Paar päeva on olnud kummalise vatielu tunnustega. Kolleegid tunnevad muret, et kuhu on jäänud mu energia ja särts.
Kuhu?
No eks ikka massiivse külmetuse taha - nohune nina, köhiv kurk, lohisev samm ja väga väga väga väsinud ja tüdinud olek.
Kuigi jah, täna tegin midagi sellist, mida tahtsin teha juba aasta tagasi - sorteerisin ja korrastasin osakonna raamatukogu ära. Ei midagi suurt - eestikeelsed eraldi, venekeelsed eraldi. Eestikeelsed suurte sarjadena ja siis eestikeelsed väliskirjanikud, eestikeelsed oma kirjanikud ja siis väike näputäis teatmeteoseid. Sai korda majja küll. Ülemus oli õnnelik.
Tööd on praegu vähe, kuid see-eest on oi-oi-oi kui palju teha koduses majapidamises. Eks viimaste nädalate emotsionaalsed tõusud ja mõõnad on tegevustahtele oma jälje jätnud.
Kui ei peaks mitte nurisema, sest tagasi vallalise elus on jällegi vallalise naise toimetused - libahunditund, vein väikese vurtsuga ja sõbraga varaste hommikutundideni lobisemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar