Vahel vajab inimene SEDA HETKE, kus ta saab varahommikuses ja tuulises aias enda ette vaadates, silmad ühte punkti kontsentreeritud, mõtiskleda avameelse hingekloaagi põhjatusse sügavusse.
Sobrada kõikides hämarates sahtlites, torkida helli mälestusi, napilt kaetud paljaid tundeid. Paiguti tundub hingemaa olevat kui paljaks põlenud, mürgitada saanud ja söestunud jäänustega sügavate lõhedaga tundmata pinnas. Paiguti aga lokkavad seal rohelised ja lopsakad niidud, täis Looduse Tahte kõige viljakamaid maiuspalasid.
Mõned sahtlit sisaldavad arusaamatuid mälestusi kooliajast ja mõnes sahtlis on kronoloogiliselt punktuaalse täpsusega üles tähendatud viimne kui sündmus.
Ja kummaline on see, et enesesse pööratud pilk karges ja jahedas hommikus, keset müstilist llinnavaikust nii palju seosetuid sõnu toodab...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar