Kontseptsioon

Vaadete süsteem, käsitusviis. Lihtne ja arusaadav.

Kuid kui keeruline on seda rajada tühjale kohale.

Leida see üks ja õige vaatenurk.

Tundub, et võib õnnestuda.

Vähemalt etteloetutele on seni meeldinud.

Kolmveerand on valmis.

Kuus kuud ja lubadust ei peetud

Ei saa hakkama, ei saa.

Pole püsivust.

Ei, püsivust on, aga järjekindlus. ..

Unustamine.

Teadmine, et peaks, aga see kaob kusagile argiaskelduste vahele ära.

Libahunditund

Ma olen seda sõna maininud - ilmselt siin, ilmselt kusagil veel kellelegi. Laenatud on ta Mihkel Mutilt ja endine kihlatu saatis kunagi teate:
07.04.2012
12:31
Kuulen ulgu.
Selge. Libahunditund algas.

Aga mis see on? See tund?

Katet saladuselt kergitades - see on siis, kui naine kreemitab, koorib, epileerib, raseerib, maniküürib, pediküürib, maskitab, vahatab.

Ja see pole kunagi kellegi teise silmade jaoks näha ega vaadata. Vaid teadmine loeb, et pärast seda tundi on naine nagu ... nagu naine olema peab.

Ja särav. Ja hoolitsetud.

Tunni tulemused - ja saad komplimente, sest juuksed läigivad, nahk on pehme. Nägu õhetab, küüntel kuivab värske lakk.

Libahunt langetab pea. Ta on selleks nädalaks rääkinud.

Kinnikiilutud

Nagu arvutigi, jookseb inimmõte vahel vägagi kokku. No ei tule vaimu peale, ei tule.

Vaatan inspiratsiooni oodates valget lehte ja kõlgutan mõtteid jumal teab millest.

Ilmselt peab hoopiski päikese enanst pühendama. Paar tundigi päevast.

Aju on tühi, kui paarisendine veepudel. Miskit mulksub, aga karboniseerimata, maitsestamata, kõigeta.

Turvastumine

Enamik vist isegi ei arvaks, millega see seotud on.

Aga - turvastumine on surnukeha säilitav muutus, mis tekib surnu paiknemisel turbasoos, kust leitud surnu nahk tanniinhappe toimel muutub tihedaks ja tumepruuniks ning üpris kõvaks, juuste värvus muutub heledamaks ning nahka katab sageli ka hallitus. Turvastunud surnu säilib ajaliselt väga hästi ning surnukeha uurides võib kindlaks määrata elupuhuseid vigastusi. Selle surmajärgsete põhjuste uurimisel kaasatakse sageli geolooge ja botaanikuid.

Vot nii.

Keemia

Keemia on teadusharu, mis käsitleb ainete koostist, ehitust ja omadusi ning nende muundumise seaduspärasusi. Keemiat võib ka defineerida kui füüsika osa, mis uurib väliselektronkihti.

Keemial on oma ajalugu, erinevad uurimissuunad, filosoofia, metadoloogia ja terve rida koledaid mõisteid, mis tänaseni mulle judinad ihule võtavad. Protsentarvutus, keemiliste reaktsioonide tasakaalalustamine, anorgaaniline, orgaaniline keemia. Ja see sõna reaktsioonid: reaktsioonidestillatsioon - reaktsioonikoordinaat - reaktsiooni järk - reaktsiooni kiirus - reaktsiooni kiiruskonstant - reaktsiooni mehhanism - reaktsiooni staadium - reaktsiooni tee - reaktsioonivõime...

Inimeste vahel on ka keemia. Täpsemini reaktsioonid ja selle mehhanismid.

Ning see õige tunne. Kas on või ei ole.

Kaks korda on seda keemiat kogeda saadud. Meessuhetes.

Ja korra sügava sõpruse tekkimisel naisterahvaga, tänu kellele ma seda teksti siin täna kirjutangi.

Vestlesime pikalt sellest müstilisest keemilisest reaktsioonist, mis võivad kahe inimese vahel plahvatusega tekkida.

Meenub loetud jutt Ava Gardnerist ja Frank Sinatrast, kelle kuue-aastane abielu oli täis kirge, viha ja leppimist, tülisid ning meeletut keemiat. Nende suhe olnud toonaste kõmuajalehtede lemmikteema. Nende leppimised olnud legendaarsed (Ava puistanud roosiõisi ja oma parfüümi treppidele ning Frank olla jälgi mööda üles minnes leidnud eest sensuaalselt meelestatud naise, kellega nad häälekalt tegutsema asusid).

Keemiast tulenev kirg. Uhhh, see on nii ... tahetav senini.

Ma tean, mis see on, see keemia. See maitseainete aroom ja mekk, kui inimesed esimesest pilgu ristumisets klapivad kokku. Uhh, see keemia.....

Vihm

Vihm on vedel sadu, vastandina mittevedelatele sademetele nagu lumi, rahe ja lobjakas.Vihma tekkeks on vaja, et paksus atmosfäärikihis maapinna lähedal ületaks temperatuur vee sulamispunkti. Planeedil Maa on vihm atmosfääris leiduva veeauru kondenseerumine veetilkadeks, mis on piisavalt rasked, et kukkuda ning sageli ka maapinnale jõuda. Õhu küllastumiseni, mis on vajalik vihmaks, võivad viia kaks tõenäoliselt koos toimivat protsessi: õhu jahenemine ja veeauru lisandumine õhku. 
Virga ehk sajujooned on sadu, mis hakkab maa suunas langema, kuid aurustub enne maapinnale jõudmist; see on üks viis, kuidas õhk võib veeaurust küllastuda.
Sademed moodustuvad, kui veetilgad pilves põrkuvad omavahel või jääkristallidega. Vihmapiiskade suurus varieerub lamedatest, pannkoogilaadsetest suurtest tilkadest väikeste kerakujuliste tilkadeni. Vihma peamine tekkemeetod on õhuniiskuse liikumine kolmemõõtmelistes temperatuuri- ja niiskuskontrasti tsoonides, mida tuntakse ilmafrontide nime all. Kui on piisavalt niiskust, mis liigub ülespoole, langeb sadu konvektsioonipilvedest (milles on tugev liikumine ülespoole) nagu rünksajupilved (cumulonimbus; äikesetormid), mis võivad moodustada kitsaid vihmaribasid.
Mägedes võib tihe sadu tekkida paikades, kus mööda mäekülge üles liikuv õhuvool on võimalikult tugev maastiku tuulepealsel küljel kõrgusel, kus õhuniiskus kondenseerub ja langeb vihmana mäenõlvadele. Mägede tuulealustel külgedel võib esineda kõrbekliima, kuna allanõlva liikuv õhuvool kuumutab ja kuivatab õhumassi.
Mussoone põhjustava intertroopilise konvergentsitsooni liikumine toob savannidesse vihmahooaja. Suuremas osas maailmas on vihm peamine mageveeallikas, mis loob eluks vajalikud tingimused mitmesugustele ökosüsteemidele, annab vett hüdroelektrijaamadele ja niisutussüsteemidele. Vihma hulka mõõdetakse sadememõõtjaga, seda hinnatakse aktiivselt ilmaradarite ja passiivselt ilmasatelliitide abil.Linnade soojussaarte efekt suurendab nii sademete hulka kui ka saju intensiivsust linnadest allatuult. Kliima soojenemine muudab kogu maailma tavapäraseid sajutingimusi, põhjustades niiskemat ilma Põhja-Ameerika idaosas ja kuivust troopikas.
Sademed on üks põhikomponente looduslikus veeringluses ning tekitab enamiku planeedi puht vee varudest. Maailma keskmine aastane sademete hulk on 990 mm. Kliimaklassifikatsioonisüsteemid nagu Köppeni kliimaklassifikatsioonisüsteem kasutavad keskmist aastast sademete hulka eri kliimarežiimide eristamiseks.
Maa kõige kuivem kontinet on Antarktis. Vihma on täheldatud või oletatakse ka teistel planeetidel, kus see koosneb vee asemel metaanist, rauast, neoonist või väävelhappest.
(allikas - vikipeedia)

Ristija Johannes

Kristlus oli kuritegelikult kaval. Ta oskas sokutada oma kõikide tähtsate ja märkimisväärsete pühakute sünnid ja surmad sinna, kus oli paganatel märkimisväärne ja tähtis aeg - pööripäev, maapüha, mis iganes.
Ega tänanegi päev suuresti ei erine. Kui põlisrahvas pidas vajalikuks üle lõkke hüpates künnitööde lõppu ja heinaaja algust tähistades pikukeses suveöös oma rituaalset puhastust teha, siis entsüklopeediad mainivad, et sellel päeval olla Ristija Johannes sündinud.

Juudi prohvet, keda mainitakse nii Piibli Uues Testamendis, kui Koraanis. Ta ristis Jordani jões oma sugulast Jeesust (nad olid nõod) ja olla ütlenud Juuda kõrbes, kaamelikarvadest kuues ja ümber niude nahkvöö, ise lapsepõlves rohutirtsudest ja metsmeest toitunult:
"Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!"
"Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!"
Tema pani aluse veega ristimise rituaalile ja tema järgi on tulnud tosinkond nime ja kirikut
Aga kas pole irooniline?
Kristlus väitis ennast olevat alandlik usund, kelle silmis olid kõik elusolendid ühteviisi eluväärilised, kuid ometigi oli ta teisitimõtleja suhtes julm, kalkuleeriv ja hukatuslik.
Ning omade suhtes polnud seal samuti midagi üllast.
Kes neid vanu asju nii täpselt teabki, sest olgu lugeja mulle tunnistajaks - Piibel pole just kõige usaldusväärsem ajalooline tõde, aga Ristija Johannese elu polnud ka mingi kergete killast lulli löömine. Taunides rahva häälena seebiooperlikus valitsejaperes toimunut, ta vangistati ning ilusa tüdruku tantsu ja tuju järgi (ütle seda reeturlikku naisussisugu, eksole?) võeti pea maha ja serveeriti kandikul valitsejale näha.
Ristija Johannes küll suri, kuid sai kuulsaks.
Nüüd istun ma sajandeid hiljem ja mõtlen tema saatuse üle.
Paradoks?

Jaanid - hüsteeriline nagu kimalase lend

Kuhu sa jaanipäeval lähed?

Mida sa teed?

Kas sa tuleksid sinna ja sinna, kas sa ikka grillid, kas sa ikka jood, kas sa ikka seda teed?

Issand jumal, ei. Ma olen kodus - ÜKSI!!!!

Milline naudingute paradiis - väljas on vihm, kaminas põleb tuli, küünlad, kibuvitsatee, minu pooleliolev projekt, hea film.

Vaikus, linnas on vaikus. Vist sõitis mööda regulaarselt buss, kolm-neli autot ja lugesin ära - kaheksa inimest.

Ei mõista seda jaanihüsteeriat.

Kes mõtles välja varesed?

Vares on hästi äratuntav oma kahevärvilise sulestiku järgi: pea, kael, tiivad, saba, nokk ja jalad on mustad, ülejäänud sulestik aga hall. Vareseid võib kohata nii linnas kui maal, kus nad asustavad nii kultuur- kui loodusmaastikke. Nad võivad pesitseda igasugustes metsades, välja arvatud väga suures ja paksus laanes, mida vares väldib. Samal ajal võib teda kohata peaaegu puudeta saartel ning üksikutel puudel keset avamaastikku. Vares on lind, kes sööb peaaegu kõike, alates selgrootutest nagu mardikalised, sihktiivalised ja limused ja lõpetades linnupoegade ja -munadega. Sinna vahele mahuvad ka närilised, konnad, kalad ja taimeseemned. Inimasulates elutsedes sorib vares tihti ka prügikastides.
Toidujäätmed on talveperioodil, kui loomakesi on vähe liikvel, tihti menüüs esikohal. Kaaslase otsimine algab märtsi lõpus ning pesa ehitatakse valmis aprilli alguseks. Üldjuhul ehitab vares oma pesa kõrgele puu otsa. Pesa on valmistatud väljastpoolt jämedatest okstest, ääristatud peenemate raagude kihiga. Seest on see paksult vooderdatud pehmema materjaliga:
rohujuurte, karvade ja sulgedega. Kui kõrget puud pole käepärast, nagu laidudel tihti juhtub, lepib ta ka põõsa või lihtsalt kivihunnikuga.Sageli võidakse pesitseda ka möödunud aastal kasutusel olnud pesas, mis nüüd ainult veidike parandamist nõuab.
Aprilli keskpaigaks muneb emaslind pessa 4…6 muna. Haudumine kestab 17…20 päeva. Pojad on alguses väikesed ja abitud ning esimestel päevadel kannab pessa toitu ainult isaslind, kuid juba mõne päeva pärast tassivad neile toitu mõlemad vanemad.
Varesepojad õpivad ise lendama umbes viienädalaselt. Pärast pesast lahkumist jäävad nad veel mõneks ajaks pesakaupa kokku. Suurem osa meie varestest lahkuvad talveks, kuid palju on ka neid, kes siia jäävad. Esimesed rändavad talveks Lätisse, Leedusse ja Põhja-Saksamaale
ning sügisränne toimub oktoobris. Kevadel saabuvad varesed märtsi teisel poolel.
Hävitades kahjurputukaid ja -närilisi, toob vares inimesele kasu. Ent linnupesade rüüstamisega, munade ja linnupoegade söömisega teeb ta paiguti mõningat kahju. Samuti on ta kasulik mõnedele kakulistele ja kullilistele, kes ise pesi ei ehita ja tema vanu pesi kasutavad. Looduskaitse alla ei kuulu.

Ja jumala eest, ma peaksin oma rakulka korda tegema. Pole midagi hirmsamat, kui ärgata tosinkonna varese kraaksumise peale oma koduaias. Jube heli ärkamiseks.

Nende pikeeriv lend pea kohal ja loperdav liuglemine üle kohvitassi.

Paar suve tagasi sain naabriõue vahtra otsas röökivale linnule pihta. Kisa oli veel koledam ja sulgi lendas. Aga pärast nad kadusid mõneks ajaks ära.

Aga folkloorist leiab nende kohta ühte ja teist ning kumama jääb sealt, et nad on targad linnud.

Ida-Virumaalt IV päev

Tööstusmaastik asendus aegamisi kuidagi teistsuguse pildiga.

Rakvere on ilus linn. Puhas, armas, eestlaslik. Raamatupood meeldis. Kohv oli hea.

Kuid Idast jääb meelde tohutu muljete pagas ning see, et sääski oli vähe. Ning päike rippus kuldse, raske ja põlevana pankranniku kohal ka kell kolm öösel (seotud suvise pööripäevaga!!)

Reisida on tore - kõik need silmaringi avardused ja kogemused ja mälestused, kuid pole paremat kohta kodust.

Isakodust ja enda omast. Enda diivan, enda padi, enda tekk, telks ja köögilaud.

Ida-Virumaad avastades, III päev

Startisime 9.00
Käisime Valastu juga vaatamas - see oli praegu üpris kesine ja vaateplatvormi trepidki katki ning lukus.
Ontika paekallas - lihtsalt üks kõrge kallas.
Saka mõis, pikk laskumine läbi suht juuraaega meenutava metsa ja jõudmime ürgselt puhtale rannale, kus liival oli paar tundi enne ilmselt põder liikunud.
Kivid ja langenud puud ja sinisavi kuhilad ja pankseinast välja nisrisevad ojakesed.
Saka mõisa terrirooriumil olnud külalistemaja (?) ja kõrge vaatetorn.
Kohtla-Järve - väikene ja miniatuurne, puhaste kuid auklike tänavatega ning väga õlilõhnaline linnake. Kuidagi hajusalt laiali. Suure tehasega.
Kohtla-Nõmme kaevanduspark. Esialgu sai kõnnitud ümber tühermaana näiva endise sorteerimisjaama, siis avastasime mahajäetud kalluri, endise kaevandusava, karjääri.
Kavendusmuuseum oli küll kinni, kuid testgrupiga saime ikkagi minna ka maa-alust elu uurima. Enne pidime panema pähe kiivrid ja selga joped.
Seal oli pime, niiske, külm, kõle ja klaustrofoobiline. 8 meetrit allpool päikest, valgust, õhku. Iseenesest huvitav ning eks see suur raha oli, mis inimese sinna kivide vahele rasket, tolmust, mürarikast ja ohtlikku tööd tegema meelitas.
Tagasi maa peal ja uuesti peatus Kohtla-Järvel, siis Jõhvis.
Pisut pikutust, lõõgastus spaas.

Ida-Virumaad avastades, II päev

8.30 start. Sihtmärgiks Narva. Sillamäel pisuke peatus - kohv ja bensiin.

Narva - räämas, venelaslik, venekeelne. Tänavad kuidagi ebaloogilised, tänavakatted auklikud. Peatus Hermanni kindluse juures ja .... absoluutselt võimatuna näiv jõudmine sihtmärgini. Narva jõe äärne tee oli igatepidi tõkestatud ja viida-ning märgivaba. Arusaadav - piiripunkt, aga no mingi trepp võiks kindluseni ikka normaalselt viia. Või kardetakse invasiooni idanaabrilt?

Tormavalt ja vahuselt voolava jõe vastaskaldalt paistis venepoolne kindlus ja väga venepärane.. eee linnake.

Eksimine pidevalt ummikteedele. Jõudmine pea 2-kilomeetrise ringiga uduvihmas ja hõõruvate jalatsitega ning padunäljase seltskonnaga infopunkti, kus vana merekaru esmakordselt lasi kuuldavale oma isamöirge - sildid, viidad ja rumal liikluskorraldus. Siis hot dogi putkast täiesti võimatuna süüa näivate hot dogide söömine pargis, kus polnud mitte ühtegi pinki, kuid see-eest kaheksa prügikasti.

Seejärel jõudmine kindluse sisehoovi, kus oli hea vaade, tuul ja suured kellad ja 330 mm läbimõõduga tsaarisuurtükk. Minek kindlusesse, kus igal korrusel mingi põnev näitus - rahvamängud, rahakogumine, vene kirikud, fotoaparaadid ja fotod Narvast. Muidugi ka püsikud. Välirõdu, vaatetorn, latriin.

Noorema poja põige kadunud asjade hulka. Põhjaõuest väikeste suveniiride ostmine - põhjasõjaaegsete mündikoopiatega. Põlvitamine vist ainsana Eestis säilinud Lenini kuju ees.

Lahkumine Narvast. Teeäärne tankist mälestusmärk. Narva-Jõesuu. Siin ja seal huvitavad suvemajad, väga hajus ja laiali alev.

Sillamäe - ilus, puhas, vaikne ja väike linn. Kaunis keskus, hea restoran, rammus lõunasöök. Peatus kohalikus kaubamajas. Väikene proviantidega varustamine, pisukene punane üllatus (sulle - tead küll, kes ;) ).

Minek Päitse pangale. Kõrge ja ohtlik. Paremal ehitatav sadam-kütuse ja kemikaalide jaoks. Vinklev rannikupealene kõrvaltee. Voka.

Oru loss. Õigemini selle terrass ja aed. Lõpuks kämping.

Tee ja lõõgastus spaas.

Ida-Virumaad avastades, I päev

Start 8.00. Esimene peatus Tapa. Kingakonts jäi Grossi kaupluse matti kinni. Tapa keskus oli sarnane väga mitme teise Eesti väikelinna keskusega. Tapa kiriku sibulkupleid remonditi.
Järgmine peatus Rakvere. Linnamägi. Murenenud ja katkenud müüridega kindlus. Renoveeritud, keskaegsete sõdimisriistadega, telkide, vankrite ja rüütliks õppimise vahenditega õu. Muljetavaldav piinamiskamber, huvipakkuv surnukamber. Pojapikkuste malenditega malelaud. Elusuuruses puuhobune. Õuduste kelder. Mõõganäitus. Rüütlid, armastusekamber.
Vibu laskmine. Rakvere sümbol - Tarvas (võimsate kelkaritega, tuleb tunnistada). Tuuline ja mõnus reisiilm.
Saabumine Toilasse. Pisikene puitkämping. Kolm voodit. Pisukene puhkus ja laskumine kõrgest ja lõputuna näivast trepist randa - kiviklibuline, tormine ja kitsuke riba. Poegade põlvedeni veninud püksitaskud - kive, kive, kive.
Toila jahisadam - isast merekaru sõnutsi 80.-ndate sadamate nostalgia - räämas mõrrad, roostes paadimootorid.
Fantastiline Oru looduspark. Võimas vaade.
Õhtul spaas. Kuulsad Toila termid. Viis sportlast ja üks naine mullivannis. Minestuse äärel isa seda peal vaatamas. Vahetatud telefoninumbrid. Kolm tundi saunasid, mõnulemist siin ja seal.
Uni vajutas laud kinni pool kümme.

Koha erinevus aastaaegade vaheldudes

Talvel on rongijaamad kõrgetes lumevaaludes ja roostekarva rööbastega.

Inimesed on kurjad, kui nad rongi oodates oma punaseid ja vesiseid ninu salli vahelt välja pistavad.

Hingeaur jäätub.

Suvel on lihtne, lahe ja mõnus.

Loodus on roheline, peatuses on asfaldilgi mingisugune võrse üles ajanud, inimesed on lootusrikkad ja heas toitumuses - soe ikkagi. Ja valge.

Kui ainult sääsed ei tuleks...

Isakodu peatuses sumasin ma pool aastat tagasi hangest läbi jõuluõhtut veetma. Täna jooksis lühikestes pükstes poeg võsa vahelt emale vastu.

Kõiges, mis ümber toimub on lootusrikast muundumist.

Võrratus

Milline õnn on ärgata mitte kellale, vaid sellele, et mul saab unenägu ja uni otsa.

Väljas on päikesetõus.

Saan üksinduse mõnususes aias pikalt võimelda.

Mu ümber ärkab ja sidistab suvehommik.

Kaks mustvalgekirjut lindu teevad tiiru õunapuude kohal - neil käivad pulmalennud.

Värskendav ja kosutav pesemine, vitamiinid, hommikukohv.

Head ajakirjad, vaikne linnaosa.

Võrratutest võrratuim võrratus....

Jää hüvasti, must kass!! (Tsoorule)

Tsooru oli minu kass. Enne oli ema, viimased kolm aastat minu kass. OLI. Sest seda sündides süsimusta karvapallina abitult maigutavat loomakest enam pole. Ärgu arvatagu, et loom ei leina - ta teeb seda ja kuidas veel. Pärast ema surma ei saanud ta tükk aega aru, kus on tema perenaine. Vaikselt ja püsivalt oma perenaist otsides kuhtus ja kahanes. Ja nüüd pole enam tedagi...

Tema oli viimane koduloom, kes minu majapidamises oli. Enam ei võta. Punkt. Ja Tsoorust mõeldes käivad silme eest läbi kõik need kes meil on olnud - hamstrid, merisiga, kalad, oravad, kassid Kitu ja Neegus ja Triibu ja Jerry ja dobermann Clyde.

Kõige viimasena neist tuligi Tsooru. Tuli, nägi võitis ja... läks.

Olgugi, et ma ise pigem loomainimene ei ole - niigi käed-jalad töid-tegemisi täis, lisab koduloom justkui veel ühe kohustuse.

Kuid rõõmu oli temast ikka palju. Tõelise kütina kattis ta tinglikult öeldes ise oma toidulaua. Varitses saaki, murdis, tõi näha - linde, hiiri, rotte. Väga usin kütt oli, väga.

Ning titapõlvest alates äärmiselt iseseisev. Ei mingit süles olemist või liigset paitamist. Ka jalgade vastu hõõrumist ei olnud. Kaisus magamist samuti mitte.

Äärmisel juhul lubas ennast ema juures lesida lasta. Harva ja tõesti hädavajadusel.

Kuid oh, kuidas Tsooru mind laste sündides põlgama hakkas!!

Kaks kisavat ja piimalõhnalist pampu, kelle ümber kogu perekonna tähelepanu koondus - see ei mahtunud kogu austuse juures kassi uhkesse hinge. Kättemaksuks magas ta jalutuskäikude ajal poiste voodites ja kui poisid toas olid, siis kärus.

Öösiti aga tembutas - köögiukse juures haledalt kräunudes ja õuelaskimist oodates äratas ta mu üles. Kui ma ust avama läksin, siis mõtles ta ümber ja sööstis tagatoa akna juurde, et sealt väljasaamist nõutada. Ja sinna jõudnult, mind äärmise põlastusega silmitsenud, astus suur, karvane, ainsagi heleda karvatäpita süsimust majesteetlik kass pea püsti ja saba nagu võitluslipp uljalt vardasse tõmmatud ikkagi köögiukse juurde ja laskus kuningliku väärikusega avanevast uksest trepile....

Igatahes oli ta tore ja vahva loom ning nüüdsest alates on ta oma õige perenaisega seal, kus nad on valu- ja vaevavabad, õnnelikud ning koos.

Hüvasti, must kass!! Hüvasti, Tsooru!!

Head puhkuse algust - minule

Nii, 37 päeva mõnusat ja rahustavat ja lõõgastavat päeva ees, saab lulli lüüa ja lebotada.

Tore on.

Kõik räägivad minuga terve päeva?

Puhkus eelviimane tööpäev on kuidagi närvesöövam kui tavaline tööpäev. Ilmselt olen lihtsalt hellakene, sest.. oluliselt täpsustamata, aga üks periood naise tervises. Nii peavalu ja üks kõige katkenud pingekeeltel mängida oskav kolleeg - suur, närviline, tõmblev. Pidevalt kõnelev, kõnetav ja sebiv.

Issand, et ta ei jäta mind rahule. Seitse korda küsib ühte ja sama, kuuskümmned korda jookseb mul järele, et küll see piiksub ja tollel on midagi vaja.

Siis kõnetab mind üks patsientidest, kellel käivad peal sundnutuhood. Üks teine kolleeg armastab temaga pidevalt lobiseda ja see sundnutudude arvas, et mina armastan ka lobised..

Ei, ei armasta. Täna mitte.

Teine kolleeg arvas, et nüüd on heaks hakata mulle minu juustest rääkima.

Kella kuueks õhtul on mu kannatus otsas. Asendan muidu sellise suutlikku stoilisuse kaastöötajate suhtes praksuva silmavaate ja kõrgendatud küsimsuega: "Kas sa pead praegu minuga rääkima?"

Muidugi kolleegid solvuvad, sest kuidas ma siis ikka nii saan öelda.

Aga teate - mul on jumala ükstakama.

Ma tahan rahu ja vaikust. Ja palun olge teie ka vait. Ma käin tööl, mitte vestlusklubis.

Üldse peaksid igasugused klubid sisaldama ühte vääramatut nõuet - seal ja sellest ei räägita.

Miks ei võiks ilusa algusega lugu ilusasti lõppeda?

Lugude alguses ollakse alati head ja toredad.
Kaaslane on vaimustav.
Rääkimine on tore.
Arglikult ja naiselikult koperdades kaaslase käsivarrele toetamine.
Filoloogiliselt sätitud ja intelligentne vestlus valitud teemadel.
Pikk ja sügav pilk silmadesse.
Salapärane naeratus jalustuskäigul kohvitopsi tagant.
Seejärel järgmine jalutuskäik. Vaikse ja lumejäiste tänavatega aedlinna pimedad uulitsad. Jagatakse teadmisi erialadest, keeltest mida õppinud ollakse, raamatutest, mida loeti. Ühised õppejõud, ühised mälestused. Külmade ja kinnastatud käte ühinemine. Kohvijoomine. Esimene ja kohmakas suudlus ning kallistus. Lubadus kindlasti veel jalutama minna. Siis pikad ja virtuaalsed kõnelused. Järgmine jalutuskäik. Käest kinni, kaubanduskeskused. Raamatukauplus.Luulekogud. Filosoofilised mõtisklused ühe või teise teose üle. Naeratused. Pärast kallistused ja teejoomine, leidmine, et täna veel mitte...
Sügavad ja paljutähenduslikud ohked. Õhus on SELLE aimdus. Varsti peaks ju lubama kaaslasele ennast.
Siis on see käes. Esimene ühine öö.
Õhk on ootusest tiine. Kamin köeb ja küünlad heidavad toale diskreetseid varje. Puhtad ja lõhnavad kehad. Suudlused, paitused, puudutused. Üheks saamine.
Hommikune kohvi joomine. Üksteise poole heidetud pilgud. Esimese ühiselt veedetud öö lummus. Sama õhtul jälle on see lummus. Hommik leiab inimesed koos pannkooke tehes, naeruselt filme kommenteerides. Kõik on veel ilus ja rahulik.

Söögitegematus

No ei küündi käsi panni, poti, pliidi või noa järele. Ei ole hetkel vaja pika ostunimekirjaga poode rünnata, et tagada juurviljad ja fruktid, piimatooted ja lihavalik, täisteraleivalised, magustoidud, mahlad ja võileivakatted.

Mõtted ei möödu menüüd koostades, planeerides ette sellepäevatoidud etc. Haukan külmi ja valmis palu, sekka joon mineraalvett.

Naudin pikalt ja kuumalt kohvijoomist, mekutan siin ja seal, kohusetundlikult kaks tundi päevas surnuks lüües, sest - ma ei pea söögiga tegelema.

Küllap tunneb sellest rõõmu iga pereema, kes alatasa keedab ja küpsetab, aurutab ja hautab.

Pojad on ära, minu elus on tiivas ja stabiilne rahu ning vaikus. Mõtted on fokuuseeritud majapidamiselt loomingule ja mentaalsetele hüvedele. No ja füüsilistele muidugi ka...

Kuid milline õnn on see söögitegematus!!

Kuhu ette hoiatamata paisati...

Ma olen valmis kirjutama kasvõi tapeedile, niivõrd põnev tundub see maailm, kuhu ma vähimagi ettevalmistuseta olen sisse tormanud.

Tähed moodustamas sõnu, sõnad fraase, fraasid lauseid ja laused lõike ning need tekste, mis seovad ja sulanduvad.

Uhh, see on peaaegu sama meeleline ja sensuaalne, kui see, mille tulemusena tavaliselt sünnib uus inimjärg.

Ma armatsen tekstiga, sõnadega, nende vaimukõlaga.

Ilusa ilma needus

Jah - päike sirutab oma joobumuslehvikut kõikjale ja ...mina olen tööl. 24 tundi. Ilmselt tunnevad kõik seda, kes peavad kohe-kohe puhkusele minema, et need viiamsed ootushetked on painavad. Töötegemisest on villand. Patsientidest on villand. Kõigest on Suure Tüdimuse Tõrs saanud.

Kuid veel pelgalt paarkend tundi õendusealtarile ja siis hakkab 37 päeva kestev joobumus.

Vabadusest ja puhkusest, ei muust.

No selles mõttes, et on veel teisigi asju, aga need oleks nagu põhimomendid.

Ohtra igavuse päev

Milline energiakulu oli hommikune tööletulek.

Mitte midagi pole teha.

Vähe haigeid, kuna raha pole.

Õdesid palju, kuna töötunde piisavalt.

Sedasi venitades muutub aeg kautshukilaadseks ja ülimalt nätskeks. Koju jõudes pole mitte väsinud sellest, et sul oli tööd teha, vaid sellest, et sul polnud midagi teha. Sügad siit ja sealt, sorteerid juba sorteeritud materjale. Õendusdokumentatsioon särab hiilgavalt, kuna sa analüüsid igat hetke ja pilku ja paitust, seedetegevust, mõttelõnga või tundeelamust piisava hoolega, sest....sul pole midagi teha.

Lõuapärad on pingul allasurutud haigutusest.

II klass sai läbi

Selleks korraks on kooliga ühel pool. Täna saadakse tunnistused. Sinna on lisatud käskkirjaga märge, et viiakse üle kolmandasse klassi. Hinded head, käitumine ja hoolsus head.

Sedasi siis.
Pikk vaheaeg ees ootamas.

Kuu aja pärast...

...on käes 36.

Vanus tuleb ja teadmised kasvavad. Olen ikka olemas ja elan ja hingan ja tunnen ja mõtlen.

R võtab vist viimaks ometigi need õnnetud avaldused tagasi.

Mõelda vaid, et ma oleksin hapra kirepuhangu ajel teinud midagi tõeliselt pöördumatut ja ikkagi andnud käest tervise ja poegade järel kõige kallima - oma vabaduse. Väga emalikul kolleegil oli õigus - ma pole abielutüüpi, ma ei sobi kokku elama, ma ei peaks mitte enam ennast pingutama sobitamaks kokku kellegagi, kelle puhul seda esimest välku ikkagi sedasi nagu E või sepaga käis, ei tulnud.

Pilk pööratud sisse

Vahel vajab inimene SEDA HETKE, kus ta saab varahommikuses ja tuulises aias enda ette vaadates, silmad ühte punkti kontsentreeritud, mõtiskleda avameelse hingekloaagi põhjatusse sügavusse.

Sobrada kõikides hämarates sahtlites, torkida helli mälestusi, napilt kaetud paljaid tundeid. Paiguti tundub hingemaa olevat kui paljaks põlenud, mürgitada saanud ja söestunud jäänustega sügavate lõhedaga tundmata pinnas. Paiguti aga lokkavad seal rohelised ja lopsakad niidud, täis Looduse Tahte kõige viljakamaid maiuspalasid.

Mõned sahtlit sisaldavad arusaamatuid mälestusi kooliajast ja mõnes sahtlis on kronoloogiliselt punktuaalse täpsusega üles tähendatud viimne kui sündmus.

Ja kummaline on see, et enesesse pööratud pilk karges ja jahedas hommikus, keset müstilist llinnavaikust nii palju seosetuid sõnu toodab...

Head lastekaitsepäeva kõigile ja nimepäeva minule!!

Viies kuu lubadust ei saanud ka teoks - no vahel lihtsalt ei jaksanud midagi kirjutada, aga - täna viibisime vanalinnas ja kolme tunni sisse mahtus elamusi nii palju:

*neljaliikmeline perekond Indiast, kes fännas Eestit kui eksootilist maad, suurepärase kliimaga ja vahvate inimestega (sic!). Nad polnud kuulnud midagi meie talvedest ja poristest sügistest.

*korstnapühkijate paraad läbi linna. Väga vahvad on need mehed. Vabaduse väljaku tunnelis on ka nendeteemaline fotonäitus. Võimsad kaadrid - meie ju ei näe linna nii nagu nemad.

*ohtralt käsitööd väga sõbratu hinnaga.

*rootslastest segakoori väikene tänavakontsert. Ilmselt oligi tegemist turistidest koorilauljatega ning kontsert oli elamuslik

*piinapingi näitus - muljetavaldav.

*Hesburger ja kollased õhupallid, mis meie juurest üritasid korduvalt põgeneda.

Napilt enne äikest koju ja pisike pausikene ongi hoos.

Rivist väljas

Paar päeva on olnud kummalise vatielu tunnustega. Kolleegid tunnevad muret, et kuhu on jäänud mu energia ja särts.

Kuhu?

No eks ikka massiivse külmetuse taha - nohune nina, köhiv kurk, lohisev samm ja väga väga väga väsinud ja tüdinud olek.

Kuigi jah, täna tegin midagi sellist, mida tahtsin teha juba aasta tagasi - sorteerisin ja korrastasin osakonna raamatukogu ära. Ei midagi suurt - eestikeelsed eraldi, venekeelsed eraldi. Eestikeelsed suurte sarjadena ja siis eestikeelsed väliskirjanikud, eestikeelsed oma kirjanikud ja siis väike näputäis teatmeteoseid. Sai korda majja küll. Ülemus oli õnnelik.  

Tööd on praegu vähe, kuid see-eest on oi-oi-oi kui palju teha koduses majapidamises. Eks viimaste nädalate emotsionaalsed tõusud ja mõõnad on tegevustahtele oma jälje jätnud.

Kui ei peaks mitte nurisema, sest tagasi vallalise elus on jällegi vallalise naise toimetused - libahunditund, vein väikese vurtsuga ja sõbraga varaste hommikutundideni lobisemist.

On siis rahval tõesti nii suur teadmistevajak?

Inimesed peavad rohkem enese eest hoolitsema. Toit (tasakaalusatatud ja mitmekülgne), liikumine, värske õhk - need on tervise alustalad. Kuid jääb pelgalt pead vangutada, et rahvas vajab õpetust.

Palju õpetust.

Varasemad põuarituaalid asendusid ristiusu rännetega, siis punaloosungitega ning nüüd peaks uus aamen olema pikk rongkäik liikuva, õigesti toituva harmoonilise inimesega.