läksidki. Ühel punane pluus ja veinikarva kikilips, teisel helesinine komplekt. Viigid nii teravad, et lõika lausa lihakamarat.

Tunnistus tulemas enam-vähem. Kuulan muusikat ja mõtisklen. Meenub hetk, kus vanem poeg äsjasündinuna mulle oma tumedad silmad nii sügavale südamesse puuris, et see võttis mind, sünnitajat ikka üsna nutule. Noorem poeg, kes kaks minutit hiljem sündis, kisas. Tema pilgu ja pöidla püüdsin ma kinni järgmisel päeval.

Mäletan seda hetke, kui Ro ei saanud ega saanud rinnanupsu pisikestele huultele püüda. Re tegi sekunditega puhta töö ja ainult kägises mõnust.

Mäletan neid esimest korda keeramas, pööramas, käputamas, voodisse püsti tõusmas. Nende esimesi sõnu, samme ja tegusid. Kuidas nad saamatult putru lusikale ja põske püüdsid, kuidas nad jooksid, mängisid, kuidas kukkusid ja kuidas haiget said. Kuidas nad oma autode klotside, tööriistade ja pehmete loomadega tunde ja tunde mängisid. Kuidas nad vees pladistasid, kuidas me rannas kivilt kivile hüppasime ja kuidas lehehunnikus nendele värve, varje ja aastaaegu õpetasin. Kõik see meenub. Plaju hetki, tundeid, mälestusi, meeleolusid, pisaraid ja naeru, riidlemist ja toimetulekut, kiirustamist, ruttu ja haigusi. Hellust, hullust, head ja halba ja hirmu ja õnne ja kannatust ja muretsemist ja treeninguid ja õpetusi....

Ja nüüd, ja nüüd nad on esimest klassi lõpetamas.

Ujumisega on sedasi, et treener soovitas panna edasijõudnutesse. Väga head eeldused ujumiseks, suurepärane lihaskond. Tugev, sportlik suundumus. Hea rühiga (kõlab küll nagu tõuhobustele tunnuste määramine), kuid tõesti - hea on näha neid kahte, neid MINU POEGI sirgeselgselt, kuid E-kõnnakuga kooli, trenni, poodi, sõprade juurde minemas.

Ja tunnen , et enam ei saagi neid nimetada väikesteks poegadeks, vaid lihtsalt poegadeks.

Et see esimene klass ka nii märkamatult möödus....

Naised erinevas vanuses

Mõnikord, vaadates vanu naisi, mõtisklen, et millised nad nooruses olid küll. Kortsuräguste põskede tagant, ümarama keskkohaga mammid, kelle silmades oli kunagi elujõud, kätes nooruse tarmukus ning kehas hormoonidemäss. Naised, kelle juures käivad lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsedki. 

Need, kes on panustanud oma sünnitusvaludega ilmale mõned inimesed, kes pesid käsitsi mähkmeid, kes imetasid kaua ja põhjalikult lapsi, kes ehitasid pärast sõdu üles linnasid ja kohanesid oma leseseisusega.

Kord kõnelesid kaks 85-aastast mammit, palatikaaslast oma sõjaelamustest teineteisele. Üks uuris, kas teine sõjaajal ka pattu tegi. Kõnetatav tunnistas üles, et mehkeldas küll ühe saksa ohvitseriga. Teine memm ahhetas seejuures ja uuris, kas mees ikka sõjast tagasi tuli. Selgus, et abikaasa tuli tagasi ning neil sündis veel kaks last....

Mõtlesin vana fotot vaadates oma vanaemast - esimene mees suri tuberkuloosi, enne seda matsid nad poja, tütar oli haige. Vennad hukkusid sõjas, õde suri ja tema tütar vajas kasvatamist. Noorusesse mahtusid esimene vabariik, ilmasõda, okupatsioonid, küüditamised, kolhooside ehitamised, teise tütre sünd, raske maatöö ja tütarde koolitamine. Ja ta oli uhke hoiakuga, sale, rinnakas, juuksed kuhilas, nina suur ja suunav, käed alatisest tööst rakkus ja muhlikud... kaks kord elus oli ta küüsi lakkinud - tütarde pulmadeks. Ja ta oli olnud kunagi see, kelle lauluhäält kuulates pidulised unustasid end... Külanaised käisid kaarte panemas ja unenägusid tõlgendamas. Ja enam pole teda ega tema nooremat tütartki...

 Mina vaid jätkan seda liini, millele on iseloomulikud head juuksed, kõrge büst, tedretäpid ja suunav nina.

Ning nendele kõikidele vanadele naistele mõeldes, nende eludele vaadates - kõike oli, lapsepõlve, noorust, keskiga, vanadust, armastust, tööd, pisaraid, naeru, viha ja õnne, matmisi ja pulmi. Ja tuli meelde veel üks selline..eee.. liigitus naistele vanuse poolest:

8-aastane - sa viid ta voodisse ja räägid talle loo

18-aastane - sa räägid talle loo ja viid voodisse

28-aastane - sa ei pea talle lugu rääkima, et voodisse viia

38-aastane - tema räägib sulle loo ja viib sind voodisse

48-aastane - ta räägib sulle loo, et mitte voodisse minna

58-aastane - sa jääd voodisse, et mitte tema lugu kuulata

68-aastane - sa viisid ta voodisse, vat see on alles lugu

78- aastane -mis lugu? mis voodi? kes sa oled?

Only crying

Tänase pärastlõunani ei teadnud ma üldse, et on olemas selline laulja nagu Keith Marshall. Ja alati sellena, kes otsib lugu, kes tahab lugu, kes mõtleb loole, kes maitseb, hingab, tunneb, kuuleb, näeb kõikjal lugusid, on need sõnad, on lihtsalt... no...lihtsalt läksid mulle sisse.

Viisidega on enamikel vist sedamoodi, et nad kas mõjuvad meeli või mitte. Kurvastavalt, parandavalt, meeleliselt, armastavalt, erutavalt, positiivselt (urr - seda sõna ma ei kannata mitte üks raas), negatiivselt, vihastavalt ilmselt veel kuidagi.

Nüüd on juures üks LUGU, mille saatel ma saan olla meeltega tundlik. Kellelegi? Kes teab..

Vahest saan kuldlibikutes ja kuldsiidis pimedal terrassil, taustaks välku sähviv taevas, kuulata seda meloodiat ja libiseda öörohelisele, värkseltniidet murule?

Looga tuleb meelde erootika, lähedus, see tekkiv MISKI. Just erootika. Praksuv õhk, hetke enne, kui olete nii nagu loodus teid rajas. Huuled suudlemisest valusad, ihu pakatamas, riided vedivad ennast iseenesest vähemale...

Ja hiljem jäävad need lood - vahumägedes vann, tühi shamusepudel, meloodia, kustunud küünlad, armastamisest tiine õhk...

Kunagised kiindumused, kired, meeleolud - only crying...

Inimene on ühiskondlik

Ja ühiskond on inimlik? Ei tea, kuid... Viimastel aegadel on olnud juhtumeid, kus ikka ja jälle tuleb aduda seda, kuivõrd aktiivseks ja sotsiaalseks muutub inimene keskmises täiskasvanueas - seega siis oma elu kolmekümnendatel. Paljud nähtavad ja nähtamatud lõngad seovad elu kokku üheks suureks ja kirjuks vaipkatteks. Mitmed rollid lisanduvad, kuid ei asendu.
Kahekümnendatel on inimene suhteliselt enese päralt-õpib, sebib, sehkendab, mõni hakkab lapsevanemaks, kuid reeglina on käsil teatavat laadi hedonism, elunautimine - peod ja baarid, armukesed ja miilustamine, reisimine ja hariduse saamine. Kuni leitakse see keegi, kellega on tulevik hele ja selge ning kodu loomine muutub esmajärguliseks.Tulevad lapsed. Ja toimub muundumine - inimene hakkab tõeliselt ühiskondlikuks. Silmad avanevad, aeg hinnatakse ümber, käed-jalad on nüüdsest alates 24/7 hõivatud kellegi väetima ja vähema pärast. Ja ootamatult ruttu pannakse laps ühiskondlikule rongile - võideldakse lasteaiakoht, seejärel juba koolikatsed, siis keskkool, ülikool/erialaõpe vms, noorus, ja tema sulandumine üheks talaks ilmale.Kuid mis on siis iseloomulik kolmekümnendatele? Esiteks - esimesed haridused ja töökogemused on toimunud, areng oli silmnähtav. Perekond on reeglina olemas (ja pere alla mahuvad väga erinevad kooslused), kodu, elukaaslane. Vanemad on olemas ning neil on õigus loota, et nende kasvatuslik vaev kannab vilja, lapsed on olemas, kellel on õigus loota, et kasvatuslik vaev annab neile tuleviku. Sõbrad ja tuttavad on väljakujunenud eluosad, kolleegid söövad närve, kuid on sellevõrra talutavamad, et osatakse mõningase vilumusega asju kas leevendada või teravdada - vastavalt vajadusele.
On olnud armukesi ja seiklusi. On välimust, mõistust ja tervist piisavalt, et nautida elu, kuid enam ei vaadata vaid uljusega ümbritsevale, vaid leitakse ka muud olulist ja tegutsemistvajavat.Inimese ühiskondlikkus areneb, teadlikkus tõuseb, seni püstitatud eesmärkide asemele kerkivad uued tuuled - vahest veel üks haridus, vahva pesamuna, uus maja, kolimine teise riiki, kõrge vanaduseni vastupidava tervise hoidmine ja parendamine. Väljakujunenud arusaamade juurutamine töös ja eraelus.See on harilik mudel olemaks sotsiaalne, vajalik ning olemas.

Kuigi ma mõtlen, et need kõige paremad aastad on siiski veel ees.

Atundelisus

Mind romantikaga võrku ei püüa. See on nüüdseks teaduslikult tõestatud fakt. Mitte, et ma ei teaks ega aduks tundelisuse, igatsuslikkuse, luulelisuse õrnkirbeid hetki enda südamekõrvades kajamas...Kindlasti mitte. Kunagi sai äärmiselt silmasoolase meki põski, kui E-ga koos hööveldasime või ta mulle rannas lepatriinud sülle poetas või kui ma öösel või miks mitte kasvõi päeval alastisukeldumist sooritasin, üll vaid kergelt liiva ja vist jooksis üle rinna väikene vetikas...
Kuid need kulunud väljendina kõlavad kommikarbid ja väikesed lillekimbukesed ja luuletused ja määrsõnadest tulvi sms-d..... Ohh jumal.
Kord oli üks tuttav meesterahvas, kes kirjutas abieluettepaneku 40-salmilises luuletuses ja kes tekstis mulle joovastunud teateid: "Tahaksin kõndida vikerkaarel sinuga vesiroosidest pakatavasse järve ning noolida veepiisku sinu päikesest kilgendaval ihul"... Nagu Sandra Brown, aga eesti keeli ja mehe meeli. No ei töötanud see minu puhul, pigem pelutas kusagile kaugemale ja kiiremini kui muidu. Tavaliselt leiavad enamik teist sugupoolt sellised sõnumid äärmiselt luulelised olevat, aga mina mitte.


Mis mul viga on? Ma tean ja taipan (parafraseering Barthes'lt) - ma olen atundeline. Sõnakurt. Tuim. Kõikide tuimuste ema ja isa. Kuid samas... ikkagi ju loog. Lobaloog, nagu meid on varemaltki nimetatud.
Nii pole lihtne elada, kui vaatad tõenäolist ...eee...ee... armukest nt sel pilgul, et kas tal on lahtised käed või on ta püdelnäpp. Kas ta märkab ise, et meheta majapidamise on nt kapp rippu, ukselink logisev või mitte.

Sedasi selektides olen tuvastanud, et akutrelliga või kruvikeerajaga siidhõlstis naine näib tekitavat teatud mõtteid, mis tekitavad neile omamoodi tundelisuse ning soovi...pageda

Diese sind die Sachen ich mag gern zu hassen

Ülikooli esimesel kursusel oli kohustuslik lisaks lähtetaseme eesti keelele, ladina keelele, paljude erialaainete eeldusele soome keelele vajalik valida üks võõrkeeltest, mida siis tuli süvendatumalt kolm korda nädalas õppida. Sisuliselt esimesest klassist põhjalikult saksa keelt õppinuna ja ohh taevas - see keel oli ikka kaelamurdev - oli loomulikuks valikus saksa keel.

Mingisugusel hetkel tuli meil seal Heinet lugeda, Goethet tõlkida ja isegi üks luuletus valmis kirjutada - kas siis armastusest või vihkamisest. Viimaseks reaks oli siis praegune pealiskiri (kuigi ma kirjutasin mälu järgi - ilmselt oli seal ka grammatiliselt midagi muud, aga see pole teemaks). Õppejõud muigas kõvasti selle üle, et need on asjad, mida mulle meeldib vihata. Toonast nimekirja ma täpselt muidugi ei mäleta.

Kuid aeg-ajalt mulle meeldib mõelda asjade üle, mis mulle tegelikult ei meeldi. Ja kui nüüd hakata neid sedasi vahemaalt vaatlema, siis on rida tavaline ning lihtne:

1. Rumalad inimesed, kes pealetükkivalt OMA TÕDE kui ühte ja ainumast peale suruvad.

2. Võltsvagatsemine

3. Võltsheasüdamlikkus

4. Kella mittetundmine

5. Psühhootiline käitumine

6. Joomarlus

7. Pesematus

8. Läbisegi lohakus tööpindadel

9. Maksuamet

10.Naised, kes ei oska süüa teha ja/või naised, kes oskavad süüa teha ja lakkamatult lobisevad sellest, mida nad perele eelmisel õhtul süüa tegid.

11.Katkised sukkpüksid, väljaveninud T-särgid.

12.Need inimesed, kes ei oska tundeliselt keerulistel hetkedel midagi öelda, vaid maigutavad lammastena suud.

Nimistu on pikk, kuid mitte piiratud, sinna võib lisanduda veel ja veel miskit.

Kuid on asjad, mis mulle meeldivad ja neid on...ikka väga palju: linaõli lõhn, värskelt värvitud seinad, hispaania rüübe, puhtaks pestud pojad, head raamatud, ürgpesu, hoogne armastamine, korras kirjutuslaud, õues kuivanud pesu, naabri kitarrimäng, vestlus sõbraga...

Ja muudki, ja muudki, ja muudki

Promet, Lilli Promet

Tänasel tunnil Prometist enam ei kõnelda, no eriti ei kõnelda. Ta oli selline punase sulega ehitud Eesti kirjnduse suurkuju, kes sai tänu parteile ja valitsusele ühte ja teist. Kuid tema loomingus, oehh, tema loomingus on kõike nii ohtralt, et ta meeldib mulle lausa. Tema sõnakasutus, lauseehitus, mõttejõud ja keelevägi, kirjeldused, kulminatsioonid, jutustusstiil... kõik on põnev.

Ma olen teda palju lugenud, kuid mõnda asja enam ei mäletanud ning nüüdseks oma poolkirjandusteadlase pilguga tekste sünteesides ja analüüsides on mõndagi huvitavat näha. 
Plikana ja eelteadmisteta elasid kaasa vaid tegevustikule, veidi arukamana märkad vaibakirja kõiki lõimesid. Nimelt lugesin hiljuti "Meesteta küla", kuigi ma oleksin ise nimetanud seda pigem "Tagalanaisteks" vms. Kolonn eestlasi saabub sõjaaegseslt kodumaalt võõrasse paika ning asuvad raske sisemaa talvega ennast harjutama.

Lugesin ja...tõmbasin mõtteis rööpaid ühe teise analoogilise teosega, E.Rängeli "Karmide tuultega", kus oli aineseks täpselt sama - Eestist evakueerunud perede kohanemine kauges stepis, lastega naised, vanad mehed. Kolhoosid, armulood, õpetajaks olemised ja saamised..

Kuid kui erinevalt need kaks naist kõike kirjutasid.

Promet jõuliselt, paari sõnaga karakterit joonistades, põneva ehitusega elusid põimides. Rängel on kuiv ja skemaatiline, järgides mingeid väga kindlaid süzheenõudeid..

Rängel pole eriti palju kirjutanud, Promet on ses mõttes võimsam, kuid konkreetselt kahte enam-vähem üheajalist lugemist võrrrelda - ja vahe on märgatavalt näha.

Mulle meeldib, kuidas Promet veidi minoorsetes toonides, kuid realistlikult inimeste elusid kujutab. Ühest tema antud ja loetud intervjuust mingis kirjandusajakirjas olla ta öelnud, et tema tegelased on värvikad seetõttu, et nad on elust maha kirjutatud.

Kiska vanemad - krahv ja krahvinna oma masendavas eluvõõruses, Sven Lutsar oma kahepalgelisuses, Tilde ja tütar Kristiina, Siskade perekond - nad on kõik sedasi kujundatud, et tekib äratundmine, et ohoo, see ju siss siin naabertänavas nendega juhtuski...

Prometi elulisus ja elujõulisus on mind alati imponeerinud, sest need naised, kes temal esiplaanil on, on alati kuidagi veidi teistmoodi, kui need, kellest on mujal kirjutatud. Ja selle tingib just tema omapäraselt libisev kirjastiil - haarab kaasa ja neelab alla ning jääb ootele, kui teda peenestatakse.

Nüüd võtsin lugemise alla ühe teise raamatu, mida ma samuti kuskil sinna nüüdseks 20-aasta tagusesse plikapõlve mäletan jäävat - Veera Saare "Ukuaru".

Vaataks ja mõtleks, kas ka tekitab tundeid äraspidiseid või aitab taaskordselt mõista minevikunaiste eluvalu, - ilu ja -võlu

Koldunja

Enam-jaolt ma väga vene keelt rääkida ei soovi, tööl on ümbritsevaid selle keele inimesi piisavalt, kuid mulle hakkas kõrvu üks venekeelne sõna - koldunja. Ja ma uurisin, et kes või mis või mida see märgib? Selgus, et see tähendab teadmanaist. Seda, kes paneb kaarte, aitab kadunud armastuse tagasi tuua, annab rohtu, et tittesid ei tuleks või aitab neid ära kaotada, ennustab tulevikku kohvipaksult, aitab hädas sünnitajat. Teab paljusid asju, on elukogenud, kannab pakus villast salli ja õlapauna, kus on napakesed salvide ja võietega, purgid ürtidega, pakk kaarte ning paun erinevate skalpellide ja puhastusvahenditega.

Koldunja oli ilmselt see, kes "Traviatas" närvutas krahvipoja ära, see kes "Scarlettis" abistas Kiisu ilmale, kes "Vendades karudes" aitas Keenahil karuks muutuda...

Praktiliselt igal ajastul tundub olevat seda koldunjat (mulle meeldib selle sõna kõla, iseloomuga ja pilte kujundav) piisavalt. Me ei taha tunnistada, et nad olemas on, kuid ometigi me loodame nendelt ühtteist kuulda.

Mäletan lugu, mida rääkis mulle tuttav, kes kunagi kooliõega koldunja juures käis. Too oli seal mitme asjaga sehkendanud ja öelnud kooliõele, et ei ole millestki rääkida, sest midagi polevat tulemas. Ja järgmisel päeval oli kooliõde astunud kõnniteele ning otse auto ette ja alla ja silmapilkselt surnuks....

Uskuda? Või oli see juhus?

Vanga? Tsuhna? On nad olnud ehedad?

Küsiks, aga milleks? Ega nad meie keskilt ju kao.

Läbipaistev

Läbipaistev maksusüsteem, poliitika, majandus, juhtimine.
Läbipaistvad nõud, klaasid, tassid, kausid. Kõik peavad neid normaalseteks. Kuid... mingil põhjusel vaatavad inimesed imestunult läbipaistvale plastkotile. Kannan seda vaid suvel või noh siis, kui soojemaks läheb ning absoluutselt kõik inimesed vaatavad sellele kotile (mis on muide minu kotikogus üks lemmikutest) kummaliselt. Et a la kõik on ju näha.
Mis siis, küsin alati vastu. Mul pole midagi varjata - märkmik, mahukas ja paljukirjaline; rahakott, mustast nahast ja rahalage (nagu ikka, eksole); läbipaistev kosmeetikakott, eurokalkulaator; taskulamp; prillid; taskurätikud, nätsud, sigaretid ja välkar. Võtmed ka. Tavaliselt mõni toimetamist vajav artikkel, tegevusjuhend ja pooleliolev raamat. Rannas käies rannalina, raamat, termos kohviga, kuivikud.
No kotti on lihtne korras hoida - seisus kohustab seda läbipaistvust kraamima. Iga päev.

Kuigi tase selle läbipaitsva kotiga oli siis, kui naasesin piduse ja väsinuna Saaremaalt pulmast ja ei leidnud oma l ä b i p a i s t v a s t kotist võtmeid üles. Ju see hommikuni tants ja shampus oma töö tegid, et pidupudedad näpud metalli haarata ei suutnud.

Ka varastele on see ilmselgelt märklauaks ja sihtteemaks. Kord Viru keskuses eskalaatoril sõites nägin kahte tänavavarast, kes purjus välismaalasi ja kohalike rumalpäid rahakottidest lagedaks tegid. Kuidas ma neid teadsin? No mulle näidati neid nägupidi. No ja tookord eskalaatoril ma nägin, kuidas üks nendest minu kotti vaatama jäi. Ma naeratasin ja ütlesin venekeeli, et sellele ei maksa isegi mitte mõelda, sest ma tean, kes nad on. Poisid ohkasid vaid pettunult ja läksid minema.

Kummaline mõju sellele läbipaistvusel

"Misjaoks ta sedasi teeb?"

Kuigi Lindgren elas huvitavat elu, olen ma tema kirjutiste suhtes olnud pigem ettevaatlik, kui takkakiitja. Tema teadvustatud kasvatuslik eesmärk jääb kummaliseks ning õpetab lapsi oma vanemaid mitteaustama. Kuid.. Ronjas on üks selline koht, kus ta vist ühel oma metsas luusimise käigus kukub ja ta jalg vajub läbi hallvanakeste elamise ja Ronjale seatakse jala külge häll ja Ronja üritab siis oma jalga vabastada ja laemuld satub hälli beebile peale ja Ronjat ümbritsevad hallvanakesed küsivad imestunult : "Misjaoks ta sedasi teeb?"

Ma siin mõlgutasin mõtteid, et mida ja milleks me teeme? Mis asjad need on misjaoks me sedasi teeme?

Aa, aga millest käib jutt?

Naistest loomulikult, suguõdedest, rivaalidest, nende halvustamisest, nende kritiseerimisest, nende armastamisest, nende üle naermisest ja nendega koos nutmisest. Me oleme loodud sisuliselt ühesugustena, geneetilise pagasi, evolutsiooni, anatoomia, füsioloogia ja bioloogia põhjal, kuid samas oleme kõik erinevad, individuaalsed, isikupärased, erilised, kuid kas ikka oleme? Vähemalt mõned on, kuid vahel tekib küsimusi, et mis nüüd siis on, mis need nii sarnaseks teevad?

Üks tüüp naisi on selle enesele väga lihtsalt lahti seletanud.

Füüsis? Silmad? Juuksed? Miline riietus, milline meik?

Kuidas poseerida? Viimase peal maniküür? Kas see ja see lõhn või mõni muu?

Missugune pesu? Roosa pitsivaht? Shampanjakarva ja poolläbipaistev? Must? Oleneb vist millal ja kuhu minnakse.

Lõputud kreemimised, koorimised, vahatamised, lõhnatamised, raseerimised, epileerimised, masseerimised, blondeerimised. Palju ostlemist. Keskused Tallinnas, Soomes, Taanis, Rootsis. E-bay ja lõppetud putiigikesed nii virtuaal- kui muidu maailmas. Need kingakesed ja need püksid, See top ja too jopp. See kott (tunnistan ennast süüdi - olen ise käekotisõltlane) ja see seelik... Oehh tundub ju primitiivne maailm olevat (ja see on kinnistunud muide primitiivsetest sarjadest, mis oma üllatava edumeelega on mitmed põlved naisi ära rikkunud oma ostuhulluse ja märgi tagaajamisega).

Samas lappan aeg-ajalt oma tuttavate facebook.com kontosid ja ega sealt midagi asjalikku vastu ei vaata - paljud eakaaslased poseerivad mukitu ja lakituna järjekordsel peol, üritusel ja istumisel. Poseeritud naised, nooruslike, vahel plikalike riietega ja...ja retusheerimata on näha kanavarbad ja longuv partii.

Vaatan neid pilte ja mõtlen. Ning mõttesse tuleb järjekordne kirjutis. Alexandra Ripley "Scarlett" (kus muide on tegemist ühe naisega, kelle jaoks märk, mark ja välimus olid prioriteediks - uhkete aluskleitidega rõivad näitasid vaid jõukust!), seal on üks koht, kus Scarlett üritab meeleheitlikult Rhetti (abikaasa, eluarmastus ning kolmanda, neljanda ja viienda lapse isa) tagasi võita ja üritab teda armukadedaks ajada. Rhett aga saab asjale jälile ja käratab naisele (kes on sellel hetkel 32-aastane): "Kas sinu auahnuse tipuks on jäädagi
Claytoni maakonna esimeseks kaunitariks?" Omal ajal lugedes tundus see ütlus kuidagi julmana, kuid nüüd, olles ise ületanud selle piiri, lõhkunud enese jaoks seina enda ja naised-ei-räägi-kunagi-vanusest olemise vahel, siis tekib tõesti meeli paine, et misjaoks ta/nad sedasi teeb/teevad?

On nende valgete salkude tagune kolp ainult avatud selelle, et ma näen ikka veel nii pagana noor välja, mul on selline ja selline mees, ja ma sõidan sellise ja sellise autoga ja mul on selline ja selline maja? Identifitseeritakse pelgalt välimuse, abikaasaks olemise ja aineliste väärtuste põhjal?

Kindlasti arvab mõni lugeja, et haa, hapud viinamarjad.. Jumala eest ei ole. Väikese vaevaga on võimalik ennast ütlemata üles lüües ja minimaalsete pingutustega saada põllesappa mõni mehepoeg. Lisaks ei kehti 19.sajandi kivistunud reeglid, kus lapsi saadakse abielust ja vallaline lapsega naine on selgelt vaid hoor.

Ise tahaksin eneselt nii 50 aasta pärast küsida, et misjaoks ta sedasi teeb ja silmas pidada nt. hoopiski elutöö auhinna kättesaamise tseremooniaks püstitatud lavakaunistuse paigutamisel pojapojanaist, kes vaatamata minu soovile mitte tuua gerberaid (ei meeldi need lilled), on terve konseptsiooni vaid gerberatele üles ehitanud....Hehh, magusad mõtted vaid...

Kuid pöördudes tagasi oma tuttavate naiste juurde - milles on küsimus? Miks nad tahavad käituda piiratud kanadena? Millal muutusid nende eesmärkideks uhkem kosmeetika, ohtramad peod, parem säärejooks, sädelevamad ehted?

Me kõik olme ju tulnud ühest ajast ja ega me nüüd nii vaesed ka polnud, et peaksime kogu üllejäänud elu korvamisvajadust teostama (see on tegelt sama jube väljend kui ainevahetust teostama - pesuehtne kantseliit)?

Või see teine äärmus, et kui sa oled veidi humanitaarsem, veid võimekama mõtlemisega, jääb külge märk kui boheemlsaslikult mugavast ja elegantselt lohakast inimesest, kes hindab villast sukka, uhutud seelikut, meigivaba nägu, kahes patsis juukseid, mingil põhjusel kergelt hoomatavat pesematust..

Mõlemalt liigilt tahaks küsida: "Misjaoks ta sedasi teeb?"

Sattumine

Eks ole imelik, et sa vahel oled kohal mingisugusel ajahetkel ning sealsamas on kohal nt veel keegi sinu minevikust. Teadmata isegi, miks see juhtus. Kummaline onju? Nt seda, kuidas sa põrkad poole tunni jooksul ühes kaubakeskuses kokku, ja seda kusjuures üsna järjest inimestega, meestega, kes on mingil lõigul sinu elus mänginud olulist rolli. 
Mõni päev tagasi juhtus nii, et olin ja nägin. A-d. Seda, kes mulle kirjutas pika luuletuse, see, kelle pärast E tegi mulle stseene. 
Ta oli oma naisega (kriitika korras - selline igapäevane naine oli) ja kui ma olin öelnud talle ära oma tere ja luristanud sinna juurde kõrvulukustavalt käeshoitud kohvitopsist, läks A juuksejuurteni punaseks, ta naine kahmas käest kinni ja vedas oma mehe, sõna otseses mõttes vedas keskusest ta välja. Ohh, ma ütleks selle peale. Miks ei oska inimesed, naised just, käituda mõistlikult. Jaa, ma saan aru, et ma olin A-le kunagi oluline, kuid enam ju pole.

No hüva, nägime ja nemad põgenesid minema.

Kuid sattumiste all ei pea ma silmas ainult kokkupuuteid minevikuvarjudega, vaid ka sellega, et kuidas õnnestub töötaval üksikemal korraldada EÕL selle-aastane konverents?

Või kuidas mul oli võimalik seista nii nelja aasta eest Estonia laval ja kureerida lõpuaktust tuhandele?

Kuidas on olnud võimalik et värskelt kaminalisena tuli mulle tuletõrjuja? Või nt siis, kui ma tänaval sattusin olema siis, kui üks tuntud muusik viinakoomas keset kõnniteed aeles?

Kohvipoes istudes, kui vastaslauast skulptor silma tegi ja ma hiljem tema ateljees maalile poseerisin?

Või kuidas üldse see sattumine käib?

Kes korraldab neid asju ja hetki, kui sa täiesti sõltumaltult millestki ja kellestki, oled kohas ja ajal, mis võib tekitada soovi kogetu hiljem blogisse viseerida? Ohhhh, elu ja tema sattumised. Juhtumised ja olukorrad. Ning küsimus - miks? Või täpsustavalt - miks mina ja minuga? See, et ma siia blogilehele kunagi sattusin ja seda kirjutamist alustasin - eks seegi ole üks juhus.

Magus-valusus

Ohh seda ema südant, iga päev torgatakse sinna seitse teravat mõõka. Kord on see saabel, kord rapiir, kord tääk,kord pistoda, kuid igatahes on see metallist, terav ja lõikav ning haavaservad jäävad puhtalt veritsema, võimatuna sulgumaks. Mure lapse pärast - kui ta kooli läheb, kui ta sealt tuleb, kui ta midagi teeb...

Kas temast kasvab inimene, kas ta on tore mees, kas ta saab elus hakkama. Ja kunagi olid need seitse mõõka nii lihtsakoelised - kas laps fokuseerib silmakese, kas ta hakkab pead hoidma, kas tal pole gaase, hakkab ta korralikult istuma, astuma, seisma ja sööma...

Pole midagi keerulisemat kui emadus, pole midagi paremat kui lapsevanemaks olemine.

See on magusvalus-kibehapukas-roosamustjas-õnnevalutav tunne, kui see seitse mõõka su südames turrib...

Roheline, see kõik roheline

"Hea on roheline värv, selle puhkab silmanärv". Nii lugesin ma kunagi mingit luuletust, ilmselt esimeses klassi. Äkki oli see liikluspäev?

Ei teagi enam, ei mäleta. Aga nüüd.. roheline, ümberringi on kõik roheline. See mõnus õrn vira ümber puude, see aimatavalt roheline, kohe-kohe lehtivate okste pungade värske, igakevadine sünd.

Ma armastan seda aega enim.

See on mõnus. Istud oma kivitrepil ja vaatad, kuidas rohi peab vaikselt endamisi aru, kuhupoole just nüüd oma lehed keerata. Istud väljas ja tõstad lauda vastavalt päikese langemisele. Esimene jume tuleb peale. Inimesed on valla.

Naised muutuvad kenamaks, mehed.. eee. ...no see sortsid, kirju pluus, kõhukott, sokid ja sandaletid võiks ära jääda, eksole? Pediküür võiks ka olla tehtud. Muidu poleks väga vigagi mehelikke ja karvaselt tugevaid jalgu vaadata ja pükste tagataskutele pilke visata. Et kevadel tunduvad ikka sellised mõtted pähe kippuvat, et millise ja kelle nüüd võiks korraks ette võtta. Haa, tegelikult.

Aed nõuab tööd ja köögis käib remont ja varsti pean oma seinatäie raamatuid paigutama nii, et saaks suure toa ka korda ja siis poiste toa ja üldse, seda tööd on niiiiiiii palju teha, kui aeda ja maja pead, kuid ikkagi.

Kõik roheline, see roheline....

Kui erinevad me siiski oleme?

Mehed ja naised olla kuulu põhjal väga erinevad. Mitte ainult seetõttu, et meie taastootlikkust tagavad kehaosad erinevad oma funktsionaalsuselt, vaid ka kõige muu osas. Kuidas me mõtleme ja tunneme ja oleme ja teeme.

No, et mehed on kinnisemad, kriitilisemad, otsekohesemad, jõulisemad, vastutavad pere käekäigu eest (see oleneb muidugi mehest, minu juhtumi puhul on nn isa poegadele ikka väga mannetu ja tossiks osutunu). Mehed tahavad riskida. Kuid miks?

Miks on see nii, et naist nimetatakse alalhoidlikuks sugupooleks, kelle ülesanne on olla see, kes hoolib, hooldab ja hoolitseb?

Üks tuttav kukkus hiljuti õnnetult ja no murdis endal seal veidi luid. Ta vajas korra sellist ülevaatamist ning tema äärmiselt õdusas poissmehekorteris, kui ta ei saanud eriti istuda ega seista ega pikali olla, küsis, et miks on nii, et meestega juhtub õnnetusi rohkem.

Ja vot seal tulebki see kõige suurem erinevus meie kahe sugupoole puhul välja - kui naiste põhilised ülesanded oma pere ja lähedaste ees on jäänud tuhandete aastate vältel üsna samaks (hoida kodu ja lapsi, valvata koldes tuld), siis mehed ei pea enam jahil käima, et peret toita. Nad ei pea raskelt rassima karmil maastikul, et oleks olemas söök ja kehakate. Iseenesest tööd tuleb muidugi teha, vahendid on teisenenud, kuid see adrenaliin, mis ürgmeestel niuetesse voolas, et mehiselt saaklooma tabada, jääb kusagile panustamata ja väljundid on muutunud. Lumelauad, mägimatkad, langevarjuhüpped. Kindlasti ka mõningane vägijookide rüüpamine, mis siis meestele midagi tekitab (kuigi see eesmärk jääb ähmaseks - kas nad tuimestavad lihtsalt seda valu, mida nad võiksid sõnades ja pisarates väljendada.. ei tea, ei tea..ei tea..).

Põhimõtteliselt me ikkagi erineme. Oleme see teine sugupool. Mündi tagumine külg, Tasakaaluks endale ja nendele.

Kuid olles ise kaks tulevast ürgmeest siia ilma loonud, siis ma näen ehk neid mehi veidi teisiti. Jooned, mis kuuluvad ainult ja ainult meestele, on ilmselgelt väljendunud.