neljapäev, 21. juuli 2011

Hääled suves vms

Igal suvel on periood, kus ma olen mõttelaisk, ei viitsiks tegelikult ridagi virtuaalsele ega pärispaberile tähendada, kuid mõnikord hüppab mulle ette hetk, kus ma tunnen, et nüüd, vot nüüd peaks selle minuti kuidagi enesele, enesesse, teistele ja teistesse kandma. Nt eile hilisõhtul ja ka praegu, varahommikul. Isakodu rõdul seista ja vaadata taamal laiuvate rabade kohalt tõusvat roosakat udu ning kuulata kurgede ühtlast kluukimist. Neid võis seal olla nii viis-kuus kurge, kes üksteise võidu häälivad ja midagi veel teevad, sest ma neid ei näe, kuulen vaid.
Siis huikas lähedal asuvas salus öökull oma üsna äratuntava uhuuu ning ritsikad saagisid maja ümber. Igasuguses koloratuuris. Külaserval haugatas üksik koer, tuul sahistas haavalehtedes, mürinal sõitis mööda rauda täis kaubarong.
Nüüd säutsub, sahiseb, siristab, mühab, sumiseb, nagiseb mu ümber terve suvine varahommik.
Maja on vaikne, sest sealsed elanikud on alles unedehõlmas, kuid külakuked, üksik lehm ja sookured ikka ja jälle teevaad ja toovad kuuldavale oma helisid, neile liigiomaseid ja pean tunnistama, et üsna helisevaid loomepalu. Ja rongijaama kõlarist tuleb juhiseid, millisele perroonile minna, et sihtpunkti jõuda.
Oli üks film siin mõnda aega tagasi "August Rush" - poisisist, kelle ema on tshellist ja isa rokkbändi solist. Tema vanemad kohtusid ühel peol, kuid nad põgenesid mõlemad New Yorgi'le nii iseloomulikule katusele ja armusid ning armastasid, saateks tänavamuusiku suupillilt tulev "Moondance". Tshellist avastab peagi, et ta on rase, kuid teda ootab ees hiilgav muusiku karjäär ja isa pole selle lahendusega üldse nõus. Mingil põhjusel juhtub nii, et naine sünnitab enneaegu ja pärast sünnitust isa väidab, et laps sündis surnult. Tegelikult aga andis ta lapse adopteerimisagentuurile.
Ja sellest poisist sai kummaline laps. Musikaalselt ürgandekas, hingeliselt tasakaalukas ja üsna keskendunud ühele - muusikale. Mingite erinevate sekelduste läbi satub ta New Yorgi Central Parki ja sealt muusikaga tegelevate tänavalaste ja neid kureeriva Wizardi (võlur?) juurde, veel mitmete keeruliste sekelduste kaudu ja Evanist (nii on poisi nimi) saab ühe maineka muusikaakadeemia noorim õpilane. Ja mitte ainult õpilane, vaid üks õppejõududest märkab tema konspektide hulgas orkestriplaane ja noote ning leiab, et poiss (kes nüüd esineb August Rushina) väärib väikest tähelepanuavaldust kontserdil, orkestrit dirigeerides ning tšellistiks palutakse ... tema ema.
Kontsert kestab ning samal ajal New Yorgis viibiv endine solist, isa, märkab juhuslikult kontserdikuulutust ja oma kunagise armastatu nime. Ta tõttab kontserdipaigale, teineteises kuuljajate hulgas seistes, kuulavad nad oma poja loomingut, kus on esindatud ja ühtseks komplekteeritud kõik eluhääled, igasugune onomatopöale iseloomulik tunnetus ja jäljendus. Kontsert on muidugi vägev ja isa ning ema leiavad ennast taas ja ilmselt ka saavad oma pojaga kokku.
August oli täiesti ebatavaline ning ma siin erinevaid kraaksumisi, sibinaid ja vurinaid keski kuulan ja kuulan ja mõtlen, et neeed hetked peaks ikkagi kuidagi salvestama, sest nende kõla on kuidagi isemoodi.

Kommentaare ei ole:

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".   Aasta 2022 saab tä...