Liivamask

Kirdetuul tõi rannas liiva silma, põskedele, hammaste alla ja juustesse.

Kangelaslik 1,5 tundi sai poistega Pirital pikutatud, kuid pärast oli kodus tegemist nii palju.

Ja kahju, et selle-aastane suvi pole üldse selline suvi nagu varasematel aastatel.

Kuigi jah - käsikirja jaoks suurepärane sademeteohtrus.

1 versus 24

Õde teeb 12-tunnise vahetuse. Tal on 24 patsienti. Rangelt võttes peaks matemaatika järgi jagunema ühele patsiendile pool tundi, kus temaga täielikult tegeletakse - söödetakse, joodetakse, kaalutakse, dokumenteeritakse, antakse ravimid, tehakse süstid, sidumised, patsiendiõpetus ja eritamisekontroll. Ja keeramine ja pööramine ja siirdumisel abistamine.

Kui lihtsalt jälgida ajalist tõde.

Tegelikkuses aga näeb välja asi nii, et sa teed kom tundi on tavapärast õetööd ja ülejjänud 9 tundi pühendad ennast osakonna "kõige haigemale haigele" - kellelelegi, kes nõuab sinu täit tähelepanu, on pretensioonikas ja kurnav. Füüsiliselt ja vaimselt. Ja nii kuni hommikuni välja

Ja järgneb tüüpkiirustamine - 8.15 annan vahetuse üle ja 8.35 olen kodus unesoojadele poegadele hommikusööki valmistamas.

Überväsimus

Kolme ööpäeva peale viis tundi on selgelt vähe.

Und on vähe.

Sõbralik koosistumine venis pikaks ning eelnev töörinne oli murdumatult patsiendikeskne.

Tore.

Nüüd saab pisut lõõga lasta.

Überväsimust kehast välja puhata.

Tänav ei saa tolmust ise puhtaks

Tegelt poleks kunagi kujutanud ennast ette tülpinud kojarahvana, kes peab luua ja labidaga kõnniteelt räppa rookima.

Liiv ja pudelikorgid.

Suitsukonid ja kommipaber.

Koltund leht ja oksaraag.

Umbrohi keset pealinna sõidetavat tänavad.

Teepeenra murulapikesesse põimunud rämps.

Seda tuleb koristada.

Luuaga pühkida, rehaga riisuda.

Kunagi oleks see masendusesse ajanud.

Nüüd on see lihtsalt majaomaniku elu.

Graafikust

Enamik õdesid ei taha tegelt öösiti ja nädalavahetuseti tööl olla. Sellel on väheseid plusse, kuid miinuseid oluliselt rohkem.

Esiteks peab pere juurest ära minema siis, kui normaalsed pered kvaliteetaega peavad.

Teiseks peaks minu vanuses sotsiaal-piduselt või lähema sõpruskonnaga reedeõhtut möödutama.

Kolmandaks on see lihtsalt tülikas, sest tavatransport sind sinna ei viia, ikka jalg jala ette ning raudteeülesõidust tiidsalt mööda.

Neljandaks - öösiti teevad mõistlikud inimesed lapsi ja nalja, aga mitte ei vii ravimeid paljudele hädalistele. Aga - meedikud polegi mõistlikud inimesed. Miks nad muidu südame ja mõtetega haigete inimeste juures on?

Viiendaks... noh vist ei tulegi meelde.

Plussideks on ainult see, et personali on vähem, seega suhtlust vähem ja kolleegidelt närvutamine minimaalsem. Muid hüvesid nagu poelgi. Sest 30% kallim tunnitasu nagu ennast ikkagi ära ei tasu....

Sisuliselt on nädalavahetus rikutud, kui pead töötama reede öösel ja pühapäeva päeval. Või laupäeva öösel. Kuid see on graafikuga töötamise ilu, valu ja võlu

Keerdtrepist üles ja alla...

...ja seda selleks, et näha Oleviste tornist oma kodulinna ja sünnimaa rohelisi võlusid, valusat tööstuslinnakut, laiutavat Lasnamäge ja punaste katustega keskset kivistikku.

284 astet. Kitsas trepp. Kivine ja rahvast täis murdu. Pisut ebaturvalisena tundunud barjäär. Fotografeerivad välismaalased. Tuline plekk-katus.

Pärast sai see vaev tasutud kuningliku burgeripeoga. Ning pärastlõunase kohtinguga Stroomi rannas - jumal, et on olemas mehelikult ilusaid mehi, kes oskavad hästi suudelda....

Kõrkjad, rannavees sõitvad hipodroomilt hobused, tuul, päike ja tugevad käed.

Rütm ja liikuvus

Viimastel organisatsiooni suvepäevadel ütles mu hea kolleegi õetütar, et sa tantsid hästi, puusad ja jalad käivat nii heas rütmis muusikaga kaasa, et seda peab olema vist õppinud.

Mul oli kulm juuksepiiril.

Ei ütleks, et just õppinud. Küllap on see veres sees. See imelik jõud, mis paneb inimesi arvama, et ma olen kuumavereline kreeklanna. Või kusagilt mujalt soojalt ja energiliselt maalt.

Tegelt täiesti lihtne ja tavaline naine. Siitsamast paepealselt kaldalt. Kesk metsi ja puid ja samas ka linnakive...

Rütm on vist kaasa antud. Liikuvus aga seotud rütmiga. Samas olen ma sportlikus mõttes üsnagi lahja - võimlen pisut ja suvel ujun. Aga mõned muud tegevused on hoogsad küll - jalutamine näiteks...

Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale

See sotsiaalne silmakirjalikkus, kus räägitakse ikka ja aina soolisest võrdõiguslikkusest ning ühiskondlikult üldkehtestatud normidest, kuid sugupooltele on ikkagi erinevad reeglid, ajab tegelikult peakese tuliseks küll

Meestele ja naistele ei laiene materiaalsed hüved ja kohustused kaugeltki mitte õiglaselt ning sama kehtib ka nende mistahes muus elusfääris.

Kui mees on teada tuntud naistekütt, siis on ta üks pagana nutikas Robi. Kui naine valib endale vabalt kaaslasi ning võrgutab vastaspoolt, siis on ta kenake portsjon lipakat...

Huvitav. Ja räägitakse, et kõike tuleb teha võrdselt ja last kasvatatakse koos, sest mõlemad tegid ju lapse koos ja miks isa ei ole siis võimeline lapse eest hoolitsema.

Veider maailm ja käsitlused seal sees...

Miks ma varem päevalilli ei kasvatanud?

Nii küsisin eneselt. Ja mulle öeldi, et sellepärast, kuna sa:

*astusid ülikooli ja õppisid päevastatsis ning käisid täiskohaga tööl

*sünnitasid kolmanda kursuse eel kaks poega

*läksid kolmanda kursuse lõppedes tagasi täiskohaga tööle

*vahetasid tööd ning lõpetasid napilt kaheaastaste poegade kõrvalt nominaalajaga ülikooli

*astusid magistrantuuri

*põetasid ja matsid ema

*töötad ja õpid ja kasvatad üksi lapsi

* korraldad konverentse

*osaled streikidel ja meeleavaldustel

*õpid jälle

Et millal sul aega oli just päevalilli kasvatada?

Otepää, II päev

Pool viis on nari ülemisel riiulil palav. Neljainimese toas kuuekesi magada, tuulutuseks üks kitsuke katuseaken.

Kuid üle peatuspaiga valab ennast paljutõotav hommik. Unine vaikus. Kolm capuccinot.

Kõik hingab peojärgses rütmis. Tiigile laskuvad pardid. Herilased, herilased, herilased.

Tugev ja tõhus hommikusöök. Pikk tagasitee.

Öisest tantsust valutavad sääred, puusad ja kael..

Kaasahõigetest kähe hääl.

Tore oli.

Otepää, I päev

EÕL. Suvepäevad. Start kell kuus.

Kiirelt kulgev, sombune, kuid soe teekond.

Päralejõudmine maaliliselt kaunisse kohta - nõlval asuv hotell, pisikesed järved, saun.

Mõõdukalt mõnus meeskond, lastele palju kärarikast tegevust.

Ja kõige ootamatum migreenihoog. Hoiatuseta, ägedalt, rüsijää pealetungiga.

Mitmeid tunde maadlemist ja põhimõtteline taandumine.

Kasvusid ja vesikuppe täis järv, kus osade inimestega meeleolukas veessõda sai peetud.

Terve päeva taustaks kõlanud 70.-ndate lõpu ja 80.-ndate alguse muusika. Eks olnud see päevakajalisest olümpiast ajendatud retropidu - Olümpia 1980.

Ja pärast disko. Diskotuledega.

Mina jälle pidu avamas. MIna jälle diskot enam-vähem lõpetamas.

Miks hääl võtab põlved nõrgaks?

Aastaid tagasi tutvusin ma ühe mehega. Häbi öelda, aga abielumehega. Peol. Ta palus tantsima ja selle mehe hääl oli just see, mis mind võlus. Kui ta hiljem mulle helistas, siis ema ütles, et kes see nii hea heliga mees on?

Kaks suve tagasi mõjus mulle sama moodi sepp. Tema hääl... mahlane bariton. Nagu kõliseks sulametall vastu teda taguvat vasarat. nagu oleks kusagilt laulukaarelt heliredel valla lastud.

Ja nüüd on kaameramees. Tõsiküll - kohtunud me pole, aga tema hääl telefonis helises.

Tõsiküll ma ei tea, miks mulle meeste hääled sedasi mõjuvad.

On muidugi armetuid viginaid olnud ja on düsfoonilisi mämmerdisi kajanud, on pudikeelseid sosinaid olnud, aga vahel on see hääl niii ... köitev.

Nagu valataks saksakeelseid karmusi itaaliakeelsesse voolavusse inglise korra ja prantslasliku kirega.

Kui lapsed on tagasi, on hingamine teine

Vähemalt minule tundub nii.

Et poegadega tuleb tagasi see õige elurütm. Ja nad on omad. Täielikult. nende pruunid silmad ja tedretäpid ja päevitunud pikad jalad ja alati veidi kriimustatud põlved. ja pisut lohakad riided, sest jumala eest - kui mind korrastamas neid poleks, siis.. ma ei teagi, mis saaks.

Kuid õhtul on mõnus uinuda teadmises, et need väikesed rüspeldajad nohisevad vaid paari sammu kaugusel oma toas.

Seitsmendal kuul lubadus peetud

See aasta lemmikkuu sai igapäevaste postitustega täidetud.

Üks vahva periood oli.

Sinna mahtus nii pidu kui kino, randa ja kirjutamist, kohtinguid ja poegadega järvesuplusi. Ürgpesu ja õhtuseid kõnelusi. Öistest rääkimata.

Igatahes vahva oli. Kahjuks algab see kuu, mida meedikud ei salli....

Nüüd läks ta oma teed käima

Ma oleksin nagu kolmanda lapsega maha saanud. Nii kummaline on olla.

Send nuppu vajutades ja TEDA minema saates hakkasid mul jalad värisema.

Umbes nii tudisesid põlved, kui ma TLÜ-sse sisse sain, kui ma UH-s poegade südame tööd kuulsin, kui ma 4000 inimesega lõpuaktuse korraldasin, BA kaitsesin, pojad esimesse klassi saatsin või ÜHE VÕIMALUSE vastust ootasin.

Nüüd hakkab TA iseseisvalt toimetama. Minust sõltumatult. Kui üldse hakkab... Kes teab, vahest ei meeldi nendele.

Tuulises aias sõstraid noppides

Pärast eilset ramppalavat ja nelja dushikorda nõudnud ilmakest, on kargekarastav tuuline suvepäev ütlemata leebe.

No ja muidugi on ka see vahva, et kõrvitsad on kui looduspallid aina suurenevad, päevalillekesed viskavad pikkust ja sõstramarjad punetavad nii kutsuvalt, et lausa pidin neid noppima ja panema tööle oma pliidi, mis on perenaisest võõrdunud.

Pannkoogid omaaia sõstramoosiga mekivad tuulise mõnuga.

Suvi tasub elamist.

Täielik rannamõnu

Tuulega liivaäärne meri.

Päevituvad inimesed.

Loodusest omaks saamine, vitamiinide ammutamine, liikumine ja palju toredaid inimesi.

Ja õhtul on aias sõbralik istumine.. milline kasulik päev.

500. postitus!!!

Isiklik püsivusrekord vist!!! Kindlameelselt täitnud, läitnud, väitnud ja võitnud ;)

Sellise päevaga peab ka tööd tegema

Ja see pole mitte meeldiv tunne, kui tead et järgmine sõõm pisut kargemat suvehommikut saabub alles järgmisel hommikul.

Ja haigeid on palju ja tööd jagub ja suveilm peab pidu minuta...

Loomiseprotsess on sama hea kui lõpplugu ise

Omamoodi kahjugi, et asjad otsa saamas on.

Projekt, millega tegutsen, töö, mida teen.

Käed sügelevad uuesti looma...

Mineviku pikad varjud

Kuidas mõned inimesed oleksid kokku loodud, kui vaid....

Täiesti kummaline. Ükspäev googlis surfates ja endale materjali juurde otsides, sattusin peale ühele artiklile ja .. seal mainiti mulle seppa. Päris minu seppa. See oli kaks või kolm päeva tagasi.

Täna kukkus mul telefon maha ja läks katki ja kohe pärast seda helistas sepp. Küsis viisakalt, rahulikult, et kuidas mul läheb.

Ma puhkesin nutma. Ausalt ja häbenematult. Tema hääl.. mulle meenus kõik see, mis oli.

Ja nagu poleks sellest veel küllalt olnud - tulin töölt ja seal ta istus - kodupeatuses. Nukralt, napsuselt, õnnetult. Ta järgnes mulle poodi ja siis palus, et ma temaga räägiksin. Palus kümmet minutit. Ütles, et oleks minuga tahtnud kõike nii nagu siis oli.

Kui raske oli tema silmadest ennast välja tõmmata. Kui ainult...

Ma nutsin. Ta palus, et ma lõpetaksin, sest ta ei suutvat mind sellisena vaadata. Ja ma kiskusin ennast minema sellest hetekst ja ei vaadanud tagasi, kuid kui ainult...

Ta ütles, et see on lihtsalt kuri, et saatus meile nii tegi, ütles, et mina olin see ja üks. Kui ainult poleks...

Väljapressimine

Mu sünnipäev oli 20 päeva tagasi ja ma ei taha seda pidada. Enam.

Kolleegid aga märkisid, et kuule, sa ju ometigi said aasta vanemaks. Ütlesin, et jah, ma panin tähele, kuidas telefon oli helisemisest punane.

Ülemus aga hakkas millegipärast kergelt roosatama selle peale...

Aga ma ei kavatse tähistada sünnipäeva, mis oli ära. Ütlesin, et tuleb üks teine pidu.

Nemad siis, et oooooo, kas sa oled jälle kihlunud.

WTF???

Üks õnnetu episood elus hakkabki mind nüüd pidevalt saatma või?

Sugukondlik ja kollegiaalne naljanumber....

Ritsikas toas, sisalik kivil, orav akna taga.

Kes ütleks koduaia põhjal, et elan paarisaja meetri kaugusel Tallinna sõidetavaimast teest!!!

Ühel päeval üsna hiljuti aias töötades nägin, kuidas midagi tavatut kivil aeles. Väikene, klassikaline, rõõmsameelne kivisisalik! Kadus nagu "Malahhiitlaeka" Vasemäe valitsejatar.

Mõne päeva eest kuulsin seletamatut krõbinat akna taga. Kardinat nihutades vaatas oravakse mulle otsa. Tegi tsik-tsik-tsikk ja hüppas elegantse poolkaarega pärnapuule.

Eile aga oma käsikirjaga tegeledes kuulsin mingit arusaamatut sirinat. Selgus et kaks ritsikat olid tuppa tulnud ning otse keset kööki oma lende edasi tagasi tehes ja jalgu hõõrudes nad siis sedasi huvitavalt helindasid. Püüdsin putukad klaasi ja paberiga kinni ja viisin õue, vabadusse.

Ja ma elan 21.sajandil keset linna. Keset Autosid, kiirust ja ruttu. Me kõik oleme kuhugi teel ja ajame asju ja oleme tähtsad, kuid loodus meie ümber ja meis endas - tema kõnnib oma rütmis. Kivil ja aknalaual ja toaski.

Ja niitma peab iga seitsme päeva tagant. Ja õunapuudel igakevadine võrselõikus - jälle on kasvanud nii mis mühiseb. Kõrvitsatest ma ei räägigi - need on hiiglaslikud. Taimelehed esialgu küll.

Kuigi mingil põhjusel läks hukka redisesaak ja maitseroheline ei tulnd ka peenrast üles. Süüdistan selles seemneid, mitte enda oskamatust, sest päevalilled, mis seemnest pandud - oujeee....

Päev täis füüsilist

Jah, nii see on. 

Terve päev sai tegeletud füüsilise aktiivsusega.

Vihma sadas ju ka ja miks ma oleksin pidanud muud tegema, kui enne muru niitma ja siis edasi tegutsema muude asjadega.

Mõnus on. Hea on olla. Kerge ja rahulik.

Pärast suurt pausi

1. PÄEV. Puhkuselt tulija talutakse ettevaatlikult ruumi, kus on tööks vajalikud esemed. Ühes nurgas krõbistatakse pabereid nii, et need hakkavad meenuma.

2. PÄEV. Tulija saab istuda paar korda töölaua äärde, kuid teda ei sunnita enamaks. Tulijale näidatakse töökaslaste pilte. Kui see tundub liiga erutavana, lükatakse toiming edasi..

3. PÄEV. Juba peaks katsuma töövahendeid. Töökoha taustmüra ja telefoni helinat lastakse lindilt. Diapositivilt näidatakse ust ja tulija saab harjutada sealt välja käimist.

4. PÄEV. Psühholoog räägib töötegemise riskidest. Pärast lõunat võib üritada töötamist, kuid kui sõrmed ei pea vastu, lükatakse see kõik edasi.

5. PÄEV. Alustatakse hetkelise istumisega kipsist tehtud ja loomulikult kujundatud, värvitud ülemusega. Katsutakse telefoni ja teisi esemeid. Psüholoog räägib lisa töötegemise riskidest.

6. PÄEV. Antakse töökoha sööklas sooja toitu, võib üritada ettevaatlikult iseseisvat tööd.

Umbes selline nali liikus kuus aastat virtuaalmaailma mööda ringi. Et tabavalt öeldud.

Minu jaoks on see naasmine ikka tavaline, lihtsalt see teadmine, et ilus ja hea puhkus on selleks aastaks omadega läbi, ja järgmine on järgmisel aastal ja vahepeal peab nii palju asju tulema ja tegema...

Igatahes oli tööle minna mõõdukalt mõnus. 

Kohe näha, et vanad sõbrad

Eile oli mul külas lapsepõlvesõber. Ühes hoovis kasvanud, ühes koolis käinud.

Nalja, naeru, lõbusaid ja kurbi lugusid, vesltusi suhetest ja naistest ja meestest... Miski on alati selline, mis jääb sinna lapsepõlveradadele maha ja see teeb nagu nii sooja, selge ja helge tunde sisse.

Kool, mängud, ühised tuttavad, praegused elud, lapsed, sõbrad...

Peaegu kaheksa tundi vestlesime. Ja saime olla need, kes me olime ja oleme.

Töömeilid on avamata...

...olnud viis nädalat ja kerge mittetahtmisega hakkavad tulema tagasi ellu mõisted töö, graafik, nõustamine, patsiendid.

Uhhh, kuhu kadus küll puhkus?

Aa, reisimise ja päevitamise ja kirjutamise ja kohtingute ja tuttavatega suhtlemise peale.

PS: päevalilled on praegu 180 cm pikad - kui kõrgeks nad siis kasvavad?

Pakkumised rootsi lauas

Tegin endale uudishimust ühte portaali konto.  Lihtsalt vaadata, mis ilmas toimub
24 tunni jooksul on mulle tehtud ettepanekuid nagu:
* küberseks
*kottide näppimist
*koera (mingi isane suur elukas oli)
*gangbangi
*varbaseksi
*osalust pornofilmis
*ejakuleerimist mulle kaamerasse
*tissinäppmise soovi
Ja tänaval käivad pealtnäha toredad inimesed....

Kui vihma muudkui kallab ja kallab

Hall on taevas ja must on maa. Sajab ja sajab ja sajab ja sajab. Lõpmata.

Kahju kohe. Tavaliselt on sellel ajal olnud parimatest parimad rannailmad.

Juuksed

Neid peab pesema.

Neid peab värvima.

Neid peab lõikama.

Neid peab kammima.

Neid tuleb soengusse panna.

Nad on naise kaunim ehe (silmapaistvam vist?)