laupäev, 25. juuni 2011

Kormoranid

Nii, sai siin siis ükspäev tellitud digiboksist uudisfilm "Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta". Ei osanud ise suhestuda kuidagi, kuid kriitikud on filmi suhtes karmid olnud, leiavad, et üks õudne jant ja naljalugu ja igav ja tühine.
Ise leian, et nendele süngeestlaslikele filmidele, mis on sümboolikat ja määrsõnadest pungil kiima täistuubitud, on see vahelduseks üks ütlemata sisukas ja vaimukas lugu. 
Näitlejateansambel on hea, Guido Kangur teeb vaieldamatult ühe intensiivsema ja põnevama rolli oma elus, ilmselt suuresti parim, mis eales tema käe alt tulnud (kusjuures heaks näitlejaks olen teda alati pidanud). Enamik kõrvaltegelasi särab samuti.
Lugu on iseenesest lihtne - kunagi rock'n rolliga veidi nime ja kuulsust teinud bändi solist tahaks kunagise pundi kokku ajada ning see on seiklusrikas teekond. Tekst on ehe, lahe ja muhe.
Maimik ja Tolk oskavad teha just selliseid rännakulugusid, otsimist, leidmist, võitlemist ja allaandmist ning mis on eriti omanäoline - seda eestlaslikus võtmes (nt nende eelmise film "Jan Uuspõld läheb Tartusse" kohtlasevõitu matusestseen on ju nii omane meile - tuimadele inimestele - võtta napsu ja minna ägedaks, peiel tantsu lüüa ja siis kakelda). 
Naersin mõnel kohal pisarateni ning sellised stseenid nagu filmi lõpupoole Vlassov ja misantseen arbuusiga... njaaa, Vlassovit muide ilmestab üldse see, et ta on selline näitleja, kes on nõus meelsasti proovima põnevaid asju. Soovitan seda vaadata, soojalt soovitan.

Kommentaare ei ole:

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".   Aasta 2022 saab tä...