Kuidas ka ei tahaks saada tuntuks mõne säherduse lause või mõttelõnga kaudu, tuleb tunnistada, et pääliskirja sain ma Jiddu Krishnamurthi põhiõpetusest. Kuidas küll too veidi imelik ning hardalt ema armastanud mees ka ei püüelnud, et tema õpetustest teps mitte ei areneks oma ideoloogia või suundumus, on ta ometigi osaliselt inimkonda mõjutanud. Toon mõningad nopped tema nägemusest maailmaasjades:
*Täielik "vaimse" vabaduse võimalikkus, mõtlemine, mis pole kallutatud ühegi religiooni, usu, usulahu, paradigma või tont teab mille suunas.
*Tõde on piirideta, selleni ei saa jõuda ühegi õpetaja abil, tõde tuleb eneses üles leida
*Mõtlemine on protsess ajas ja ruumis
*Aeg on idee ja toimingu vaheline vahemik
*Kasvatus on kunst õppida mitte ainult raamatutest vaid eluliikumisest üldse
Oma humanitaarhariduse jooksul olen ma jõudnud äratundmisele, et ma ei tea mitte millestki mitte midagi ja see vähene, mida ma tean, ei tähenda maailmas mitte midagi.
Õpi nägema liivateras universumi ja universumis liivatera - ehk et mõista seda, kuidas me kõik siin sissetallatud radadel oma tõde ostime ning peaksime püüdma võimalikult ja valutult ühes eksisteerida...
Kaplinskilt üks salm sobiks tänast sissekannet lõpetama:
/.../ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas, üks aeg ja üks maa/.../
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar