Küllakutse Lasnamäele

Külmal õhtul pole vist ilmselt keegi huvitatud kodunt välja minemises, kuid sõbra nimel seda ikka tehakse. Ja seal olid sõbrad ja koer ja vein ja juust ja kümnenda korruse vaade. Ja vestlus, mis ei viinud kuhugi ning tegevus, mis viis kuskile.Njahh..Aga küll oli jahe öö. Ma ei mäletagi säärast näpistust põskedes ja reites. Ja oma tagumises pooles, selles, mis E-d alati üllatas - et isegi pika mantli ja paksu kampsuniga olid kannid alati jääkülmad. Küllap see üks minu veidrusi oleks.

Kui naine poega ei sünnita, siis lahutus või pea maha

Selline oli Henry VIII põhimõte. Naine, kes poja sünnitas, suri lapse ilmale toomise järel. Kui naine hooras, siis surma, kui rinnad ei meeldinud, siis lahutus.
Kui naisest ja tema lapsest sai kõrini, siis kuulutati abielu tühiseks ja laps sohilapseks.. Tegelt pole üldse imekspandavgi, et vaatlusalune kuningas Sinihabeme muinasjutus Sinihabeme üheks võimalikuks prototüübiks sai (kuigi üks prantsuse aadlik oli päris prototüüp). 
Samas ei saa ju eitada tema uuenduslikku meelt, huvi erinevate teaduste vastu ning sportlikkust, kuid need fabritseeritud süütõenditega 'võtke tal pea maha' on ikka väga vastumeelesed tänapäevasele naisele.

Imelik, mis ta oleks öelnud minusugusele, kes kaks poega korraga ilmale tõi?

Pime üksikema

Vaatan siin saadet ja hämmastun üha enam. Milline naine ja tahtekindlus!! Kuidas suudab pime naine oma tütrega sellise sideme luua, et see ekraanilt minu tuppa tuleb. Kuidas suutis ta üksinda oma tütart sisuliselt nägemata hooldada, mähkida, toita.
Olen alati olnud lugupidav selliste inimeste osas, kes ei jää viletsalt ohkama. Ja selle naise lapse isa, kes lihtsalt alla andis - häbi tal olgu ja saba tal tulgu... ausalt. Täiesti tervest tütrest ning väga toimekast ja asjalikust naisest loobuda....Jaa.. elud oskavad oma saatust ikka kenasti ankrusõlmedesse keerata. Kuid sellise inimese olemasolust ja selelst, kuidas ta oma aistingud leivaraha lauale tooma pani, masseerides kliente (see pime massöör on kusagilt veel läbi käinud) ning tajudes ka neid kuidagi teisiti, on tõsiselt eeskujuks. Suureks mudeliks, mida vaadata, jälgida ja kellelt võtta elutahet.

Esimene kuu lubadust peetud

Täna, esimesel veebruaril, lausa naksuvalt külmal hommikul, kaminatule ja kohvi juures, saan ma tunnistada, et 1/12 lubadusest on peetud. Tegin iga päeva kohta sissekande (vahel küll hilinenult, aga vaadakem ise - kõik on kirjas), arutlesin põgusalt teemadel, mis mingit päeva puudutasid.
Ja loomulikult mitte ainult päeva, vaid mind ja lapsi ja kliimat ja tööd ja õpinguid ja sotsiaalseid kohustusi.
Vahest oleks vahva kunagi käsikirjaliselt lugeda, mida ma AD siis ja siis tegin tegin. Et vaatan nt. 10 aasta pärast ja üritan tänast päeva meenutada. Et mida plaanisin hommikul ja mis oli õhtuks tehtud ja kas toonane tegu mõjutas kuidagi tulevikus olevat hetke...Ja külm on küll. Ning unenägu oli täis sedavõrd meelast tegevust, et mõne inimese suhtes tekkis kohe huvi.

Mahavisatud neli tundi...

...oli see kirurgiline õendus. Mitte midagi me ei teinud. Mitte midagi ei õppinud. Midagi ei saanud teada. Õppejõul loeng selliselt veidi logisevalt tehtud. Kurb, et täiskasvanuid vaevatakse tõsise õppe asemel kurvamõõdulise lobaseminariga, mis kokkuvõttes sööb närve, kulutab kuulmist ja püksipeput. Kurb, kurb, kurb.

Üllatusin siiralt.

Tegelikult selle kooli juures üllatabki akvaliteetsus. Kuigi üritatakse midagi tohutult tõestada teaduspõhise, õendusalaselt teemakohase "teaduslikult praktilise tööga", et ollakse kõrgkooli tasemel, aga tunniplaan, klass, õpetaja, tund - WTF?? Algklassis käime we?

Vahel on neid mahavisatud tunde nagu liiga palju. Eriti siis, kui sa tegelikult oma nädalat tunniajalise täpsusega rihid ja sihid.

Psühholoogidest pisut

Mitmel korral elus olen täheldanud, et psühholoogid on üllatavalt aeglase kõnepruugi ning perioodiliselt segase väljenduslaadiga. Materjalides pole mingit järjepidevust ning aeg-ajalt tunduvad paljud asjad udused, hajutatud ja mitteloogilised. Miks küll? Nad peaksid ju ometigi olema inimesed, kes abistavad eneses selgusele jõudmisel. Kes leiavad sinus selle tasakaalu, millelele üles ehitada edasine võimalik areng tõeotsimisel eesmärgistatud ja sihipärase tegutsemise tulemusena...

Samas pole see mitte alati nii. See, kes mind ema surma järgsest leinast üle aitas, see on üpris tõsine töö. Vaimse kollapsiga oli isegi keerulisem toime tulla kui füüsilise nõrkusega (migreen, unetus, pidevalt pisarais silmad), sest füüsiline - see lõppeb mingil hetkel, saab allakäiku peatada, aga mõtlemise konarliku kukkumist hingelise kõrbemisega segatuna - see juba nii lihtsalt ei pidurdu. Ja abistav psühholoog oma kummaliselt segasel viisil hakkab asju siluma. Sõnalise triikrauaga.

Vaikiv tunnistaja

On üks sellenimeline sari. 
Kohtuarstidest (imelik, et see motiiv mind ikka ja jälle kummitab), kes Inglismaal oma tööd teevad. Ja väga hea sari on. Diagnoosid, surmad, asupaigad, inimesed, jutustused, teadustöö, mida tehakse. Põhjalikkuse ja kirega. Ja tuleb tunnistada, et see töö on seal üpris ligilähedane sellele, millest mulle on rääkinud .. tuttav, kes seal töötas.. Ning kummaline on näha kuivõrd informatiivne võib olla surnu. Rääkimata siis elusast inimesest, kellest saab nii mõndagi välja lugeda.

Vaikiv tunnistaja, viimane, kes kuriteol lisaks surmasaatjale kohal viibis. See on selline õõvastav motiiv. Ja surma saata ei tohi mitte kedagi. Mitte kuidagi. Kuid ilmselt on sellel eetikaseaduses üks väikene ja nähtamatu lisaklausel. Subjektiivne küll, aga vahel arvestatavalt tõsine.

Sugulashinged

Prints suudleb põigiti kurgus seisva mürgitatud õunatükiga Lumivalgukest kristallkirstus ja Lumivalguke ärkab kallima suudlusest tervena.

Tuhkatriinu läheb kaunites riietes ballile ja prints armub hetkegi kõhklemata kaunisse neiusse ning lõpuks määrab ta enda saatuse kaotatud kristallkingakese sobivusega pisikese jalakese otsa. Rapuntsli-loos saab võõrsema pahaseks pärast Rapuntsli ja printsi lugu, õnnetuse käigus jääb prints pimedaks, Rapuntsel eksleb mahalõigatud juuste ja kaksikute lastega kõrbes, kuid siiski nad kohtuvad, Rapuntsli suudlemisel printsi silmadele kukkuvad pisarad teevad printsi nägijaks...

Need on muinasjutud, kuid nendes leiduv sugulashingede motiiv, mis viib inimesed kokku elu lõpuni.

See on tegelt olemas Ma olen seda näinud. Kirjanikud Beekmannid, ema õde ja tema abikaasa, kooliõde oma abikaasaga, kunagine kolleeg, kes on oma püsivusega jahmatav - sama mees ja sama töökoht 45 aastat järjest.

See viimane, kolleeg, ütles kunagi, et nad on mehega sugulashinged. Et nad tundsid üksteist ära rongile joostes. Ühest uksest sisse trügides. Kuni selgus, et mees oli teda juba varem märganud ja jooksis talle järele, et tutvust teha. Ning nüüd siis 45 aastat, kolm last ja nelja lapselast hiljem on nad ikkagi sugulashinged.

See ei pruugi pelgalt olla Lumivalgukese, Tuhkatriinu või Rapuntsli muinasjutt. Ehk ka tavainimesel õnnestub sedasi?

Andemete tõesus

Millal on mingi nähtus tegelik ja millal pelgalt näiline, tekitatud vaid selleks, et "saaks oma kaelast ära". Kui tihti me seda oma töös tegelikult kogeme, ilustades olukorda.
Kiites oma lapsi paremateks hinnetes ja koolides ja trennides, suurustledes heade ülemuste, hinnatud alluvate, õnnestunud tehingutega.Nagu selles naljaloos, kus ameeriklane, inglane ja soomlane kekkavad oma riigi saavutustega ühise napsulaua taga. Ameeriklane ütleb, et neil olevat selline laevastik, et kala ka ei uju vahel. Inglane ütleb, et neil on selline lennuvägi, et lind ka ei liigu vahel. Soomlane mõtleb, sügab, trimpab õlut ja ütleb siis, et neil olevat Helsingi kesklinnas Pekka, kellel meesvarustus olla põlvini. Mingil hetkel hakkab ameeriklasel südametunnistus piinama ja ta tunnistab, et laevastiku vahel ujuvad vahel suured kalad ka. Inglane tunnistab samuti, et lennukite vahel lendavad vahel ikka linnud ka. Soomlane mõtleb, sügab, trimpab õlut ja ütleb, et ega see Pekka nüüd ikka päris kesklinnas ei ela...Sedasi.

Teabepäev..

...on päev, millal saadakse teada uut ja põnevat informatsiooni. Eriti kui teabepäevaga kaasneb koolitusmeeskonna koostöö. Koht, esinejad, materjalid, catering. Eelnevalt välja saadetud kuulutus. Kõik sujub. 
Kuni.. öösel ärkasin ehmudes üles ja avastasin, et tänu nähtud kingituseunele pole ju esinejatele tänutäheks miskitki anda.
Kiirus, aeg, raha ja nokkiv nupp päästavad ikka olukorra.. Punased kinkekotid, mõnes sees ananass, mõnes kohvipakk..Kuid teabepäev oma eesmärki täitis - uut infot iseseisvast vastuvõtust, arengukavast ja meie suurematest plaanidest tuli ohtralt. Järgmine suurem üritus on konverentsi korraldamine mais.
Tegelen juba.

Ei talu katmata aknaid

Talvel eriti. Kuidagi hirmutavad on need aknad, kus pimeduse taustal on peegeldus. Tervet seina kattev peegeldus. Hirm tekib sisse. Isegi ei tea miks see nii õõvastav on.

Nagu tekiks akna taha tühjus, kus liiguvad kõige jubedamad tegelased igasugustest lugudest. pikad, aknani ulatuvad koletised. Ja seda kõike vaid katmatuse tõttu. Tööle saabudes tõmban alati alla rulood. See ei meeldi aga enamikele kolleegidele - nende väitel on vaja näha välja ja avarusse.

Öösel on see vaade ju eriti vajalik..

Eilne lemmik

Oli telksus. Ilm on külm, meeleolu ärev - teabepäev läheneeb, aga mõned asjad on vaja veel üle kontrollida. Ilm on jahe. Hommikul helgib taevas.Mingit meeleolu pole. Kiirus tapab.Aga film oli ikkagi vahva. Jooksva sisu, hea kaameratöö, kuulamisele ärgitava looga.
Sügislegendidest siis jutt.

Draakonist

Mütoloogias arvati, et draakonid elavad mäe sees ja puhuvad sealt välja suitsu, tahma, tuld ja veel midagi.Ja see suurejooneline salapära, mille ümber muistsed rahvad kudusid jutustused lendavatest ja tuldsülgavatest olenditest. Ja kui mütoloogilised on need draakoni aaastal sündinud inimesed. No mitte kõik muidugi, aga paljudel hõõgub ümber miskine veider aura, mida seletada ei suuda.
Silmades või olekus või ilmselt selles liiga silmatorkavalt tarmus, mis pulbitseb ja mida on raske vaka all hoida. Ning võimuvõitlus ja julgus ja otsekohene sõnatuletulv..No head draakoniaastat, eriti meile, kes 1904, 1916, 1928, 1940, 1952, 1964, 1976, 1988, 2000 etc sündinud on. Võimas igatahes.

Millega mõõdetakse andekust?

Kas selleks on mingid kindlad väärtused? Mõõdud? Mingid märgid?.Absoluutse vusserdajana ei talunud ma käsitööd, samas kukkus kirjand võrdlemisi hästi välja, samuti ajaloo õppimine ja bioloogia mõistmine.
Õpetajate/õppejõudude matkimine väga kinnises seltskonnas - see õnnestub ka üsna kenasti.Aga andekus - kas auhind, kriitika, tulemuslikkus kus andekust märkiv mistahes loominguline, füüsiline, füüsikaline, teaduslik vms nähtus on ristsiirdes teise valdkonnaga ning mõlemas on tunnustus olemas. Oehh.

Laupäevased toimetused

Laupäev (soome keeli tähendab lau pesuloputusvett - vanasti olla justu laupäeviti pesu pestud ning lauveega ka puhtad põranda üle valatud vms) ei erine kaasajal millestki tegelikult aegadest pärit toimetuste poolest. 
Tehakse sauna ja süüakse hästi, enne aga koristatakse, pestakse pesu ja talitatakse toas.
Talvel on mõned tegemised ka õues - lumi ja puutegu mitmeks päevaks. Lisaks veel pood ja poegade õpe. 
Ahjupotihautis, kaneelirullid, mitu masinatäit pesu, puhtad põrandad ja soe kamin. Perepojad tõhusalt abiks.Laupäevased toimetused ju ikkagi.Õhtul aga libahundiaeg ja mõnus raamat (mis ei ole ei kirjandusteaduslik, tearvishoiualane ega 2. klassi lugemik, vaid lihtne ja korduvloetud krimka)

Liigutamine

Sokrates ollla kunagi ennast targutajaks tituleerituna öelnud,e t ma tean, et ma mitte midagi ei tea. Põhimõtteliselt vägagi õige. Aga et ma olen ergonoomikas nii tume, nii tume, seda ma ei teadnud tõesti. Liigutamine, pööramine, keeramine, liulauad ja tõsted, tõstukid ja veel igasugu linadega õhkutõsted... Põnev oli.Aga mõned kohad olid vastakad - minu kui liigutaja jaoks kuidagi ebamugavad. Nt istukile tõstmine. Liiga palju kehaasendit, justkui rebestaks ja võimleks ning üritaks samal ajal kuidagi võrgutav olla...Kuid see praktikum oli päris äge.

Arvestused ausalt

Sess. Arvestused. Esmaabi. Õendusealused. Referaadi tagasiside. Kirjavead, mille pärast tasus piinlikkusest laua alla kukkuda. Näidisõendusloo tagasiside. Üpris mõistetamatud fraaside sõnastused nn õendusdiagnoosidel: hirm, mis on tingitud ärevushäiretega kaasnevatest meeleolumuutustest. WTF???
Miks mitte ärevushäiretega kaasnevatest meeleolumuutustest tingitud hirm? 
Hüva, ütlesin arvamuse selles osas välja ja õppejõud ütleb, et mis teha, sõnastus on lihtsalt selline.
Esmaabis osutasime esmaabi hüpereemilisele ja turses näoga soomlasele lilletänaval, kuid allergiline reaktsioon muutus, pt oli vaja elustada.

Õendustoimingud

Tõekriteerium on praktika?
Ei, tõekriteeriumiks on TTK õendustoimingud ja õppejõud. Tore, et ma nüüd tean, kuidas sond, kateeter, kanüül ja süstimine käib. Enne ei teadnud. Umbes pärast iga toimingu tuhandekordset sooritust. Õppejõud juhtis tähelepanu pidevalt valedele sammudele. Tundus, et viimased 19 aastat õenduses on mahavisatud aeg. Praktiliselt.

Hiidkärbsed

Oleks nagu mingi ulme, aga see oli uni (mis võib ka olla ulme tegelt). Igatahes nägin midagi kummalist. Nagu oleksid hiiglaslikud kärbsed päikese kinni keeranud ja oli pidevalt pimedus. Ja Viru tänavat mööda sai ainult joostes liikuda, kuna kõik vastutulevad ja möödaminevad inimesed üritasid minu seljakotist kättesaada pisikest taskulampi, mis näitas valgust ainult siis, kui tema toitepesadesse olid pandud kuus põlevat teeküünalt.....

Ja taevas lendasid hiiglaslikud kärbsed, kes ei lasknud hingata ning oma imulontidega puhusid inimestele peale....

Ohh kui hea oli ärgata ja teada, et tegelikult olid need keha märguanded, mida magav füüsis tunnetas ja oma kummalisi kanaaleid mööda mulle edastas. Näkkupuhujaks oli tegelt mu suur ja must kass, kes näljasena näole hingas ning süüa nõudis. Need puudutused, kui tänavalkõndijad mu seljakotti tahtsid tabada, tulid samuti temalt, kui ta tõenäoliselt mind oma käpaga patsutas, et ometigi kaussi toit pandaks ja uks õue ei avane ju ka ise..

See on see unenägude mütoloogia.

Taksoga tööle

Haa, eks see üks puhas raiskamine ole, aga kuulge - pühapäeval ja talvel, lume ja libedaga ikka jalgsi ei lähe. Selleks tuleb kiirvalikul number 9 valida ja voilaa - kümne minutiga on reeglina karavan olemas.Mõnes firmas olen ma juba tuttav kunde. Üks taksojuht on käinud minuga kaasas puuveol, saeostul, saeketiteritusel. Enamik neist aitab poekotid uksest sisse tassida. Enamik on neist teinud ettepaneku.. eee edasiste kokkusaamiste suhtes. Mida ma taksokliendina ka kasutanud olen - kuni järgmise taksosõiduni ju.See taksotamine on mul veres. Ema poolt eriti. Temalt see harjumuseks saigi.

Lumevaalude vahel

Öö läbi kuulasin oma nüüd töökohaks oleva kaheksanda korruse ventilatsioonitorudes undavat tuult ja kaesin pööritavat lund. Puud liikusid ja kiikusid ja tänavad olid vagased. Hommik tervitas lumerookimisega ja vaalud kõrgusid väravas. On talv. On lumi. On lumelabidas. On riided seljas ja toas praksuv kamin. On JÄLLE lumi.
Miks? Samas olen harjunud selle toimetamisega - lumekorje on tegelt hea kehaliigutus. Kuigi on libedus ja külm ja märg. Krae vahele pihutab peent jääd... Samas on pärast mõnus toas kibuvitsateed juua ja poistega elust rääkida.
Nad on põnevasse faasi jõudnud - neid huvitavad asjad ja teod ja inimesed. Minu lapsepõlv ja kooliskäik. Õpigud ja nende isa. See on muide üks neid eriti köitev teema. Kuna nad on tabanud isegi ära selle nendevahelise sarnasuse. Kuna nad on nii oma isa moodi poisid. Ja kui ma temast kõnelen, siis need tema pojad kuulavad suure elevusega. Niivõrd kuivõrd ma oskan neile E-st kõneleda. See oli ju nii ammu aega tagasi ja mälestused on kuidagi tuhmid. Imelik. Nagu oleksime saanud kokku ainult tolleks korraks. Aga nojah.Kuid need tema pojad on humoorikad, nutikad, aktiivsed ja iseseisvad.

13. ja reede on tavaline päev

13. ja reede pole sugugi halvem päev kui 11 ja esmaspäev või kuues ja kolmapäev. See on tavaline päev, millal ei toimu midagi müstilist, maagilist, ebatavalist. See on number. Lihtsalt üks kuupäeva tähistav tavaline number. Mis juhtumisi on reedel.

Kui päev on möödunud erakordse põnevusega. Oli üks intervjuu kohvijoomisest ja oli usaldusisikuks hakkamise nõusoleku andmine. Pöörane tegelt.

Edasilükkamine

Vast enamik meist on olnud periooditi suutmatud mingeid töösid teha ja siis neid asju muudkui kaugemale nihutanud. Eksamiks õppimine nt. Olen tabanud ennast tihti mingi tegevuse juures sellelt, et ma kõigepealt toon puud ära, siis hakkan tegema. Ma koristan köögi, teen põrandad puhtaks, panen pesu kuivama, siis hakkan õppima. Ma enne teen lõunasöögi valmis.. Ja sedasi miskit ikka ja üha edasi lükates. Kuni tuleb silmitsi seista paratamatusega, et edasilükkamine ei päästa, kalendris ähvardab eksamitund üha eredamalt ning lisaülesandedki on veel täitmata.Ja ohates avad raamatud, konspektid, õppejõu materjalid, kiikad siia ja sinna ning lõppeks asudki edasilükkamatut tegema.
Vaim virgub, teadmiste meeter kasvab, areng on silmnähtav.

Kliimaga seotud inimene

Kliima mõjutab meie igapäeva elu ikka väga palju. Otseselt on see seotud riietumise ja aastaaja ja kütmise ja soojuse ja toitumise ja üldise tervisliku seisundiga. Kuid mõned asjad on inimesel väga kummalised kliimaga seotud asjad. Nt põlvevalu. Tekkib päev enne vihma või tuisku.Või nt põhjatuulega vett niristav parem silm. Lapsest peale on see nii.
Või nt edelatuuled, mis toovad lumisesse päeva vihma ja lõrtsi ning see paneb puusa tundma.Libedus, mis kontsad murrab. Lumevaalud, mida vihaleajavalt palju on ning mis paneb lumelabida vart murdma. Kliima mõjutab inimest.

Tervislikud eluviisid

Ära joo, ära suitseta, liiguta ennast, söö tasakaalustatult, liigu värskes õhus. Hoia oma vaim, keha ja tunded virged ning tulemuseks on õnnelik inimene. Vähemalt näiliselt.
Söönud puhanud ja pestuna ning korralikes riietes on võimalik näida tervislikult terviklik ja terviklikult tervislik. Lihtne.

Väljas on karge ilm ning lumisel terassil painuta - siruta - viibuta on ergutav. Tervislik?

Esmaspäevade ilu valu ja võlu

Töönädala algus, kooliveerandi algus. Puhanud ja korras pojad minemas kooli, karantiinist pääsenud osakond ootamas usinaid õdesid. 
Esmaspäevad on tegelikult väga ergutavad päevad - kodu on reeglina puhas, pesud pestud, puud toodud mitme päeva jagu tuppa, söök on valmis ja külmik lookas.

Trepid, supp ja pühapäev

Soe hapukapsaupp pärast lumist ja külma kõndi vanalinnas poiste ja kommidega on alati see, mis ühe pühapäeva argipäevast eralduma paneb. 
Ning täitsa kummaline - minna trammiga Vabaduse väljakule ja sealt üles Toompeale ja siis Patkuli treppidest üles pole teps mitte sama, kui minna vastupidiselt. Täitsa imelik kohe. Ja läinud see nädal ongi.

Tund värskes õhus

Vahetult pärast ärkamist hämmastas mind väljast tulev lumevaikus. Rõhk sõnal lumi. Küllap on nii mõnigi märganud, et lumesajul on iseäraline helitu liuglemine, mis meenutab kangesti 4.03 muusikalist pala. Et nagu tegevus oleks olemas, aga heli jäi maha. Sümfoonia moodustub juhuslikkuse printsiibil.Nii ka täna. Sõnaga - vaikus, lumevaikus. Pilk aknast uulitsale ja loomulikult - maad katab küll, valge ja kohev kiht. Ning loomulikult pidin kehastuma lumelabidaga töötavaks naiseks ja terve tunni rassisin seda talveollust siia ja sinna lükates. Õnneks alles teist korda talve jooksul, mitte nii nagu eelmised kaks aastat..Jah, aga nüüd on söögiisu suur, palged punased ja puusas valu - nii kurb kui see ka pole, siis mõned eaga kaasnevad märgid tungivad uksest sisse kohe ägedusega.

5. on tavaliselt hea päev kuus

Sest siis saab palka. Tuleb korraks arvele summa, millest lähevad maksud ja arved ja tuleb osta toit ja riided, ravimid ja küte. Heal juhul mõned raamatud ka. Paar korda saab käidud ka söömas - kolleegidest grupiga erinevates Tallinna toidukohtades ja L-ga kohvitamas. Ja siis tuleb jälle kuulõpp ja viliseb tuul peenrahakotis, ämblikvõrkude vahel....Kuni tuleb järgmine 5.
Ühe kolleegi filosoofia oli kunagi selline, et kolm palgapäeva veel ja ongi kevad käes. Või nt et kaks palgapäeva veel ja ongi uus aasta... Lühike ja lööv on selline mõtlemine - identifitseerida aega ja olemist palgapäevade arvu põhjal.

Kuusk

Jõuluaeg saab läbi ning alati olen tundnud kurbust nende rootsude vastu, mis kuidagi luitununa prügikastide kõrval oma otsa ootavad.Oma kuusega saab aga kenasti aine jäävuse seadust energiaks rakendada -oksad ja tüvi läksid õdusaks soojuseks. Midagi ei läinud kaotsi. Kõik olid õnnelikud. Rääkisin oma kuusega veel, et ta läheb nüüd Kõikide Kuuskede Aeda tagasi ja näeb seal oma kuuseema ja kuuseisa....Aga ilm on jäle - jäitemoodi vihm peksab krae vahele ja tuul loobib loppa säärde..