esmaspäev, 11. juuni 2012

Miks ei võiks ilusa algusega lugu ilusasti lõppeda?

Lugude alguses ollakse alati head ja toredad.
Kaaslane on vaimustav.
Rääkimine on tore.
Arglikult ja naiselikult koperdades kaaslase käsivarrele toetamine.
Filoloogiliselt sätitud ja intelligentne vestlus valitud teemadel.
Pikk ja sügav pilk silmadesse.
Salapärane naeratus jalustuskäigul kohvitopsi tagant.
Seejärel järgmine jalutuskäik. Vaikse ja lumejäiste tänavatega aedlinna pimedad uulitsad. Jagatakse teadmisi erialadest, keeltest mida õppinud ollakse, raamatutest, mida loeti. Ühised õppejõud, ühised mälestused. Külmade ja kinnastatud käte ühinemine. Kohvijoomine. Esimene ja kohmakas suudlus ning kallistus. Lubadus kindlasti veel jalutama minna. Siis pikad ja virtuaalsed kõnelused. Järgmine jalutuskäik. Käest kinni, kaubanduskeskused. Raamatukauplus.Luulekogud. Filosoofilised mõtisklused ühe või teise teose üle. Naeratused. Pärast kallistused ja teejoomine, leidmine, et täna veel mitte...
Sügavad ja paljutähenduslikud ohked. Õhus on SELLE aimdus. Varsti peaks ju lubama kaaslasele ennast.
Siis on see käes. Esimene ühine öö.
Õhk on ootusest tiine. Kamin köeb ja küünlad heidavad toale diskreetseid varje. Puhtad ja lõhnavad kehad. Suudlused, paitused, puudutused. Üheks saamine.
Hommikune kohvi joomine. Üksteise poole heidetud pilgud. Esimese ühiselt veedetud öö lummus. Sama õhtul jälle on see lummus. Hommik leiab inimesed koos pannkooke tehes, naeruselt filme kommenteerides. Kõik on veel ilus ja rahulik.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...