laupäev, 17. märts 2012

Sülearvuti teeb kätetuks

Kõlab uskumatuna, kuid elu Isand Vostrota on painav. Ei saa midagi teha, nagu kätetu oleks. Blogi ei saa pidada, foorumites kolada, ei saa kirjutada, ei saa ettekandeid koostada, artikleid otsida ega armsamaga suhelda. Mitte et meid miski takistaks koos ja käsikäes ja ühiselt nt konstruktorit kokku panemast, einestamast ja kluttidega naljatamast.
Aga siiski, siiski...
Sõltuv olen oma masinast, mustast ja läikivast, informatiivsest ja paljudel aegadel mind saatvast... infotehnoloogilisest kaaslasest.
Terve nädala peab taluma temata olekut....

neljapäev, 15. märts 2012

Neljad-viied..

..on minu poiste tunnistusel. Ise õpivad ja ise teavad kuidas oma asju teevad. Luuletused jäävad kergesti meelde, on terased ning nutikad. Hoogsad ja terved. 
Lõbusad ja ladusad, kuid oi kui korratud!!!
Kuid ikkagi - neljad-viied tunnistusel.
Külla tahaks ühele inimesele paar sõna öelda, aga... las olla tema vaev, millest ilma jäi.

kolmapäev, 14. märts 2012

Kõla, kaunis emakeel!!

1801.aastal sündinud Kristjan Jaak Peterson, kelle loominguline pärand alles 1900.-ndatel Reimani kätte ja Gustav Suitsu kaudu üldsuseni jõudis, tegi sellise kena kingituse oma olemasoluga, et meil oli esimene maarahva laulik ning Faehlmann ja Kreutzwald said temalt ainest oma loomingut luua.
Kas oleks ligi kahesaja aasta eest Tartust Riiga suundunud mees oma sügisestel uinakutel osanud näha und sellisest pärandist? Kas oleks ta Tuule kõrtsi laua taga "Laulu" kirjutades arvanud, et temast kui esimesest eesti soost ja eestikeelsest luuletajast.
Palju õnne!!!

teisipäev, 13. märts 2012

Kehamõte aegruumis

No lihtsalt võimatu, kuidas ei suuda hommikul silma lahti hoida. Kohv. Üks tass, kaks tassi, kolmas isegi veereb kulinal hinge alla.. Aga õppida on vaja. Asju on teha vaja. Põnevaid ja paremaid ja halvemaid. Tarkust täis tuubitud peakene. langeb õhtul sügavat lohku jättes padjale, raskus vajutab laaud kinni, tekk ninanli ja järgmise hommikuni on väsinud keha ennast välja lülitanud.
Keha on pisut laisk, kuigi päeva peale muutub toimekamaks. Mõte on kehast oluliselt kiirem. Nagu ei suudaks sünkroonis tegutseda. Kehal on mõte ja mõttel on keha ning moodustavad nad kehamõtte või mõttekeha ning siis kiilub mõtlemine lõplikult ennast laiskunud kehas jäägitult kinni.

esmaspäev, 12. märts 2012

Positiivne sooritus

Tänase testi tulemus oli meelitav. Sooritatud. Üks sammukene ülikooli lõpu suunas.
Mõnikord kuuleb loengus tõelisi pärleid. Tervishoikõrgkoolilik Tõsikindlus üllatamas oma mõttekäikudega. Uhamas põnevaid mõtteuppe laiguti venivasse tinglikult tundi.
Aga vahel tundub, et tegemist on ikkagi kõrgkooliga ja ainetega, mis tõesti on paljuandvad - füsioloogia, biokeemia, patoloogia, kliiniline keemia, kliiniline farmakoloogia - need ainekursused on seni andnud igati välja hea ja tõhusa aine mõõtme.
Samas on erakordselt põnev töid koostada ja esitada. Ja õnnestunult nagu tundub.

pühapäev, 11. märts 2012

Reklaam, mis loob huumorit.

Paljud meist ohkavad alati, kui telksust tuleb mingisuguse meelisvaate ajal reklaam. Minnakse pessu ja pissile, tooma võileiba, tegema suitsu, sirutatakse ja visatakse kütet juurde. Täidetakse need pikad ja värvilise ajupesuga minutid millegi muuga. Kuigi vahel on reklaame, mida tõesti jääb vaatama:
*Viru Valge Jaan Rekkori loetuna (see, kus loetakse Ernst Ennot peale: "Rändavate vete ääres, rändavate vete ääres, palukmarja varte süles/.../)
*Elion - "Ulme"
*Rimi - "Leemetil tuli jälle hoog peale"
*Ja nüüd Aura - "Noh, joome üksi, või jätame teistele ka?".
Reklaamide lühiduse, löövuse, loo ja kaameratöö ning heade näitlejate sümbioos...
Kisub vaatama, kisub ju?

laupäev, 10. märts 2012

Vihmane jalutus

Leppisime kokku, et läheme ühele mõnusale jalutusele. Alguses Kadrirorgu, aga seda naise muutlikku meelt.... Hoopiski vanalinna. Ja kuna ikka ja jälle tuleb tõdeda Eesti ilma uusi suundi, siis tibutas õhtul kaunis kõvasti. Me otsustasime hoopiski Viru Keskuse kasuks. Hängisime sealses raamatupoes. Vaatasime üle meie erialadega seonduvad mentaalsed maiustused, lehitsesime Robert Nermani ja otsisime tema uusimast väljaandest põnevusi, sirvisime Thomas Elioti, kommenteerisime üht ja teist. Kunsti ja lastemänge vaatlesime. Väga hea oli hingel hingata. Kuidagi vaba ja turvaline. Käsikäes ja Robertsi kohvitopisist rütmiliselt luristades.
Hetkel on veel kõnelused, pihtimised, pausid ja pilgud. Värske ja uudne. Köitev. Kummelitee. Nopenäpselt tehtud muffinid. Hell ja õrn kurameerimine.

reede, 9. märts 2012

Kultuuritu hommik ja kultuurne õhtu

Huvitav, kuidas sellega ikkagi on, et töötaja peab käima graafikus vabal päeval koolitusel. Ja et leitakse, et kõik tööga seonduvad asjad ikkagi esikohal ja kõik vabadel päevadel tehtavad sotsiaalsed üritused peaks jätma tegemata, sest on inimesi, kes teadvat paremini, kuidas just sina oma vaba aega sisustad.
Loomulikult järgnes sellele südamepõhjani solvumine ja üks neid hetki kui ma oma kaela uskumatult kangeks ajasin. mainiti mulle veel sedagi, et kui mulle midagi ei meeldi, siis võin ma ära minna. Ning see on üks neid lauseid, mida ma ikkagi kuulda ei taha. Ja ütlesin selle ka välja. Kuid see las siis olla nii, sest õhtu möödus mul teatris.
Vaatasin etendust "Naine minevikust". Ei teagi nüüd öelda, aga toores ja arusaamatu tükk oli see. Mitmele ajaplaanile ja sümboleid täis pikitud. Enam-vähem hästi mängisid kõik va arvatud kandev tala - naine minevikust. Kuid seltskond oli hea. Ja käsi minu peos oli hea.

neljapäev, 8. märts 2012

Ilusat Naiste Päeva!!

Mulle ja sulle, sulle ja sulle ka.
Et kõik lilled oleksid sellel karekäredal märtsipäeval veel paremad kui muiste.
Meie - naised - oleme üks kummaline sugu. Mehed ei kujuta tihtipeale oma elu ettegi, kui selles ei eksisteeriks östrogeenist pehmema ihuga olevusi.
Hans Luik on öelnud - ei kujuta ette päeva naisega ja öid naiseta....
Aga sellised me vahel oleme - tõupuhtalt täisverelised, ümbritsevat enesele ja endasse ahmivad. Teades, et üks väikene killukene meie eripärast ongi just see, mis vastaspoolt kõige rohkem tõmbab.
Edu meile!!

kolmapäev, 7. märts 2012

Tuhanded ootavad pilgud

Mis tunne on olla paljude kaasmaalaste ees, paljude endiste kolleegide ees ja öelda lühidalt ning löövalt sõnad, mis osalejate huulile huiked ja kaasaelamise toovad?
Ma ei teadnud seda, kuid nüüd tean - see tunne on võimas!!!
Streikides (ja jälle meediasse sattudes) on see teema omanäoline, et sa kunagi ei tea, kellega võid tutvuda. Alguses kõrvuti Vabadussamba juures jääkillukesi kiviääre vastu taguda, siis algatada vestlus, saada teada nimi, juua ühisest tassist teed ja elada kaasa teineteise tekstidele. Kiit
a, tunnustada ja eelnevalt õpetada. Pärast aga vahetada numbrid, suruda kätte ja leida, et järgmisel miitingul näeme. Jälle.
Ma ei tea, kas teen õiget asja, ma ei oska öelda, kas sellel üldse mingitki tulemust on, aga kunagi, kauges tulevikus võin ma öelda, et ma vähemalt tegin midagigi, et elule anda paremat ilmet. Ma ei tea, kas minust järeltulevad põlved pajatavad, aga ma loodan, et pojalaste mälestustesse kerkib nende vanaema oma seisukohtadega, sest nii on ikkagi õige ja parem.

teisipäev, 6. märts 2012

Müüja ütles, et kell 15 eurot ja 23 senti

Kiire, kiirus, mul on selline tempo peal, tööl on jube tamp (sic!!) taga - see on justkui tänapäeval normiks. Endal justkui plaanipäraselt vaba päev aga:
*kohtumine PR-firmaga, kus harjutasin streigil esinemiseks ettekirjutatud kõnet. Pausid, rütm, diktsioon, sõnumi enda kohale jõudmine - seda ruuporisse (issand kas mu hääl on tõesti selline?).
*doororifoorum sai 0,5 liitrit verd vaevata enda käsutusse
*raamatukogu sai raamatud tagasi, käekott kolme kilo võrra kergemaks.
*poegade koolitööd trükki ja köitesse
*eksamiküsimused vastustega printi ja kinni
*kaubakeskusesse elamist varustama. Kassas on näha, et noor müüjaneiu on kärme ja nobe. Lahke ja naeratav. Jõudsin oma linditäie kuhjaga temani ja küsisn kella. See lahke ja usin neiu vastas: "Kell on 15 eurot ja 23 senti". Oma viga taibanud puhkes ta rõõmsalt naerma ja tõi muige suule ka veel mitmele teisele. Naljakas oli see tundide ja eurode ühendamine - nagu oleks tinglik kronotoop vormumas.
Õhtul olid külalised.
Sõnaga -jälle üks neid vabu päevi, kus rapsimist oli rohkelt.

esmaspäev, 5. märts 2012

Libedad tänavad

Seda hetke, kui talv tahab veel viimast korda enne kevadet võimutseda, on iseenesest kurb näha. Heitlik külmalaine, päeval sula, erk päike ja õhtul luudesse tungiv külm. Üpris korraliku lumega tänavad muutuvad õhtu saabudes ulatuslikeks liuväljadeks, kus siis kannatajad naised oma kõrgete ja luumurruohtlike jalanõudega kaelamurdvat tänavaakrobaatikat sooritavad.
Nii siis mina ka. Käsikäes Nõmmel kõndides ja Glehni parki otsides (!!!) toetasime üksteist sellel libedal retkel. Kusjuures ühte umbtänavasse jõudes ehmatas mind korralikult aias luuret tegev koer ning ehmunud kanana kiljumine oli ilmselt Ehitajate teele kuulda. Kui libedatest tänavatest saab ükskord küllastumine, siis maitseb õhtune latte heas seltskonnas kuidagi uueks nädalaks valmistavalt ja reipalt.

pühapäev, 4. märts 2012

Bonzo tegi head asja

Eile ma kuulsin üle mitme aja midagi sellist, mis pani sipelgad kuklas sagima. Enim nähtud/kuuldud/vaadatud/tsiteeritud "Viimse reliikvia" laulud Paul-Erik Rummo sõnadega on meile absoluutselt pähe kulunud. Pistoda, Vaba laps, Kindel linn, Mässajate laul, Prostituudi laul. Ja selle prostituudi laulu omapärast nägemust Bonzo oma valge havailase välimusega, kõditavalt madalal häälel esitaski. Ja tunduvalt mitmekülgsemalt, kui originaal seda eales pakkunud oli.
Eesti Laul 2012 iseenesest polnud midagi väga erilist. Võitis see, kes ei meeldinud ja teiseks jäi see, kes ainsana meeldis. Võimsuse poolest.
Ja need vaheklipid "Õige eestlase konkurss" - täielik õnnestumine. Inimesed foorumites vinguvad - ropp ja mage ja mis kõik veel. Aga kuulge - sellised enamik eestlasi ju ongi!!!
Vaadake oma naabrusesse, kolleegide hulka, tutvuskonda, jälgige saateid, mida I, II, III Eestist näidatakse - see ju vastab tõele.
Muide (võin ka ennast korrata, kuid see käib asja juurde):
I Eesti - teab, et on olemas saade "Võsareporter"
II Eesti - vaatab ssadet "Võsareporter"
III Eesti osaleb saates "Võsareporter"
Kuid selgroogu mööda tõmmati külma meeldivuse niite, sest see Bonzo lugu oli ikka väga hea.

laupäev, 3. märts 2012

Mõelda vaid - kaks vaba nädalavahetuse päeva järjest!!

Mõnele tundub see tavalise hüüatusena, aga minule on see tõesti suur asi. Kolm kuud järjest olin ma pidevalt tööl nii, et reede öö ja pühapäeva päev. Alguses ma ei märganud seda süstemaatilisust, aga kui ma jälle pühapäeval tööl külmkappi sulatama hakkasin, võtsin kalendrid ja graafikud välja ning leidsingi, et oehh. ...jälle siin.
Nüüd aga on kolm päeva järjest priid - reede, laupäev ja pühapäev ning tuleb tunnistada et õnnis-õnnis tunne. Saab ometigi veidi lõdvemalt lasta, ei pea ühele õnnetukesele vabale päevale kuhjama kõike ja kõiki ning olema päeva lõpuks ikkagi lätina rahana läbi.
Peagi saan teatrisse minna. Polegi ammu ennast lille löönud ja kultuurijanuselt karikast joonud.
Sotsiaalsed rollid jaotuvad ümber. On märgata ja tunda teatud vabanemisi. Teatud edusust. Teatud mõtteid, mis viseerivad tulevikku. Teatud meeleolusid, mis tekitavad teisi meeleolusid ja soovi olla ümbritsetud vaimu, võimu, esteetilise äraoleku painetest. Sellistest, mis panevad õhtul tundideks rääkima, rääkima, rääkima. Ja avastama, et on olemas väga meeldivaid inimesi. Tarku, ausaid, julgeid, humoorikaid, töökaid ja tundelisi.
Ja kahele vabale nädalavahetuse päevale langev otsatu õnn õppida, majandada, kokastuda.

reede, 2. märts 2012

Teistele mõõdupuuks

Mulle näib, et eestlastele justkui meeldiks, kui kõik oleks ühe vitsaga löödud.
Kui keegi saab lapse, siis raudselt liiga vara või liiga hilja või vale mehega või pole abielus.
Kui ei saa lapsi, siis on raudselt midagi viga on mehel midagi viga või hakatakse lahutama või on mehel armuke vmt.
Kui keegi läheb kooli, siis ta on tõusik. Kui ei lähe, siis on küünetehnik.
Kui abiellub, siis paberi pärast.
Kui ei abiellu, siis mees ei taha teda.
Kui tal on üks laps, siis ta on laisk ja egoist. Kui on palju lapsi, siis ta on asotsiaal.
Kui tal on hea töökoht, siis ta valetab. Kui on halb töökoht, siis ta on saamatu luuser.
Kui tal on bemar, siis ta on roolijoodik. Kui tal on 10 aastat vana ford, siis ta ei oska elada.
Kui tal on juhiload, siis ta on nõme, sest ei vea oma kolleege. Kui tal juhilube pole, siis ta elab teistel seljas.
Kui ta elab oma vanematega, siis ta on memmekas ja klammerduja. Kui ta elab eraldi, siis ta ei oska austada traditsioone ega väärtusi.
Kui ta on peenike, siis ta nälgib. Kui ta on paks, siis ta õgib.
Kui ta tahab välismaale õppima või tööle minna, siis ta on kodumaahülgajast ülejooksik. Kui ta ei taha välismaale minna, siis ta on piiratud silmaringiga.
Ma ei saa aru, kas see eesti rahvas ise ka teab, mida ta tahab ja kas ta kunagi millegagi rahul ka on??

neljapäev, 1. märts 2012

Teine kuu lubadust enam-vähem peetud

Jah, 14.02 jäi mingil põhjusel vahele. Ei teagi miks. Unus vist. Aga ülejäänud päevad olen ma usinasti sissekandeid teinud. Ja isegi kommentaare saanud, kuid mõned kohe ei saa oma suud kinni hoida ja peavad ütlema midagi, mis ei ole üldse asjakohane märkus.
Kuid tegelikult on nii, et esimese märtsiga murdis minu vaimu sisse SUUR KEVAD, mis tähendab seega, et perenaised peavad peagi pesema aknaid, kardinaid, kloppima tekke, patju, puhastama ära iga nurga oma elamises, et vabaneeda talve jookusl kogunenud mustusest, ämblikest, hiirejamast ning tolmust, mis siin ja seal olemas on.
Sest kevadine päike peegeldab olmesaasta plekke, plekikesi, triipe, jälgi etc, etc, etc kuidagi erilise efektsusega. Jõuliselt, värviküllaselt.
Ning oujee selle eluvemmeldamise peale, mis nüüd ümberringi tuuritamas on....

kolmapäev, 29. veebruar 2012

Haruldane kuupäev

Tänane kuupäev on selline imelik. Sellel päeval pidavat naised tegema meestele abieluettepanekud. No need, kes ise seda väga ootavad, aga mees ei tee. Huvitav, mitu naist siis kosivad? Ja kas nad kasutavad traditsioonilisi kosjaviinu??
Ehh, see on vanker, karikas ja meeleolu, mis minust kaugele maha jäävad.
Aga kuidas ja millal tähistavad 29.02 sündinud inimesed oma sünnipäeva? 28.02? 01.03?
Ja miks on üldse liigaastad?
Delfi.ee seletas asja sedasi:
Ja kaheldav, mitteteaduspõhine, aga informatiivne ometigi, vikipeedia omamoodi:
Iseenesest põnev asi, kuigi see uus kalender ja vana kalender ja see ühtlustamine.. Kellelegi oli see ikkagi vajalik. Ja miks mitte siis arvestada aega troopilise aasta järgi.
Vanasti teati teisiti.

teisipäev, 28. veebruar 2012

Usaldusisik

usaldus ‹-e 5› s. veendumus, et kedagi v. midagi võib usaldada (1., 2. täh.), et keegi v. miski ei peta ootusi ega valmista pettumust.
isik ‹-u
2› s. 1. üksik inimene, inimkollektiivi üksik liige. 2. inimese individuaalne olemus v. laad, isiksus (1. täh.). 3. keel grammatiline kategooria, mida väljendatakse isikuliste asesõnadega mina, sina, tema v. meie, teie, nemad; pööre (verbidel). 4. jur õiguste ja kohustuste kandja. a. (inimese kohta). Füüsiline isik. b. (organisatsiooni kohta). Juriidiline isik.
usaldus+isik=usaldusisik - usaldusmees. a. ettevõtte töötajate esindaja suhetes tööandjaga. Ametiühingu usaldusisik. b. jur isik, keda omanik on usaldanud oma varandust käsutama, volitatu. c. esindaja, saadik, agent. KGB usaldusisik. Konkureerivasse firmasse saadeti usaldusisikud. d. usaldusalune
Arvake ära, kellest käib jutt?

esmaspäev, 27. veebruar 2012

Kleepsupaber arvutis

On üks selline programm, mille saab sisse lülitada ja nüüd hängib arvuti nurgas üks tohutu pika kuupäevade roduga meeldetuletus. Kõik need asjad, mida vaja teha on...
18 kuupäeva, 18!!!! Olulised asjad - testid, teksti analüüsid, kokkuvõtted, õenduslood....
Halb on see, et õppejõud panevad su igasuguse hoiatuseta fakti ette, et materjal on kättesaadav seal ja seal ning töö on selline, selline. Konspekt nii ja nii. Kõik.
Kurtes, et kontakttunde jääb väheks, aga kas nende kontakttundide mõte pole mitte selles, et osad küsimused arutatakse siiski seminarivormis ja korralikult läbi. Ok, osades ainetes ei kurda- seal on asjad väga paigas ning kontrolli alla, kuid enamikes ainetes on asjad pisut ligadi-logadi. Õppejõud nõuavad asju oma järgi.
Kuid mis seal ikka. 15 nädalat kõrgkooli lõpuni.

pühapäev, 26. veebruar 2012

Priius, priius - kallis anne!! (Natuke Kerouaci)

Üha selgemaks saab selle väljendi sisu. Samuti mõte, et sildu ei põletata, vabadust käest ei anta. Sest vabadus on anne, mille säilitamine sõltub nii paljudest asjaoludest - tervisest, haridusest, materiaalsetest võimalustest.
Priius - prii olemine, vabadus... Kuid kuidas seda saab näha ja tunda? Taibata?
Seda teemat käsitlesin ma kunagi ühes seminaris. Mõtlesin,et paneksin korra siia juurde ja üles ka ühe asja - lugemiseks.
„Teel” Jack Kerouac. 1957 Ilmunud e.k. 1996, tõlkinud Peeter Sauter
Tegemist on džässist, alkoholist, erinevatest naistest, lõppematutest Ameerika teedest pungil raamatuga, mille kirjutaja oli kõige ehedam biit.
Beatkirjandus tekkis 50ndail Ameerikas protestiks väikekodanliku elulaadi vastu. Beatpoeesia mõistmiseks oli tarvis teada, kuidas elati Ameerikas sel ajal. Biitkirjanikud olid radikaalsed, trotsi täis ning loomulik osa nende elust oli narkootikumid, seks, alkohol ning pop- ja jazzmuusika. Biitpoeesiat tuli teha spontaanselt. Jack Kerouac oli kõige ehedam biitkirjanik, kes on öelnud 1958 aastal,et komponeerida tuleb metsikult, distsiplineerimatult, selgelt, kirjutades sellest, mis sisemusest pinnale kerkib, olles mida hullumeelsem seda parem.
Kirjanik ise oma elus kui ka tema tegelane Salvadore Paradise kihutavad näiliselt põhjuseta mitmeid ja mitmeid kordi üle ja läbi Ameerika, mis pole küll väga kahjustunud pärast maailmasõda, kuid vajab raputust (siinkohal silmaspeetud ühiakondlikku kuvandit, mis vastandub absoluutselt muudele sõjajärgsetele ühiskondadele). Raputajateks on omanäolised hulkurid, keda tunneb maailmakirjandus mitmeti (kohati saab paralleele tõmmata
Hector Malot "Perekonnata", kus seiklevad ka kaks kamraadi, otsitakse naist; ka on sarnaselt „Teel” tegelastega leiva ja juustunäppamise motiiv – peategelase ema, Sal Ja Dean otsivad ka pidevalt naist, teadmata miks, aga võib olla emafiguuri puudumisest varases lapsepõlves; Huck Finn, kes tervete päevade muud ei teegi, kui on ja lõpuks läheb veidikeseks rändama, sattudes kodukandis erinevatesse seiklustesse).
Hulkurlust teostatakse rahalaenamise, kerjamise, varastamise, joomise ja sihitu ümbeaelemise viisil. Teel ollakse pidevalt, aeg on täiesti rudimentaalne, kell on nö visatud maanteelinti ja sellest üle veeretud. Karakterid ei joonistu selgelt välja, kuid aimub nende äng, nende kuju kui inimestest, kes väsimatult otsivad ja kunagi ei leia seda, mida nad tahavad.
Samas on nad üllatavalt lapselembesed, mis puudutab titade imetlemisese, vastutustunnet ja kohustusi pole neil siiski kopika eest ka mitte. Omamoodi võib nimetada Sal ja Deani teelolekut mehhaniseeritud purgatooriumiks, katoliiklikuks pihitooliks, kus religioonil on kaudne mõju, sest tegelased, kes raamatust läbi ruttavad, tegelevad kõik suuremal või vähemal määral hingepuistamisega. Ilmselt tekib siin erilise selgusega VÕÕRA kuvand – ennast nähakse võõra silme läbi ning veel – võõrale inimesele, kellelegi, kes on ainult mingi imeliku juhuse tõttu sellesse autosse/bussi/laeva/teeotsale sattnud, on kergem oma südant avada, sest tollele ei lähe võõra mured korda. Ka tundub troostitu see atmosfäär mis kaootiliselt troogidest doseerituna vaheldub: inimtühjad ja kõledad preeriad, neoonküllased ja prostituute, alkoholi, sigarette, mõttetut olekskelu ja veel kord alkoholi prinkis suurlinnad, väikekodanlikku ja kapitalistlikku heaolu väljendavad väikelinnad, juhmistunud politseinikud, seksimaiad ja spiritismist vaevatud teelised/tüdrukud,/mehed/hulkurid,/muusikud.
Romaanis on kõike liiast – liiga palju jazzi, liiga palju viskit, sigarette, seksi, tegelasi, osariike, linnu, juhtumeid, mõtteid, sõnu. Ta sarnaneb jõele – saab alguse allikast, on vahepeal hirmuäratavalt lai, siis hüsteeriliselt koskjas, kitsas, seejärel aga suubub malbelt ookenisse.

laupäev, 25. veebruar 2012

Miks ajab keegi sind närvi?

See on lihtsalt müstika, kuidas mõnikord käib sulle keegi otseselt nii närvidele, et pole võimalik peavaluta pääseda. Mul on üks selline tutvuskonda kuuluv inimene (tööalane), kellega kokkupuude on painav. Ta on lihtsalt nii vastumeelt mulle oma maneeride ja harjumustega, et teades ette 12-tunnist vahetust temaga, siis ma olen õhtul juba eksalteeritud. Iseenesest on ta korralik inimene, kuid ta on laisk ja kaval. Jätab paljud ülesanded teistele, valib salalikult alati selle poole, kus tegelikult on lihtsam.
Ja imelik on tema juures see, et mitte ainult mina ei ole temast häiritud, vaid veel umbes 75% kollektiivist.
Aga miks? See on neurohumoraalselt sotsiaalfilosoofiline ja ei ole võimalik üheselt vastata.

reede, 24. veebruar 2012

Palju õnne 94. sünnipäevaks, Eesti!

Selline lühike ja napp mu mõte täna ongi.
Ilmselt mõtleb riigipea selle kuupäeva hommikul ärgates, et ohh, mine heiska lippu, osale paraadil ja seejärel mine kätlema. Pea kolm tundi.
Ohh.
Aga, palju õnne siis!

neljapäev, 23. veebruar 2012

Pealtkuuldud kõnelus

Kõndisin kodulähedases poes ja kuulsin, mida inimesed kõnelesid, eriti imestasin kahe mehe vestluse üle. Et mõlemad töölttulnud olid õnnelikud lühikese tööpäeva üle ja selle üle, et näe nüüd saab kolm päeva pidutseda. Et sellised pikad nädalalõpud on ikka üliägedad...
WTF??!!
Et neile nagu ei jõudnud jutu järgi küll kohale, et miks homne päev ikka vaba on.
Kummalised on need inimesed. Kursusekaaslastest venelannad mõistavad, et mis ja kuidas, aga minu omad emakeelekaaslased ei näe selles päevas ei muud, kui võimalust kolm päeva pidutseda.
Aga no, edu neile siis.

kolmapäev, 22. veebruar 2012

Loomu poolest kõrge kolesterool

Teate, mis see on? Mina ei teadnud. Polnud üldse kuulnudki sellises sõnastuses lauset. Aga kursusel on inimesi, kes teavad midagi sellest. Muide see on üldse hämmastav, kuidas iga kord ülikoolis õppides (I astme kõrgharidust omandades) kordub üks inimtüüp - julge pealehakkamisega, kohtlane, alati valel ajal ja vales kohas ning ilmselgeid ebakõlasid kõnelev isik. 
Nii ka nüüd. Selline omanäoline värskend, kes kellegi lauset korrates hakkab rumalusi jahuma. Muide nimeks on tal hetkel Ehho - kaja. Kummaline inimene on ta, tõesti.
Omamoodi Tõsikindlus. Nagu TLÜ esimesel kursusel oli. Kes tegi võimalikust 40 grammatilisest veast 39 (!!!). Oleks toona teadnud, et on olemas loomu poolest kõrge kolesterool....hökk, urr, ja khm-khm-khm. Ilmselt tuleks veel mõni onomatopoeesia meelde.

teisipäev, 21. veebruar 2012

Sõnastus on vale

Vot sedasi öeldi mulle. Töös. Mida meie rõõmus ja üpris eluterve suhtumisega grupeering "Cor Acuta" (nime saamis loost tuleb üks teine kord juttu) ühiselt tegi. Tuli välja, et MINU sõnastus on vale ja hägune.
Ja lauseehitusest ei tea ma ka midagi. Ning sõnavara on kummaline. Mitte harjumuspärane.
Nokiti ja nokiti. Üritasin selgitada ühte momenti meie kenas keeles, aga mõttele tuli tõke ette ja ei suutnud ma seda neile selgeks teha. No hüva, vahel läheb paremini ja vahel halvemini, kuid üpris oluline seik oli see, et õppejõud ei öelnud midagi (nokkijateks olid oponendid). Kuulas vaid ja tegi ühe lisamärkuse.
Aga tjahhh...sõnastus oli vale...

esmaspäev, 20. veebruar 2012

Pole midagi klikimat kui...

...likvideerida segadust, mille külvab sinu oma liha ja veri. Nädalapäevad tõbisena toas liikunud ja vähesel määral teovõimelisena püsinud poisid hakkasid ootamatult tegutsema. Esiteks kukkus alla kardinapuu. Ja seejärel... otsustasid need klutid tolmuimejaga oma tuba kohendada. Tolmuimeja juhe aga läks katki. See tekitas lühise. Lühis lülitas elektri välja. Soovides elektrit tagasi sisse lülitada, turnisid nad ühel teatud otstarvet teenival instrumendil WC-s (elektrimõõtja on nimelt selles ruumis) ja see instrument tuli põranda küljest lahti. Oehhh. Õnneks on olemas inimene, kes pani üles kardinapuu, parandas instrumendi selle põranda külge liimides ja ühendas ära ka katkise juhtme.
Sõnad loeti peale, haavad parandati, asjad said korda. Kui palju võivad külvata segadust omad mehed. Tegutsevad ja toimekad, aga noh..
Küll neile seda mõistust ja tegu ikka tuleb, aga nii aegalselt käib see targemaks saamine. Ega isegi saaks veel enese kohta lausuda, et vohh, ma olen nüüd arukam, aga ikkagi. Pead neil vähemalt töötavad sama kiirelt kui emal

pühapäev, 19. veebruar 2012

Vanemale kolleegile halvad sõnad

Ükspäev hakkas minu kolleeg - 76 (!!) aastane hooldaja, elukogenud, vana, julge - mulle tõestama, et ma ei tea oma tööst mitte midagi. Kulm oli juuksepiiril. Kuidas palun? Hakkas mulle tõestama, et õed on saamatud ja rumalad. Minul ärritus tõusis. Kui ütlesin, et enamik hooldajad pole võimelised pt.-l nimegi meelde jätma ja kõnelevad nendest voodinumbri järgi (6-2, 7-4), vaidles ta vastu ja ütles, et nii on lihtsam. Kulm tõusis kuklasse.. 
Väitis, et nemad teavad kõike ikkagi paremini ja arstidki ei tea midagi. Ütles, et mitte keegi meist ei oska eriti elada. Siis mulle aitas. Ütlesin, et imelik küll, ta liigub 80-ndate poole, aga peab ikka veel tööl käima. Pepusid pesemas. Et kui ta nii väga oleks osanud elada, siis tõenäoliselt istuks ta kodus ja kooks sukka, mitte ei üritaks valutavate liigeste ja paindumatu seljaga ikka veel tööd teha. Selle peale ta solvus ja ütles, et ma olen üks noor plika ja ei tea asjadest midagi.Saatsin ta põrgu. Pärast rahunes ta maha ja tegi mulle kalli. Mul aga oli piinlik - endast 40 aastat vanemale inimesele oli piinlik selliseid asju öelda.

laupäev, 18. veebruar 2012

Miitingul. Jälle.

Mis te arvate, kui näete rahvasrohkes kohas pikas ja kärtssinises mantlis, süsimustade juustega pikka ja kurvikat naist? Näe, mingi miitning siin vist ja näe - tema jälle siin.
Igatahes olini ma mingil põhjusel jäänud paarile miitinglasele möödundsügisesest õpetajate kogunemisest (õed avaldasid õpetajatele toetust, eksole) ja nüüd sain ma mitme tuttava võrra rikkamaks, sest üks mustlasest raudteetööline tahtis kohtuda ja üks väga sümpaatne mees, kes miitinglastele plakateid jagas ja ruuporisse korraldusi ütles, sai ka minuga tuttavaks.
Aga mis kogunemine? Mis miiting? Töötavate iinimeste protestimarss vanalinnas ja kogunemine Vene Kultuurikeskuse kõrvale.
Eile helistati organistasioonist ja avaldati tunnustust, et ma neid esindad. Teised ei saavat nii väga kaasa liikkuda, kuna on pered ja lapsed ja omad tegemised. Mul ju pole üldse? Aga mis teha, eks elus ikka ole nii, et mõned saavad ja mõned mitte ning juhuse tahtel on minu abielutus tulnud ainult kasuks.
Aga esindasin, fotografeeriti, räägiti, rahvusvaheliselt tuntud ametühingute laulu refääni lauldi ja sinimustvalge oli mul näpuvahel küll. Ja koju tulin ma sooja, sest vaatamata pakitud peffeni hakkas ihul ikkagi külm. Sest oli imekena talveilm (suur tunnustust talvele minu poolt), nagu sügiselgi, kui ilmaga vedas. Kui ma miitingust osa võtsin. Nagu nüüdki. Jälle.

reede, 17. veebruar 2012

Infokosk

IGA PÄEV sajab sulle kaela miljon tähte ja sõna ja nendest tuleb nii palju teavet, millest sa kasutad ainult 1 %. Kui sedagi. Aga no uudised, materjalid, raamatud, filmid, vestlused kolleegidega etc, etc, etc - see kõik tekitab ühe suure ja võimsa asjade mühiseva voo sinu teadvustatud ja mitteteadvustatud minapilti.Ilmateade, poehinnad, kolleegil sündiv laps, armukese tööasjad, poegade koolitööd, enda koolitööd, tänaval vedelev liiklusmärk, naabrite tegutsemised - teave tulvab tumeda tuulena.Perekondlikud sebimised, siia-sinna tõttamised.Info kui seni veel trajektoori mitte leidnud molekul oma kaootilises liikumises meie ümber seiklemas. Nagu rändrüütel. Info oma koses.

neljapäev, 16. veebruar 2012

Sõbrad naeravad ja nutavad võrdselt

Selleks nad sõbrad ongi. Sest nii on õige ja hea. Täpselt nagu õiges ja abosluutses armastuses - minegid tingumusi ei esitata, kriitika on konstruktiivne ja tõhus ning emotsioone ei peljata. nagu L, kui ta ise seitsmendat kuud poja ootel mind pärast ema surma lohutas. Nagu vend, kellega meil on ikka jätkub kahe peale tegemist töös ja koolis ja majas ja peres...
Ja pojad on sõbrad. Küll mitte ainult, aga lihtsalt nendega on muhe suhelda. Ja siis veel kindlasti on mõni seik. H.-kellega on aastatepikkune suhe, ja isa, kes on lisaks heale vanimale sõbrale ka igatepidi hea isa.
Toredat sõprusepäeva!!

Paljastused

Pesuehtsa nutiajastujana skrollin ma tihti. Hommikukohvi kõrvale loen portaalides peituvat ning olen avastanud, et igapäevategevustes on mõn...